4.-7. juuli 2019
Laulu- ja tantsupeo alguseni
134päeva 22tundi 25minutit 55sekundit

Laulsid üksnes meeskoorid

Autor: Alo Põldmäe, helilooja

Allikas: Tartu Postimees, 28.11.2018

 

Tänini pole ühest vastust, miks esimesel üldlaulupeol osalesid ainult meeskoorid, sest kuni selle ajani oli meie maal valdav ülekaal segakooridel. Need tegutsesid kirikute ja koolide juures. Meeskoore hakkas tekkima baltisakslaste eeskujul hiljem, alates 19. sajandi keskpaigast, enamasti suuremates keskustes ning pärast laulu- ja mänguseltside asutamist.

Seega oli meeskooride eelistamine vastuolus selle aja kooriliikumise loomuliku arenguga. Samas andis laulupidu tugeva tõuke meeskooride tegevusele ja pole võimatu, et selle kauge kajana on meil üks kooride lipulaevu rahvusmeeskoor ehk RAM.

Johann Voldemar Jannseni meeskooride-eelistuse põhjus võis olla seegi, et baltisaksa laulupidudel osalesid just sellised koorid.

Kui selgus, et segakoorid esimesele laulupeole ei pääse, hakati kiiresti looma uusi meeskoore või segakoore ümber kujundama. See viimane polnud lihtne, sest koorid olid tavaliselt väikesed, 12–20 inimest, ja naisteta jäi järele vaid käputäis mehi. Meeste põud koorides ulatub tänapäevagi.

Kuid Jannseni autoriteet rahvavalgustaja ja laulupeo peakorraldajana oli nii suur, et meeskooride eelistamist võeti kui paratamatust, «sest mis rahva poolt armastatud ja austatud Postipapa ära tõi, seda tahtis vaevalt keegi sööti jätta, /—/ ja see haaras kõikjal meie rahvast». Nii oli kirjas Tartu saksa ajalehes vahetult enne laulupidu.

Moraalsed kaalutlused

Jannseni vastuseisu segakooridele on seletatud ka moraalsete kaalutlustega. Naiste osalemine laulupeol võivat tema arvates tekitada palju segadust ja pahandust. Üks mõjureid võis olla tema kogemus baltisaksa laulupeolt Tallinnas 1866.

Eesti Postimehes avaldatud ülevaates halvustas Jannsen saksa soost naiste emotsionaalset käitumist koosviibimistel ja piduõhtutel. Seal olevat tähtsaks tegelaseks tõusnud Amor, kelle sunnil «mitmedki mõne aja pärast lausa sunnitud olid altari ette astuma». Ja seda olukorras, kus osalejaiks olid vaid meeskoorid. Seega nägi Jannsen naislauljate osaluses suurt ohtu moraalile.

Ilmselt oli selline suhtumine ülepingutatud, sest koguni peokomitee presidendiks valitud pastor Adalbert Hugo Willigerode päris Jannsenilt aru, miks on segakoorid kõrvale jäänud.

Vanemuise seltsi juhatuse koosolekute protokollidest selgub, et Willigerode oli öelnud: «Mitte mehed üksi, vaid ka naised on priiuse omandanud ja on õigustatud meestega üheväärselt peol esinema.» Ja lisanud, et «naised lisavad ju kooridele värvi». Kusagilt aga ei leia Jannseni väljaütlemist meeskooride eelistuse kohta.

Ka Vanemuise seltsi teadetes pole kooriliikidest juttu. Meeskooride eelistamise mõte levis intuitiivselt, vihjete ja meeskoorirepertuaari levitamise kaudu.

Nii hakkas Jannsen enne peoloa saabumist trükkima meeskooride repertuaari Eesti Postimehe noodilisas (eelkõige vaimulikke laule, millega polnud tsensuuriprobleeme) ja need jõudsid aegsasti kooride kätte. Terve hulk ilmalikke laule ilmus aga alles 1869. aasta kevadel ja seega jäi kooridel nende õppimiseks aega vaid kuus nädalat. Tundub lausa uskumatu, et sellega hakkama saadi!

Segadus lauludega

Et meeskooride eelistus polnud välja öeldud täie selgusega, kinnitab segadus Aleksander Kunileiult tellitud lauludega, mis valmisid 1869. aasta algul, ja alles siis selgus, et autor kirjutas need segakoorile. Nagu polnuks keegi Kunileiule selgitanud, et laulud tulevad meeskoorile?!

Nüüd sekkus Carl Robert Jakobson, kes aitas Peterburis elades igati kaasa sellele, et laulupeole jõudsid eesti ja soome laulud. Et mitte Kunileidu ärritada, pöördus ta Peterburi kahe muusiku, pianisti ja helilooja Adolf Henselti ning sealse saksa seltsi Liedertafel koorijuhi Ernst Meyeri poole, et need seaksid Kunileiu laulud ümber meeskooridele.

Nii juhtuski, et eesti laulud kõlasid esimesel laulupeol Peterburi heliloojate seades.

Alo Põldmäe eelmised lood Eesti esimese üldlaulupeo ettevalmistusest ilmusid Tartu Postimehes 1. ja 22. juunil, 17. augustil, 1. oktoobril ja 14. novembril.

Kadunud fotod

Üldlaulupeo 150. aastapäeva eel pole meil kahjuks sellest suurpeost fotosid. Samuti teisest ja kolmandast laulupeost. Ometi oli fotograafia selleks ajaks küllaltki levinud nähtus ning Vanemuise seltsi liige Reinhold Sachker, kes tegutses juba siis aktiivselt fotograafina, tõenäoliselt pildistas esimest üldlaulupidu.

Kui kellelgi on infot kolme esimese üldlaulupeo fotode kohta, mis tollal võeti üles klaasnegatiividele, andke palun sellest märku meiliaadressil alo.poldmae@gmail.com või telefonil 529 9137.

Artikkel avaldati esialgselt Tartu Postimehes 28.11.2018.

www.tartu.postimees.ee