Aleksander Kunileid täitis esimesel laulupeol eesti laulude tühimiku
Autor: Alo Põldmäe, helilooja
Allikas: Tartu Postimees, 15.01.2019
Jaanuariks 1869 ei olnud laulupeo luba ikka veel ja see tekitas ärevust. Järjest tuli Tartusse vihjeid ja märkusi peo võimaliku ärajäämise kohta. Samal ajal täienes laulupeo repertuaar, kuhu andis oma osa helilooja Aleksander Kunileid.
Johann Voldemar Jannsen oli kaljukindel: tulgu, mis tuleb, ettevalmistused peavad jätkuma.
Maarja kiriku õpetaja Adalbert Hugo Willigerode astus loa saamiseks mitu otsustavat sammu. Ta osales jaanuaris Riias konsistooriumi istungil ja tutvustas peoteemat otse kindralkubernerile, käis Peterburis ja pani koos piiskop Johann Friedrich Cornelius Laalandiga paika pöördumise siseministri poole. See kõik ilmselt kiirendas loa saamist.
Väsimatu töö käis laulupeo repertuaari täiendamisel. Saksa laulude mäekõrgusele ülekaalule otsisid Jannsen, Jakobson ja Koidula vastukaalu. Soomest saadi kaks laulu: Fredrik Paciuse «Maamme», mille eestikeelse teksti lõi Jannsen ja selle järgi sai laul nimeks «Mu isamaa, mu õnn ja rõõm», ning Karl Collani «Mu meeles seisab alati».
Carl Robert Jakobson kogus kokku soome ja ungari laule ning lasi need koorile seada mitmel Peterburi muusikul. Tartu mehed jätsid tema valikud siiski kõrvale, mille peale Jakobson oli sügavalt solvunud.
Kunileiu kolm laulu
Väljavalitud eesti heliloojaks sai äsja Cimze seminari õpetajaks kutsutud Aleksander Saebelmann, kunstnikunimega Kunileid. Temalt telliti kolm laulu ja need lõi ta kõik Koidula sõnadele. Inspiratsiooni sai ta luuletaja väga emotsionaalsetest tekstidest ja tugevat innustust Jakobsonilt.
«Mu isamaa on minu arm» valmis 1869. aasta alguses, «Sind surmani» ja «Mu isamaa nad olid matnud» aga aprilli alguses. Kõik kolm laulu sündisid Valgas. Kaks esimest kõlasid laulupeol, viimase keelas ära tsensor. Ilmselt peeti laulusõnu pärisorjust liialt häbistavaks ja muistset priiuspõlve liialt ülistavaks.
«Mu isamaa nad olid matnud» ilmus trükist siiski, koos Kunileiu teiste laulupeolauludega Jakobsoni koostatud kogumikus «Vanemuine kandle healed», millel oli pühendus «Eesti laulupühaks 1869». See ilmus Peterburis 1869. aasta mai alguses ning näitas pealinna ja Liivimaa tsensorite eri arusaamu keelamistest.
Laulu «Mu isamaa on minu arm» saatis Kunileid tutvumiseks nii Vanemuise seltsile kui ka Peterburisse Jakobsonile, kes vaimustus laulust ja soovitas tartlastel see kavva võtta. Tartus oldi lauluga juba tuttavad ja üksmeelselt lisati see peo kavasse. Laulu lõi Kunileid millegipärast segakoorile. Jakobson tellis omal kulul meeskooriseaded Peterburi heliloojatelt Adolf Henseltilt ja Ernst Meyerilt. Laulupeokavva läks Henselti seade.
Juba enne laulupidu
Jakobsoni vahendusel pääses «Mu isamaa on minu arm» kevadel 1869 Peterburi publiku ette sealse Liedertafeli seltsi 40 laulja esituses. Laulul oli suur menu ja see tuli kordamisele.
Peterburi estofiil Georg Schultz-Bertram vaimustus Kunileiu laulust ja saatis muljeid nii Eesti Postimehele kui ka Laiusel elavale emale.
Schultz-Bertrami kiri emale sisaldab ka prohvetlikku ennustust. «Mis selles rahvas peitub, seda näeme meestest nagu Köler ja Weizenberg ja hiljuti ühes noores eestlases, kelle kompositsioonid minu kätte toodi,» kirjutab ta. «Need on noorelt seminariõpetajalt Valgas /- – – /, kes nimetab end varjunimega «Kunileid». Ütlen sulle, ta on geenius. Tema laul «Mu isamaa» on teinud siin suurt furoori.»
Schultz-Bertrami sõnul ei leidu kõigis kolmes Läänemere provintsis teist sellist muusikameest, kes võiks komponeerida niisuguseid laule. «Kui see edasi läheb samas progressioonis, kui rahvas jätkab oma tõusu, siis ei pea ma võimatuks, kui 50 aasta pärast professori toolidel istuvad eestlased,» lisab ta.
Ja samast laulust Eesti Postimehele kirjutades märgib ta: «Laul saab epohhi tegema, kui Tartu laulupeol seda 800 häält laulavad; ma ennustan, et see saab kõiki vapustama. See on parim palk laulurikkale «Emajõe ööbikule» [Koidulale], kes loodetavasti selle laulu järel ei vaiki.»
Aleksander Kunileid sündis 22. novembril 1845 Audru vallas Pärnumaal, õppis Karksi kihelkonnakoolis ja Valgas Cimze seminaris. Lätlase Jānis Cimze mõju Kunileiule kui heliloojale oli määrav. Just tema juhtis tähelepanu rahvaviisides sisalduvale rahvuslikule omapärale.
Kunileiust sai Eesti rahvusliku koorimuusika rajajaid. Kahjuks haigestus noor geenius tuberkuloosi ja lahkus siitilmast 30-aastaselt Ukraina linnas Poltavas, kuhu oli sõitnud end ravima. Tema loomingu tipuks jäidki esimesel üldlaulupeol kõlanud laulud, mis kuuluvad eesti kooriloomingu kullafondi.
Tartlane Friedrich Brenner
Isegi leksikonides märgitakse, et Aleksander Kunileiu kaks laulu olid esimesel peol ainukesed eesti laulud. See ei vasta tõele, sest kahe lauluga oli esindatud helilooja, pianist ja Tartu ülikooli muusikadirektor aastail 1839–1879 Friedrich Brenner (1815–1898), kes elas aastast 1836 Tartus.
Tema vaimulikud laulud «Issandat kiitke kõik paganad» ja «Taevas ning maa kaovad» kõlasid peo esimese päeva kontserdil. Küllap arvatakse Brenner automaatselt saksa heliloojatega ühte patta, sest ta oligi rahvuselt sakslane. Kultuurilis-demograafilisest vaatepunktist lähtudes oli ta eesti helilooja.
Ärkamisaja rahvusliku tõusu emotsionaalset hiigellainetust arvestades võib sellisest vahetegemisest isegi aru saada. Ometi jääb fakt faktiks: esimesel üldlaulupeol kõlas neli eesti laulu kahelt eesti autorilt.
Friedrich Brenner jättis suure jälje 19. sajandi Tartu muusikaellu. Ta osales aktiivselt siinses muusika- elus pianisti ja dirigendina, asutas 1837. aastal muusika- ja orkestriseltsi, juhatas üliõpilaskoori, oli Jaani kiriku organist ja õpetajate seminari muusikaõpetaja.
Brenneril oli elu jooksul ligi 1000 õpilast, sh heliloojad Aleksander Läte ja Julius Otto Grimm. Ta koostas vaimulike ja ilmalike laulude kogumikke, komponeeris soolo- ja koorilaule, suuremad helitööd olid kaks kantaati.
Artikkel avaldati esialgselt Tartu Postimehes 15.01.2019.
