Laulu- ja tantsupeo alguseni
43päeva 18tundi 27minutit 51sekundit

Doris Kareva: eesti keel on uhkuse asi

XXVII laulupeol „Minu arm“ kõlab segakooride esituses spetsiaalselt juubelipeoks tellitud ja Doris Kareva tekstile kirjutatud Tõnu Kõrvitsa „Emakeelelaul“.

Nagu poetess Doris Kareva ise kinnitab, on koostöö Tõnu Kõrvitsaga alati hästi sujunud. „Tema tundlik, varjunditeküllane looming sisaldab endas äratuntavalt loomupärase kõrval alati ka midagi üllatuslikku; seda elavas esituses kuulda on puhas rõõm,“ ütleb ta.

Juubelilaulupeoks tellitud uudisteose esimeses värsireas on kirjas meie laulupidude ja eestluse kestmise võti. Seetõttu on selles laulus teksti selgusel eriti suur roll. Kuidas täpsemalt „Emakeelelaulu“ kaunid read sündisid ning millist sõnumit need kannavad?

„Iga keel kannab endas salapära. Igas keeles hingab miski eriomane, mis tõmbab ligi või jääb võõraks. Eesti keel on ennekõike kuulja keel; selle üks eripärasid on külluslik onomatopoeetilisus. Loodushäälte matkimiseks on meil võrratu sõnavara, märksa rikkalikum kui näiteks maitsete või lõhnade kirjeldamiseks,“ selle üle mõtiskledes ongi Kareva sõnul sündinud „Emakeelelaul“.

„Eesti keel on oma rahva jaoks olnud märgilise tähtsusega; seda oleme tallel ja elus hoidnud paljude vallutuste ja võõrandamiste kiuste, nagu esiemade maagilist hõbesõlge, jõuallikat. Sest tõesti – eesti keel on uhkuse asi! Ehe, mida kanda päevast päeva ja põlvest põlve edasi anda,“ võtab Kareva kokku emakeele aegadeülese rolli ja tähtsuse.

14. märtsil, Kristjan Jaak Petersoni sünniaastapäeval, tähistame emakeelepäeva.