Saame tuttavaks: S1 segarühmade liigijuht Helena-Mariana Reimann

XX tantsupeo S1 segarühmade liigijuht Helena-Mariana Reimann jagab oma mõtteid eesootava peoga seotud ootustest, repertuaarist ja mälestustest. 

Mis on Sinu lugu? Kuidas jõudsid tantsuni ja mis on Sind selle juures hoidnud?

Olen üles kasvanud tantsu, loomise ja õpetamise keskel. Minu armas ema Ene Jakobson alustas peagi pärast minu sündi oma tantsujuhi teed: tantsueriala ülikoolis, tantsimine erinevates ansamblites ja rahvatantsujuhtide rühmas, laste- ja noorte tantsuansambli Sõleke loomine, rohke tantsuloome, tantsupeod assistendi ja liigijuhina… Ja mina soovisin alati, kui vähegi võimalik, emaga kaasas olla. Minu vanemad pidid kodus pea igal õhtul minu loomevälgatustest tulvil tantsukesi nautima. Alates 3. eluaastast osalesin kõige noorema tantsijana Sõlekese lasterühmas. Koolitüdrukuna ei olnud mul mingi probleem ema asemel trenne läbi viia – väga tihti seda muidugi teha ei lubatud.

Esimest korda õnnestus tantsijana tantsumurule pääseda 1985.aastal. Varem osalesin pidudel vaid ema käekõrval. Gümnasistina (1993) viisin tantsupeole juba oma esimese mudilasterühma. Maido Saar kutsus mind samal peol nurgajuhiks – olin väga õnnelik, tegin kõike suure pühendumusega. Seega võin öelda, et alates sünnist kuni tänaseni olen olnud erinevates rollides osaline kõikidel tantsupidudel (väike vaatleja, tantsija, juhendaja, assistent, liigijuht).

Lõpetasin Tallinna Ülikoolis koreograafia eriala ja omandasin kunstide magistrikraadi koreograaf-lavastaja erialal. Minu peamised õpetajad ja teejuhid eesti tantsu ja kompositsiooni alal on olnud Mait Agu, Angela Arraste, Ene Jakobson, Rene Nõmmik.

Töötan igapäevaselt Tallinna Huvikeskuses Kullo tanstuansamblis Sõleke koreograaf-tantsuõpetajana. Olen loonud ligi 100 eestiainelist autoritantsu erinevas vanuseastmes lastele ja noortele.

Loomulikult on igas töös tõusu- ja mõõnaperioode, kuid peamine, mis mind köidab, on näha, kuidas väikesest inimesest sirgub suur, esimesed arglikud tantsusammud arenevad hoogsateks valsi- ja polkapoognateks. Tants teeb inimesed kauniks ja hinge ilusaks, maandab pingeid ja toob naeratuse suule.

On hingepaitav näha, kuidas sinu loodud koreograafiaid tantsib rõõmust rõkkava südamega terve väljakutäis tantsijaid: poise ja tüdrukuid, lapsi ja noori. Eriti innustav, kui saad ise midagi suurt ära teha – olla tantsupidude lavastusmeeskonnas.

Mida tähendab Sinu jaoks järgmise peo juhtmõte “Minu arm”? Kuidas oled selle enda jaoks lahti mõtestanud? Millega see Sinu jaoks seostub?

Minu arm – see võib olla nii ilus kui valus. Valus arm on minu jaoks see, kui kaotasin teismelisena oma kalli isa. Ilus arm aga minu kivine maa – Hiiumaa. Maa, kus on minu pelgupaik, kus metsmaasikad ronivad treppi mööda tuppa, kus linnud lõõritavad, lained laksuvad ja maikellukesed lõhnavad. Eriti hea on seal aega veeta oma armsate inimestega – mehe ja lastega, nendeta ei oleks ma see, kes täna olen.

Tantsuõpetajana on minu suur arm loomulikult kõik minu kallid tantsijad, nende vanemad ja kolleegid, kellega igapäevaselt seda tantsuteed rajame. Samuti kõik minu õpetajad, kellest igaühega meenub mõni vahva lugu.

Tantsupeol soovime koos tantsijate ja imeliste tantsudega viia vaatajad rändama igaühe isiklikku pelgupaika, oma armu kohta, oma kallite aarete juurde, mida tuleb hellalt hoida.

Millise ootusega lähed vastu laulu- ja tantsupeole?

Seekord on usaldatud tantsupidu naiste kätesse – pealavastaja kui tema assistendid on naised. Seega ootan põnevusega, kas suudame teha eriliselt sooja, südamliku ja armsalt meeldejääva juubelipeo? Kas ilmataat hoiab ja päike paitab mõõdukalt? Kas kõik ilus, siiras, aus ja hea on veel alles? Kas suudame viia pealtvaatajad meie lavastusgrupi poolt valitud tantsurepertuaari ja Sulev Olli tekstide saatel Eestimaale rändama ja mõtisklema – see, mis meil on, ei ole iseenesestmõistetav –  kõige nimel tuleb tööd teha ja vaeva näha? Usun, pidu tuleb eriline, omanäoline ja meeldejääv.

Mida ja miks tooksid esile oma liigi repertuaarist? 

Meil, segarühmade esimesel liigil, oli omandada kõige mahukam ja keerulisem tantsurepertuaar. Rühmade tantsutase peab olema silmapaistvalt kõrge, sest meid on väljakumurul poole vähem kui teisi liike.

Tantsupärlite seast tooks kindalsti esile H. Tohvelman “Külvajad” ja M. Orava “Suur suvine valgus”. Mõlemad on kauni muusikaga, kehakooli ja head tantsutehnilist taset nõudvad tantsud. Need peegeldavad nooruse ilu ja unistusi, särtsu, armastuse ja valguse energiat. Meestele on väljakutseks H.Mikkeli “Pikseloits”.

Uuema aja säravad tähed on E. Jakobsoni “Oh keeruta”, kus kirgastuvad elurõõm ja hoog. Kiiresti pöörlevas elurattas peab vaid vaatama, et oleks keegi, kes õigel hetkel sinust kinni haarab, et mitte eksida teelt. Lõpetuseks tooksin esile minu enda (H-M. Reimann) just tänavuse tantsupeo jaoks loodud “Maa hing”– me elame hapras hetkes, kipume unustama oma maa väärtust, selle saamise hinda, kipume segi ajama olulise ja tühise. Ka selle, kui oluline meie oma maa – Eestimaa.

Mida tuleks teha, et laulu- ja tantsupeo traditsioon jõuaks oma 200. sünnipäevani? Mis meid selleni viiks?

Arvan, et kõige tähtsam on hoida oma maad, keelt ja kultuuri. Tantsida eesti tantse ja laulda eesti laule. Teha seda kogu aeg, mitte ainult tantsu- ja laulupidudel. Teha seda oma pereringis, sõpradega, külalistega. Vaid nii saame pärandada oma traditsioone lastele ja lastelastele – ja peod jäävad kestma.