Laulupeo ühislaulu „Üksi pole keegi“ sõnade autor Urve Tinnuri: keskel häid ja omaseid üksi pole keegi

Aprillis salvestasid eeslaulja Lauri Õunapuu ja laulupeo dirigentidest koosnev koor XXVII laulupeo „Minu arm“ esimese päeva kontserdi lõpus kõlava Urve Tinnuri ja Tauno Aintsi laulu „Üksi pole keegi“, mida laulukaare alla kogunevate kooridega saab kaasa laulda terve Eesti.

XXVII laulupeo kunstilise juhi Peeter Perensi sõnul pandi ideekavandisse koos Siim Selisega kirja soov, et lauluväljak saaks esimese päeva kontserdil laulda kõik koos. „Selliselt, et laval oleks eeslauljad ja platsi peal järgilauljad. Sarnaselt vanadele eesti regilauludele, aga et teos oleks uus ja kannaks värsket sõnumit,“ kirjeldas Perens.

Sellest kannustatuna pöördusid ideekavandi autorid Tauno Aintsi poole, et tema sellise laulu spetsiaalselt juubelipeoks looks. Leidnud Virumaa poeedi Urve Tinnuri valikkogust luuletuse „Üksi pole keegi“, sündiski sellele Aintsi töö tulemusel eesti rahvaviisi kasutades sobiv muusika. Tinnuri enda sõnul meeldib talle Tauno Aintsi poolt loodud viis väga. „See kõlab jõuliselt, tuliselt ja hingekosutavalt, otsekui oleksid kogu usk, lootus ja armastus selle viisi sisse lahti päästetud. Ootan teose ettekannet rõõmu ja uhkusega, mille juurde kuulub teadagi ka väike ärevusnoodike,“ kirjeldas ta.

Järgnevalt uurisime Urve Tinnurilt „Üksi pole keegi“ sõnade saamisloo ja tähenduse kohta lähemalt.

Milline on „Üksi pole keegi“ teksti sünnilugu?

Luuletus sündis ajal, mil olin elult valusa müksu saanud ja hingel oli kitsas. Rõõmsatel päevadel võtame lähedaste inimeste sõnu ja puudutusi tänamatu endastmõistetavusega, rasketel hetkedel aga omandavad need hoopis teistsuguse tähenduse. Neil on ühtäkki uus mõõde ja väärtus, mida me varem ei osanud ära tunda. Just säärase harda äratundmise silmapilgul saigi see luuletus kirja pandud. Tauno Aints leidis selle minu valikkogust “Mu pihk on puu”, sõnad ja viis hakkasid ühes taktis hingama ja sündiski laul.

Millist sõnumit see tekst endas teie jaoks kannab?

Täpselt niisugust sõnasõnalist sõnumit, et keskel häid ja omaseid üksi pole keegi. Iidne tarkus ütleb küll, et kellegi õlgadele ei panda raskemat koormat, kui see keegi kanda jaksab, ent kuni meie kõrval on pereliikmed, sõbrad või lihtsalt head inimesed, ei pea me seda koormat üksinda tassima. Abi ei tarvitsegi alati olla füüsiline või verbaalne, piisab sellest, mida ammutame kaasteeliste südameheadusest ja -tarkusest, meile suunatud lohutavatest mõtetest ja siirastest soovidest. Mitte ainult tuntaval, vaid ka tunnetataval toetusel on imevägi, ka siis, kui see saabub neilt kallitelt, kes tähtede taha läinud.

Millele te sooviksite, et lauljad ja kogu rahvas lauluväljakul seda lugu esitades mõtleksid?

Sellele, et meid on nii vähe, me peaksime kokku hoidma ja üksteise jaoks olemas olema, täna, homme ja alati. Liiga palju on meie keskele ja vahele siginenud kurjust, kadedust, hoolimatust ja pealekaebamisiha, seda kõike tagasi pöörata pole lihtne. Aga vahel suudab üksainus hetk rohkem muuta kui pikad aastakümned kokku. Ma soovin, et nii laulukaare all, lauluväljakul ja ka telerite ees mõtleksid inimesed ennast ühte, hingelt avaramaks ja südamelt suuremaks.