Laulu- ja tantsupeo alguseni
107päeva 17tundi 27minutit 43sekundit

Laulupidu ja rahvarõivad

Eesti laulupidude 150-aastase traditsiooni jooksul on välja kujunenud tava, et esinejad kannavad rahvarõivaid. Juubelilaulupeo eel on paslik heita põgus pilk selle tava arengulukku.

Esimesele üldlaulupeole 1869. aastal Tartus tulid meeskoorid ja pasunakoorid valdavalt oma kodukoha rõivastuses. „Iga kihelkond omaette oma nurga rahvarõivais. Nii hästi on meeles veel mulgid oma toredates mustades pikkades kuubedes, punasega välja õmmeldud. Räpinlased hallis, pastlad jalas, kübarad peas ja teised ja teised…,“ meenutas laulupeo rongkäiku üheksa-aastase poisikesena näinud Tartu trükkal Aleksander Serben (Muusikaleht, 1938, nr 6, lk 125–126).

Rahvarõivastes esinesid esimestel laulupidudel laulukoorid neist paigust, kus nende kandmistraditsioon oli veel säilinud. Kanti ka vanemate või vanavanemate rõivaid, mis olid kirstuvarana alles hoitud. Eesti ühiskonna moderniseerudes taandusid rahvarõivad igapäevasest kasutusest ja kadus ka nende kandmine laulupidudel. 20. sajandi alguses esineti peale üksikute erandite (nt Muhu ja Setumaa koorid) juba valdavalt linnamoelises rõivastuses.

Eesti Vabariigi sünniga hakkas huvi rahvarõivaste vastu taas tõusma ja juba 1923. aasta üldlaulupeo eel propageeriti ajakirjanduse veergudel nende kandmist laulupidudel.Samas suhtus osa loovintelligentsist algavasse rahvarõivaste propagandasse lausa eitavalt, nähes selles katset pidurdada Eesti ühiskonna arengut. Kunstiteadlane Rasmus Kangro-Pool kirjutas, et „rahvariide tarvituselevõtmise idee tegelik teostumine oleks kõige jämedam dissonans, mis ettekujutatav meie tänapäeva kultuuri tervikus“ (Päevaleht 26.08.1923, nr 225). Eesti Rahva Muuseumi direktor Ilmari Manninen märkis vastuseks, et „rahvariie on väline märk, mis kõiki selle kandjaid ühiseks pereks liidab. […] Selle ühtlase märgi kaudu võib erilistel rahvuslistel pidupäevadel luua soojema, kenama, isamaalisema meeleolu ja seda paremini kui pidurõivis. […] Milline hullus näidelda „euroopalikkust“ seal, kus meil oleks otstarbekohasem esineda iseendana!“ (Päewaleht 8.09.1923, nr 238).

Eesti Vabariigi 10. aastapäeva ja sellele pühendatud 1928. aasta üldlaulupeo eel kasvas huvi rahvarõivaste kandmise vastu. 1930. aastate keskel lülitus sellesse ka riigivõim. Üle maa tehti suurt rahvarõivapropagandat eesmärgiga „kõik rahvarõivaisse Eesti Vabariigi 20. juubeliaasta laulupeoks“. Rahvarõivaste kandmisest sai eestlastele rahvuskultuuri üldise tõusu taustal midagi pärimuslikku ning rahvusele omast.

Erinevaid arusaamu tekitas küsimus, kas rahvarõiva kui rahvussümboli kandmisel tuleb lähtuda ajaloolisest rõivast või võib sellesse suhtuda loovamalt. Eesti Vabariigi algaastail püüti rahvarõivaid moejoonele ja isiklikule maitsele vastavalt kohandada. Rasmus Kangro-Pooli sõnul „rahvariide osad ei tarvitse surra ja ei sure […], kui neid vastava ajavaimu kohaselt ümber luuakse. […] Nii nagu Mart Saar moodsat muusikat on loonud vanade rahvalaulude põhjal, nii võime ka moodsat riiet rahvariide värvide ja kirjade alusel luua.“ (Päevaleht 26.08.1923, nr 225). Rahvarõivaste ettevaatlikku moderniseerimist ei välistanud ka Ilmari Manninen, kuid ta hoiatas siiski nende liigse ilustamise eest, mis „hävitab riide ajaloolise usutavuse kui ka omapärasuse” (Päevaleht 8.09.1923, nr 238). Tõeline poleemika selles küsimuses puhkes 1928. aasta üldlaulupeo eel. Vana rahvariiet aluseks võttes kutsuti seda edasi arendama ja looma tõelist iseseisvusajale väärilist eesti rahvusrõivast. Oma kergema kättesaadavuse ja odavuse tõttu leidis „rahvusriie“ ja moderniseeritud rahvariie palju toetajaid.

Rahvarõivaste ajalootruud kandmist pooldades rõhutas kunstnik Ants Laikmaa, et „rahvariie on stiil – rahva tarbe ja maitse järele pika aja jooksul kindlalt väljakujunenud stiil […]. Seda – nii väljakujunenud rahvariiet peab oma originaalsuses austama ja hoidma puhta, sest ta on ajalugu, on dokument, mida iga võhik oma oskamatuse ja maitsetusega ei tohi narrida!“ (Päevaleht 26.06.1928, nr 170). Alates 1930. aastate teisest poolest astusid traditsioonipärase rahvarõiva kandmise eest välja ka muuseumitöötajad ning 1937. aastal võetigi vastu seisukoht, et laulupeol ja muudel rahvapidudel kantav rahvarõivas olgu võimalikult originaalitruu. II maailmasõja järel levis lühikest aega taas seisukoht, et rahvarõivaid tuleb kunstnike loominguna edasi arendada, kuid etnograafide sekkumisel võeti 1950. aastate lõpul ametlikult omaks siiani valitsev seisukoht, et rahvarõivaste taaselustamisel tuleb säilitada ajaloolise rõiva omapära ja stiilipuhtus.

Ants Laikmaa soovitas nõu saamiseks pöörduda muuseumide, eelkõige Tartus asuva Eesti Rahva Muuseumi poole, et „oma soove rahvariidesse panemisel kontrollida ja saada näpunäiteid, missugused kuski kunagi rahvariided olid ja kuidas neid kanti“ (Päevaleht 26.06.1928). Sama soovitus kehtib ka praegu. Eesti Rahva Muuseumisse on enam kui saja aasta jooksul kogutud suured rahvarõivakogud (esemed, fotod, kirjeldused), mis võimaldavad igale soovijale panna kokku sobiva kostüümi.

Eelolevaks juubelilaulupeoks enam uut rahvarõivakostüümi valmis õmmelda ei jõua, küll aga pakub ERM abi ja nõu olemasolevate rõivaste kohendamiseks või täiendamiseks. Muuseumi õpitubades on igaühel võimalik täiendada oma rahvarõivakomplekti uue kirivöö või sukapaeltega, teha pastlapaar või kaapkübar jm. Soovidest võib julgelt teada anda e-posti aadressil opitoad@erm.ee.