Saame tuttavaks: S4 segarühmade liigijuht Rauno Zubko

XX tantsupeo S4 segarühmade liigijuht Rauno Zubko jagab oma mõtteid eesootava peoga seotud ootustest, repertuaarist ja mälestustest.

Mis on Sinu lugu? Kuidas jõudsid tantsuni ja mis on Sind selle juures hoidnud?

Minu tantsutee algas üpris humoorikal moel, mida ise mäletan võrdlemisi ähmaselt. Minu emale on see üks lemmikumaid lugusid, mida jutustada.

Olin pisike poisipõnn, kui hoolimata vanema venna karmist käsust hiilisin öiste unetundide ajal elutuppa, et ema koju oodata. Nimelt oli emal sellel perioodil töö, kus oli päevane ja öine vahetus ning äraelamiseks tegi ta hulganisti lisatunde. Nii ma leidsingi, et ühisaega emaga on liiga vähe ning üks lahendus on olla üleval ja oodata, millal ta koju jõuab.

Minu lapsehoidja oli vanem vend, kelle ma üle kavaldasin – ootasin, millal ta magama jääb, et saaksin elutuppa hiilida ning leida tegevust, mis ärkvel hoiaks. Ju siis enda toas ei pakkunud miski enam piisavalt pinget ja elutoas oli ka neid keelatuid vilju, mis alati magusamad. Ühena neist televiisor, mida ma nendel tundidel polnud kunagi veel vaadata saanud. Kui pildikasti tööle panin, avanes sealt ETV ja saatuse tahtel näidati saadet, kus Ants Tael seenioritele peotantsu õpetas. Keerasin hääle telekal vaikseks, surusin nina vastu ekraani ja jälgisin põnevusega härra Taela õpetusi.

Ema jõudis koju kolme ajal hommikul ning uksel ootas teda noorim poeg, kes sirge selja ja “tere” lausumata tantsule palus ning rütmi ümisedes temaga valssi keerutas ja rumba ruutu sammus. Magama mõistsime minna alles siis kui päikesevalgus ennast ilmutanud oli.Peale seda vahejuhtumit oli ema kindel, et mind tuleb panna tantsuringi. Ainuke võimalus selleks oli Käina Kaunite Kunstide Kool. Tantsisin seal Helgi Taelma juhendamisel rühmas Killuke kuni ülikooliaja alguseni.

Ma usun, et sellel hetkel leidsin ma oma kire. Kire, millega ma saan tegeleda professionaalselt. On raske uskuda, et miski mind tantsu juurest eemale ajaks.

Mida tähendab Sinu jaoks järgmise peo juhtmõte “Minu arm”? Kuidas oled selle enda jaoks lahti mõtestanud? Millega see Sinu jaoks seostub?

Ma usun, et see mõtestamine on osa iga inimese elukestvast protsessist, nii ka minul. See seostub kõigega, millest vähegi hoolin ja mille pagas elukogemusega aina kasvab.

Vaadates tagasi olnud tantsupidudele ja sõnumitele, mida nad on kandnud/andnud, leiame hulganisti ühist, mida vahest enamik eestlasi liigitaks sõnapaari “Minu arm” alla. Olgu see siis mets, meri või nende vahel laiuv erksavärviline vikerkaar. Need hetked, mis puudutavad või armsam, kes puudutab. See koidu ja hämariku mäng, mida näiliselt trotsime, aga salaja ka naudime.  Kõik see toimub ja on just nii võimalik sellel laius- ja pikkuskraadil. Seepärast teeb tantsupidu nüüd sügava kummarduse meie maale, kus meil on võimalus elada ja kasvada. Möödunud noorte tantsupeol panime allkirja, nüüd lisame pealkirja ning kõik vahepealne jääb igaühe enda täita.

Millise ootusega lähed vastu laulu- ja tantsupeole?

Ma ei lähe ootusega. Ootus tähendaks, et ma kahtleks. Ma lähen kindla teadmisega, et sünnib midagi sõnuseletamatut ja suurt, mis täidab hinge pikaks ajaks positiivse energiaga.

Mida ja miks tooksid esile oma liigi repertuaarist? 

Mees tuleb merelt koju ja naine ruttab teda tervitama. Pikalt merel olnuna on ka maismaal sees õõts, mis esmasel puudutusel ka naisele kandub. Kui sisemine õõts vaibunud, laotatakse lahti kalavõrk, millest väärtuslik saak kasti korjatakse, et võrk pikkupidi kokku panduna räästa all järgmist retke saaks oodata – seda kõike jutustame 2 minuti ja 24 sekundi jooksul.

Kõhklus ja ettevaatlikus, koosolemisest kasvav julgus. Soe, hooliv pilk ja siiras, innustav naeratus. Armastus ja sellega tulnud kindlus.Sünergia. Väärikus!  Seda kõike saab tunda 3 minuti ja 57 sekundi jooksul.

Minu siiras tänu kahele väga andekale loojale, Maie ja Elo. S4-segarühmade ülesanne on kõike seda tantsupeo vaatajale edasi anda.

Mida tuleks teha, et laulu- ja tantsupeo traditsioon jõuaks oma 200. sünnipäevani? Mis meid selleni viiks?

Esmajärgus peaksime ühiselt nägema globaalset pilti ja tegelema reaalsete ohtudega, mis üpris lähedal varitsevad. Vastasel korral ei pruugi meil kaua olla Eestit, mille kultuuri ja traditsioone elus hoida. Riiklikult peaksime väärtustama tantsuõpetaja ja dirigendi kutset kõrgemalt, tagades elamisväärse töötasu, mis suurendaks valdkonnale pühendumist ja järelkasvu mõlemale ametile. Igaüks meist saab vähemal või suuremal määral olla kultuuripärandi kandja.