Laulu- ja tantsupeo alguseni
10päeva 00tundi 31minutit 05sekundit

Saame tuttavaks: meeskooride liigijuht Mikk Üleoja

liigijuht Mikk Üleoja

XXVII laulupeo meeskooride liigijuht Mikk Üleoja jagab oma mõtteid eesootava peoga seotud ootustest, repertuaarist ja mälestustest.

Mis on Sinu lugu? Kuidas jõudsid lauluni ja mis on Sind selle juures hoidnud?

Väidetavalt hakkasin ma kõigepealt laulma ja alles siis rääkima. Ise ma seda muidugi ei mäleta. Vanaema (keda ma samuti ei mäleta, sest ta lahkus, kui olin kaheaastane) käis mind hoidmas, tassis mind süles ja laulis. Kuuldavasti piiksusin viise järele. Tänaseks päevaks on see rääkimise-laulmise tasakaal paigast ära läinud. Suu käib küll alalõpmata, aga lauluhäält tuleb sealt kahetsusväärselt harva välja.

Kooliajal püüdsin pillimeheks saada (õppisin algul viiulit ja hiljem trompetit), aga lõpuks neelas koorilaul mind ikkagi alla. Ja tore on. Näib, et siiski ei õnnestunud koduste mõjude eest ära joosta.

Mida tähendab Sinu jaoks järgmise peo juhtmõte “Minu arm”? Kuidas oled selle enda jaoks lahti mõtestanud? Millega see Sinu jaoks seostub?

Olen väga kodukeskne. Kui mul ainult lastaks (õnneks ei lasta), siis ma vist kodust eriti ära ei käikski. Kodu loovad lähedased inimesed ja Eestimaa loodus. See on minu arm. 

Millise ootusega lähed vastu järgmise aasta laulu- ja tantsupeole?

Ootan, et mu hing saaks puudutatud ja mõte ergutatud. Saan alati tantsupeolt sügava elamuse – kuna ma ise rahvatantsuga ei tegele, on see minu jaoks alati värske. Tantsupeol tulevad ikka ette hetked, mil nutt on kurgus ja hingata on raske. Nii palju ilu korraga! Peaaegu liiga palju ühe inimese jaoks vastu võtta.

Mida ja miks tooksid esile oma liigi repertuaarist?

Esile tahaksin tuua ikka kõike! Kirjutasin laulu- ja tantsupeo kodulehel liigi repertuaari kohta nii: “Kui võrrelda meeskoori laulupeorepertuaari pidusöögiga, siis näeb pakutav menüü välja järgmine. Alguses on pidukõne: Gustav Ernesaksa “Kes selle tamme istutas”, millele järgnevad kaks eelrooga koos poistekooridega: Andres Lemba “Vanaisa” ning Kadri Hundi “Mere kutse”. Need ajavad küll isu peale! Kuna nüüd kisub asi tõsiseks, siis saadetakse lapsed teise tuppa mängima.

Pearoogasid on menüüs kaks. Kõigepealt Riho Esko Maimetsa “Mu arm”, kus domineerivad traditsioonilised puhtad eestimaised maitsed, kompositsiooniks sätitud ühtpidi tuttaval, kuid teistpidi siiski nii uudsel viisil. Tubli tükk läbi närida ja ära seedida. Teist pearooga, Tõnis Kaumanni “Ärategemise laulu”, valmistades oli peakokk kahtlemata lennukas meeleolus. Ta lisas ühe käega nalja ja teise käega huumorit ning puistas sekka – ohhoo!- omajagu eneseirooniatki. Tulemus on uus ja värske.

Magustoiduks on meil Uno Loobi “Isad ja pojad”.

Mida tuleks teha, et laulu- ja tantsupeo traditsioon jõuaks oma 200. sünnipäevani? Mis meid selleni viiks?

Traditsioon jääb püsima, kui me seda väärime. Aeg-ajalt kostab siit-sealt mõtteavaldusi, et laulu- ja tantsupeod on isetekkelised. See on suur ja sügav ekslik arusaam põhimõttelisel tasandil. Pidude õnnestumise nimel teevad kümned tuhanded inimesed kõrgelt organiseeritud ja koordineeritud kujul aastate kaupa tööd, treenivad ja harjutavad, planeerivad ja organiseerivad. Seda on oluline teadvustada ja meeles pidada. Kultuur on pingutus. Laulu- ja tantsupidude traditsioon püsib, kuni on piisavalt inimesi, kes on valmis selle nimel pingutama ja oma töö viljad ühisele lauale asetama.