Rasmus Puur: noortepeo esimesed viljad on juba olemas

2019. aastal tähistame Eesti laulu ja tantsu juubeliaastat. Pisut rohkem kui kolm kuud enne juubelilaulupidu jagab dirigent Rasmus Puur enda mõtteid noorte, laulupidude traditsiooni ja ühiskonnas toimuvate muutuste teemal.

Sa liitusid mõne aasta eest laulu- ja tantsupeo liikumisega missiooniga tuua noored laulupidude juurde. Kui sa nüüd möödunud peole tagasi vaatad, siis kas sa näed, et sellest ajendatuna on toimunud ka juba muutusi?

Mulle näib, et paar aastat on andnud juba esimesed viljad küll. Pikemast avaldumisest saame rääkida ilmselt mõnekümne aasta pärast, kui näeme, kuhu need noored dirigendid, heliloojad ja ka peol osalejad on jõudnud ja mida nad teevad.

Kõige konkreetsem tulem on ju see, et tänavuse juubelipeo ettevalmistustes teeb kaasa hulk neid noori dirigente, kes eelmisel peol oma debüüdi tegid: Maret Alango, Jaanika Kuusik, Ingrid Roose, Külli Kiivet, Mai Simson, Kuno Kerge, Valter Soosalu, Riivo Jõgi ning ka mina ise. See on minu arvates kõige selgem märk tulemusest. Lisaks on ka sellele juubelipeol neide dirigente, kes oma debüüdi teevad.

Samamoodi on tänavusel peol kaasas ka 2017. aastal oma loominguga debüüti teinud Kadri Voorand ja Riho Esko Maimets. Mina samamoodi.

Mida nende noorte kaasatus käesolevas laulupeo protsessis näitab, on see, et neid kõiki võetakse juba loomuliku laulupeo vereringe osana, mitte ühekordse projektina. Ning nii suure lüli sellesse ajaloolisse ketti lülitamine, on parim tulemus.

Mis nüüd edasi?

See on hea küsimus. Mul on sellele väga raske vastata, kuna see sõltub väga paljudest asjadest.

Üks, mis väga tugevat mõju avaldab on regionaalpoliitika – kui koolides ei ole enam põhikoolist kuni gümnaasiumini ulatuvat koolisüsteemi, siis mõjutab see ka koorimuusika tulevikku. Põhikooli abiga tehtud koorid on sealt nüüd kas juba täielikult kadunud või selle poole teel. Need nähtused võivad mõjutada tervikut üsna teravalt.

Teine murekoht, mis jätkuvalt lisaks dirigentide tasule muret teeb, on noorte koorijuhtide-muusikaõpetajate järelkasv. See on muidugi ka laiem hariduspoliitiline küsimus, kuna sama mure on õpetajaskonnaga üldisemalt, kuid meie valdkonnas näen seda nii lähedalt. Dirigendil ja õpetajal on päris suur ühisosa, mis puudutab tööd ennast, eeskujuks olemist ning isiksuslikku mõju. Kuid on üks suur erinevus, mis teeb meie valdkonna iseäranis haavatavaks – dirigent on selles protsessis vahetus kontaktis õpilasega ja seetõttu ollakse tema persooni puhul oluliselt tundlikumad ja avatumad. Matemaatika ülesandeid saab lahendada ilma õpetajata, kuid koos süvamuusikat teha mitte.

Mis veel noortepeosse puutub, siis „Mina jään“ protsessiga tekkis mul tunne, et noorte laulupeol kui nähtusel või julgemini olla oma nägu. See pidu ei tohiks olla üldlaulupeo ripats või alamliik, millel on ainsa erinevusena vanusepiirang. Noortepidu võiks olla suunaga neile. Nii temaatiliselt kui sisuliselt.

2013. aastal läbi viidud sotsioloogilisest uuringust selgus, et noored on laulu- ja tantsupidudel huvitatud osalemast eelkõige esinejaga, kuid neid ei huvita muu, mis sellega kaasas käib. On see sinu arvates nii?

Kui uuring nii näitas, siis ju ta nii on. Pigem on küsimus, et kas nendega ei ole saadud kontakti või pole need sõnumid või sisu olnud piisavalt selge, et neid puudutada.

Kui sa enne küsisid, mis eelmisest noortepeost võrsus, siis ma vastasin, et uued dirigendid on jälle puldis. Tegelikult on lisaks sellele palju huvitavam vaadata, kas viimasest peost on tõukunud ka mingi muusikaväline algatus, sest laiem eesmärk oli toona ühiskonda selge väärtussõnum saata, mis innustaks noori tegema ja härjal sarvist haarama.

Näiteks saab tuua noorte endi korraldatud tantsupeo. See on silmapaistev näide, kuid ehk võiks vaadata, kas on veel selliseid näiteid? Ma usun, et on, aga me lihtsalt ei tea neid. Kui saaks teada, siis oleks jällegi väga huvitav näha, kui valdkondadeülene laulu- ja tantsupidu tegelikult on.

Mis sa arvad, millise jälje see pidu eesti muusikakultuuri lukku jätab?

Ei saa üle ega ümber sellest, et tegemist on laulupeo 150. sünnipäevaga, mis on juba omaette tugev märk. Nii nagu me mõtleme praegu 1869. aasta peole, siis tulevikus võiksime mõelda samamoodi ka 2019. aasta peole.

Usun, et juulis laulukaare all kõlav Pärt Uusbergi kantaat leiab tulevikus samasuguse tähenduse, nagu Tormise-Runneli kantaat „Laulu alguski“. See on väga õnnestunud lugu ja tänavusel peol väga õigel kohal.

Ei maksa unustada, et suvine pidu on Eesti Vabariigi juubeli kulminatsioon, mistõttu loodan, et meil õnnestub isamaalisuse mõistet päevapoliitikaporist natuke puhtamaks pesta. Ehk jääb pärast pidu kõlama ja edasi lainetama tunne, et see on tugev traditsioon ja me ei ole seda ära lörtsinud.

On sul tänavuse laulupeo repertuaari osas ootuseid?

Ma arvan, et igalt laulupeolt ootame õnnestunud muusikalisi etteasteid ja elamusi. Laule on väga palju harjutatud ja juba praegu on ettevalmistus üllatavalt hea.

Ilmselt kõige enam ootan, et see repertuaar kõnetaks ning puudutaks publikut. See on kõige olulisem.

Mina juhatan laulupeol Hain Hõlpuse laulu „Kannel“, mida on tohutult peljatud ja räägitud, kui raske see on. Toimunud eelproovides pole seda tunnet olnud. Pigem vastupidi, millest tingituna on selle õppimisest tekkinud tore õhin. Sellega seoses on üks suur ootus, kuidas see laulukaare all kõlama läheb ning välja tuleb.

Ma kuulsin lugu ühest koorist, kes oli selle lauluga hädas. Nad ütlesid, et Rasmus tuli kohale, rääkis, ja pärast seda muutus laul kergemaks. Mida sa neile ütlesid?

Kui sa teed tööd oma kooriga ja pole tervikpildile või taustale osanud mõelda, siis ongi väga raske asju konteksti panna ja õppida. Eelproovides lauluga tööd tehes tuleb rääkida sageli ka selle saamislugu – miks see laul siin on, millest ta räägib ja mida väljendab. „Kannel“ koosneb tegelikult ainult väikestest loetud komponentidest, mis on pandud eri võtmetesse. Ta ei ole tehniliselt raske, vaid koosneb meie kõige ürgsemast laulukihistusest.

„Kannel“ kõlab peol segakooride esituses, mille repertuaar tervikuna tundub väga isamaaline.

Jah, aga isamaaline ta peabki olemas. Juubelipidu peabki olema isamaaline ja rääkima meile olulistest asjadest ja väärtustest.

Segakooride repertuaari valimisel on palju kriteeriume. Repertuaari avab juba mainitud „Kannel“, mis märgib meie rahva ning kultuuriloomist kõige vanema laulukihistuse ehk regilaulu kaudu. Sellest edasi kõlab aprillis 50. juubelit tähistava Tõnu Kõrvitsa ja äsja 60. juubelit tähistanud Doris Kareva „Emakeelelaul“, mis räägib meile ainuomasest keelest, mis määrab meie olemist, ruumi ja kultuuri. Oleme ju keelekeskne kultuur ja tundub ainumõeldav, et mõtiskleme sel peol ka oma keelest.

Kolmandaks kõlab Eino Tambergi sügaval nõukaajal Juhan Liivi tekstile loodud „Isamaale“. See on tollase 25-aastase noore teos, mis on väga siiras ja veendunud armastuse avaldus oma maale ja rahvale, mille olukord tol hetkel väga keeruline oli.

Segakooride kava lõpetab Kadri Voorandi ja Triin Soometsa laul „Ära mind lahti lase“, millega tahaksime ehk tänasel päeval kõige olulisemat ühiskonnale meelde tuletada – see on armastus.

Lugesin Sirbist mõni aeg tagasi kunstiinimeste võimalusest puhata. Sa oled noor ja väga hõivatud inimene. Mis tunne on tänapäeval noor looja olla?

Ma arvan, et see tunne on väga erinev. Üldiselt aga arvan, et me elame väga hästi. Kohati võib-olla liigagi.

See puhkuse küsimus on seotud sellega, kui palju sa ise seda aega võtad ja kui palju sa seda vajad, sest ikkagi väga paljud loomeinimesed vajavad oma tööd või seda väljundit, mida see pakub. Nad ei saa ilma selleta olla ja elada.

Puhkuse aega ja hetki tuleb lihtsalt võtta. Minul on praeguses eas või elulises olukorras seda väga lihtne teha, sest suures osas pühendungi oma tööle ja tean, et ühel hetkel see lõpeb ära ja fookus läheb mujale. Praegu lihtsalt on selline periood.

Intervjueeris Sten Weidebaum.