Saame tuttavaks: N1-naisrühmade liigijuht Agne Kurrikoff-Herman

XX tantsupeo N1-naisrühmade liigijuht Agne Kurrikoff-Herman jagab oma mõtteid eesootava peoga seotud ootustest, repertuaarist ja mälestustest.

Mis on Sinu lugu? Kuidas jõudsid tantsuni ja mis on Sind selle juures hoidnud?

Minu tantsust sai minu elu kui tantsuõpetaja Aare Toominga esimesse tundi astusin. Sellest hetkest sai tantsust mu kirg ja pühendumus, sõpruskond ja rada.

Kui aeg jõudis erialavalikuni, ei olnud kahtlust, kuidas edasi. Viljandi Kultuurikolledži mõnusalt villases õhkkonnas kujunes minu tee Eesti tantsuni. Väga eestimeelsest perest olen saanud tuge ja sealt pärineb tugev Eesti armastus ning tunne. Ma teen seda kõike uhkusega, et elu on mulle andnud võimaluse läbi eesti tantsu hoida meie oma kultuuri, oma Eestit. Tunnen sügaval enda sees missiooni, milleks mind siia on saadetud – anda edasi ja hoida vanavanemate pärandit.

Mida tähendab Sinu jaoks järgmise peo juhtmõte “Minu arm”? Kuidas oled selle enda jaoks lahti mõtestanud? Millega see Sinu jaoks seostub?

Minu arm on minu Eestimaa, minu Eestimaa on minu kodu tema kõikides erinevates vormides. Mulle meeldib mõelda, et igaühe sees meist on oma Eesti, oma pelgupaik, oma rõõmukoht, oma energiallikas ja oma inimesed.  “Minu arm” on minu pere: õhtul kodus ühise laua taga oma soovide, mõtete ja tunnetega. “Minu arm” on see, mida elu on andnud mulle võimaluse teha.

Millise ootusega lähed vastu tänavusele laulu- ja tantsupeole?

Tunnen selle peo lähendes selgelt selle peo erilisust. Oleme jõudnud uude ja pidulikku ajajärku laulu- ja tantsupidude ajaloos. Tunnen rõõmu, et teeme kummarduse möödunule, tuues väljakule taas meie eelkäijate hingega hoitud kalli vara ning pärandi juba peol tantsitud repertuaari näol. Me vaatame tagasi ja mõtleme edasi. Mis aga kõige tähtsam – hoiame ja märkame väärtustades seda, mis meie ümber ja meile armastamiseks jäetud on.

Loodan, et pidu paneb liikuma iga eestlase meeled ning mõtlema sõnapaari “minu arm” tähenduse üle, andes samal ajal võimaluse laule, tantse ja pillilugusid kuuldes tunda end eestlasena omal maal.

Mida ja miks tooksid esile oma liigi repertuaarist?

Naisrühmade N1 liigis on peol kaks imeilusa koreograafia ja eriliselt sügava mõttega tantsu.

Üks neist tantsupärandina meile hoida jäänud “Kullaketrajad”, mis on sündinud tantsumemme Helju Mikkeli koreograafilisest sulest. Teiseks tantsulooja Ülle Feršeli looming “Päevaloits”.

N1 tantsurühm teeb kummarduse päikesele, me päevakerale. Loitsudes toome ta heinamaale, et me lugu saaks tema soojuses ja valguses hakata lahti rulluma. “Kullaketrajad” annavad naistele võimaluse kedrata kulda kui soojust ja ilu enda seest, sest meis on seda nõndapalju, et seda jagub kõigile me ümber.

Naisrühmadele on antud võimalus avada hingi, et tantsupeo lugu “Minu arm” saaks hakata igaühes meis oma lugu jutustama.

Mida tuleks teha, et laulu- ja tantsupeo traditsioon jõuaks oma 200. sünnipäevani? Mis meid selleni viiks?

Olles ise nii südamega asja küljes, usun, et laulu- ja tantsupeo traditsioon on sügavalt hoitud. Meie hulgas on niivõrd palju kullateraga inimesi, kes tunnevad endale antud tulukese hoidmise ja edasi andmise vajalikkust ning suurust. Protsess on kasvav ning see annab lootust, et mis sündinud, see jääb. Et jaguks kullateraga sündinud inimesi.