Saabus 20 kuud oodatud laulupeoluba

Autor: Alo Põldmäe, helilooja

Allikas: Tartu Postimees, 20.02.2019

Laulupeoloa pikk ootamine kujunes eesti rahva ühistegevuse tugevaks proovikiviks. Eriti närvesööv oli see aeg laulupeo korraldajaile, kuid paljud vajalikud asjad said siiski tehtud. 1869. aasta 20. veebruarist sai rõõmupäev, sest pärast 20-kuulist ooteaega saabus Vanemuise seltsile siseministeeriumi kiri loaga teha laulupidu.

Suure rõõmusõnumi teatavaks tegemine jäi seegi kord Johann Voldemar Jannseni ehk Eesti Postimehe õlgadele. Emotsionaalse tervituse lõpetas Jannsen nii: «Aga nüüd, mu armas Eesti rahvas, mis tunneb su süda, mis mõtted tulevad sulle seda kuuldes? Nii kaua kui maailm seisab, pühitseb Eesti rahvas niisugust päeva eesimest korda.»

Neli kuud peoni

Ettevalmistusteks jäi aega täpselt neli kuud. Kui vajalikku korraldustööd oleks alustatud alles loa saabumise järel (mis iseenesest olnuks ju loogiline), poleks kindlasti valmis jõutud. Peo vastaste taktika oligi see, et venitada loa andmist võimalikult kaua, et korraldajad liiga lühikese ettevalmistusaja tõttu ise ettevõtmisest loobuksid.

Eesti kirjandusmuuseumis asuva Jannseni kirjavahetuse hulgas on ühelt tema lähedal seisnud isikult mitu kirja, milles antakse teada, et luba siseministeeriumist olevat saabunud juba 18. jaanuaril. Seega venitati Vanemuise seltsile ametliku teate edasisaatmisega veelgi kuu aega.

Kiireimaks ülesandeks oli nüüd pidukomitee loomine, et saaks alustada kõiki vajalikke toimetamisi. Pidukomitee ja neli alamkomisjoni valiti Vanemuise seltsi 6. märtsi koosolekul. Pidukomitee presidendiks valiti Adalbert Hugo Willigerode.

Pastor Willigerode valimine presidendiks oli tollel ajal loomulik käik. Asepresidendiks sai Jannsen, kes oli ja jäi peo tegelikuks, sisuliseks juhiks ja kes ise leidis, et selles seisuses on tal kõige parem toimetada.

Presidendiks Willigerode

Kõrge vaimuliku valimine ürituse etteotsa oli kahtlemata diplomaatiliselt tark otsus, sest võimuringkondadele oli suur­ürituste korraldamisel oluline, et peamees oleks autoriteetne ja võimudele lojaalne. Willigerode valimine aitas võita laulupeo pooldajaid eriti maakohtades, sest enamik koore asus kirikute juures ning neid juhatasid köstrid ja kooliõpetajad.

Willigerode oli rahva seas üsna laialt tuntud: ta oli kirikuelu üks juhtfiguure, oli Tartus eesti koguduse pastor, juhatas Maarja kiriku segakoori, andis välja eestikeelseid noodikogumikke ja komponeeris ka ise koorilaule. Ta toetas igati puhkpilliorkestrite loomist. Näiteks leidis ta igakülgse rakenduse Väägvere pasunakoorile. Paljuski tänu Willigerode initsiatiivile said pasunakoorid ka laulupeole kaasa haaratud.

17-liikmeline pidukomitee kujunes üllatavalt eestlastekeskseks, sakslasi oli vaid kaks. Kaasa haarati nende elualade esindajaid, kelle tegevusel oli ühiskonnas mõju ja kes said aidata praktiliste asjadega, nagu näiteks nootide trükkimine, lauljate majutus ja toitlustamine.

Nii kuulusid komiteesse gümnaasiumiõpetaja Jakob Hurt, üliõpilased Mielberg, Hohlfeldt ja Jannseni tulevane väimees Rosenthal, ülikooli esindajana eksekuutor Eschscholtz, kantseleiametnik Obram, köster Luig, trükikoja omaniku poeg Laakmann, pottsepp Kordt, restoraniomanik Ottas, majaomanik Glück jt.

Moodustati ka neli alakomisjoni, mille liikmeiks olid sama komitee liikmed. Suurim koormus langes laulu- ja kõnekomisjonile ning ehituskomisjonile. Oli ju kiiresti vaja trükkida noodikogumik, samuti valmistada ette tulevased esinemispaigad.

Komitee koostas ja saatis laiali üleskutse, milles rõhutati, et pidu on mõeldud kogu rahvale ja oodatakse üldist osavõttu: «Kallis priiuse kingitus on 50 aasta eest k õ i g e eesti rahvale antud, seepärast palume ka k õ i k i lauljaid, kes eesti keeles laulda võivad ja tahavad meiega ühes suures kooris selle kalli ande eest tänulaulu laulda.»

Kooridelt oodati osavõtuotsust 1. aprilliks ja kooridel soovitati muretseda lipud. Teatati veel, et laulude õppimise kiiremaks alustamiseks saadetakse laulud esmalt noodipoognatena, sest valmiskujul noodikogumik tuleb hiljem, ja et noodid on kooridele tasuta. Esimesed poognad saadeti laiali aprilli alguses.

Laulukogumik saadi kokku ruttu, sest Jannsen oli eeltööd juba ammu teinud. Aega võttis siingi trükiloa saabumine: Liivimaa konsistooriumist saabus see 20. aprillil ja Tartu tsensor kinnitas selle 5. mail.

Kuus nädalat nootidega

Trükkimine ja kogumiku laialisaatmine võttis veelgi aega. Seega saadi noote terviklikul kujul kasutada vaid kuus nädalat! Sellise ajasurve all pole ette valmistatud ühtegi eesti laulupidu. Kõik see tõendab laulurahva erakordset eneseohverdust, entusiasmi ja tahet algatatud üritus lõpuni viia.

Komitee mitmed liikmed eesotsas Jannseniga tundsid suurt hirmu repertuaari ajanappuses äraõppimise pärast. Sellest kartusest aga ei räägitud omavahel kunagi, sest välditi närvilise õhkkonna tekkimist.

Mitmed «head sõbrad» soovitasid komiteel piirduda vaid kohalike pidustustega või lükata laulupidu hoopis edasi. Komitee oligi rohkem kui ühel korral lähedal otsusele üritus ära jätta. Kõhklused aga kadusid, kui üle maa tuli rahvaesindajailt järjest julgustavaid sõnumeid jätkuvast soovist viia kõik ellu ettevõetud kujul.

Pärast loa saamist ilmus veel üks oluline takistus: kannapöörde tegi senine peo aktiivne toetaja Carl Robert Jakobson. Temast sai pärast pastor Willigerode valimist komitee presidendiks laulupeo korraldamise üks suurimaid vastaseid.

www.tartu.postimees.ee