4.-7. juuli 2019
Laulu- ja tantsupeo alguseni
440päeva 18tundi 34minutit 37sekundit

Tantsupeo tantsude õppimiseks ei piisa ainult video vaatamisest

Märtsis toimusid XX tantsupeole “Minu arm” registreerunud tantsukollektiivide juhtidele suunatud repertuaari õpetamise seminarid, kus tutvustati esimest osa 2019. aasta suvel Kalevi staadionil esitatavatest tantsudest.

XX tantsupeo tantsude õppematerjal sisaldab kahte kirjelduste raamatut koos saatemuusika CD-ga. Esimeses tantsuvihikus on lahti kirjeldatud tantsud, mida on tantsitud varasematel pidudel ning mida märtsis Tallinnas ja Tartus toimunud seminaridel ka tutvustati.

Teine tantsuvihik ilmub 2018. aasta sügisel ning seal olevaid uuemaid ja selleks peoks loodud tantse tutvustatakse kollektiivijuhtidele septembris toimuvatel seminaridel. Ka võimlemiskavade õppematerjal koosneb kavade kirjelduste raamatust ja saatemuusika CD-st, mis ilmuvad sügisel, misjärel neid seminarides ka õpetatakse.

XX tantsupeo ideekavandi autori ja pealavastaja Vaike Rajaste sõnul hakati tantse teadlikult üles kirjutama alles 20. sajandi alguses. Näiteks 1953. aastal ilmus siiani rahvatantsijate piibliks peetav Ullo Toomi “Eesti rahvatantsud”. Kogumik, kus on detailselt kirjeldatud paljude tänapäevalgi tuttavate tantsude iga liigutust ja tegevust. Tantsude kirjeldamise viis on seejuures juba pikka aega sarnane püsinud. See tähendab, et kui autor mõtleb tänapäeval välja mõne uue tantsu, siis võtab ta Eesti rahvatantsu oskussõnastiku ja muusika noodid ette ning püüab tantsu sõnadega kirjeldada, jagades selle erinevateks tuurideks või osadeks.

“Kui autor või lavastaja soovib, et tantsus oleks näiteks tavapärase sirge põlvega luiskhüpaku asemel hoopis kõverdatud põlvega luiskhüpak, siis tuleb see selge sõnaga ka ära kirjeldada. Rahvatantsu oskussõnastik ütleb kindlasti ühte moodi, aga tantsida tuleb selle järgi, mida soovib autor oma tantsu kirjelduses,” ütleb Rajaste. Just seetõttu ei tasu tantsurühmadel õppida tantse ka pelgalt internetis leiduvate varasemate videote põhjal. “Videost näeb tantsu üldpilti, aga tehnilise täpsuse annab ikka tantsukirjeldus,” lisab Rajaste.

Lisaks tantsukirjeldustele keskendutakse õppeseminaridel ka tantsude sõnumi selgitamisele. Millist tantsu peol näha tahetakse, millised on partnerite omavahelised suhted ja rühma terviklikkus. “Eesmärk on, et tantsuõpetaja saaks minna oma rühma juurde ja öelda, mida see tants endast kujutab ja miks seda üldse tantsima hakatakse,” selgitab Rajaste. Ainult siis kui iga detail ühiselt läbi käiakse ja sellest ka ühtviisi aru saadakse, jõutakse tantsupeo õppeprotsessiga lõpuks tulemuseni, mis võimaldab üksikud tükid tervikuks siduda.

Samal ajal kui tantsijad saavad juba esimesi tantse harjutada, käib kibe töö ka teise tantsuraamatu tantsude kallal. Liigijuhid tantsivad neid oma rühmadega läbi ja vaatavad, mida tuleks tantsijate jaoks koostöös autoritega veel mugavamaks muuta. “Kuna teise tantsuraamatu paljude tantsude kirjeldused varasemast puuduvad, siis saab sügisene kohtumine tantsuõpetajatega olema juba palju väljakutsuvam, sest selgitamist tuleb hulga rohkem,” ütles Rajaste.

Liigimeeskondadel ühes tantsupeo pealavastajaga on alanud juba ka mõttetöö tantsujooniste suunas. See on pikk ja detailne protsess, mille käigus tuleb mõelda ka kahel pool tribüünidel istuvatele pealtvaatajatele – tantsupeo etendus lavastub üheaegselt nii ida- kui ka läänetribüüni suunas ning see teeb tantsude joonistesse seadmise eriti keerukaks. Väljakul mõjuvad hästi sümmeetrilised joonised ning oluline, on et muster on mõlemalt tribüünilt vaadates arusaadav.