Laulu- ja tantsupeo alguseni
16päeva 14tundi 51minutit 55sekundit

Saame tuttavaks: S3 segarühmade liigijuht Karin Soosalu

LIIGIJUHT Karin Soosalu
XX tantsupeo S3 segarühmade liigijuht Karin Soosalu jagab oma mõtteid eesootava peoga seotud ootustest, repertuaarist ja mälestustest.

Mis on Sinu lugu? Kuidas jõudsid tantsuni ja mis on Sind selle juures hoidnud?

Minu lugu on väga klassikaline. Olen tantsinud rahvatantsu juba esimesest klassist alates. Kui käisin keskkoolis, siis tantsisin kahes rühmas korraga: Kuusalu kooli noorterühmas ja Kolga rahvatantsurühmas. Neil kahel rühmal oli üks ja sama juhendaja, Tõnu Lindvet. Tema kutsus ikka naksakamaid noori ka täiskasvanute rühma tantsima.

Minu esimene tantsuõpetaja, kes äratas minus ka õpetamise pisiku ongi õpetaja Tõnu. Tema käekõrval läksin ka Eesti Tantsujuhtide Rahvatantsurühma (ETR). See oli aastal 1998. Võib öelda, et tantsujuhi oskused olen saanud just ETR-st ja loomulikult ka Rahvatantsujuhtide koolist. Kolga rahvatantsurühmas olen tantsijana olnud aastast 1991 ja juhendajana 1998. aastast.

Mis mind tantsu juures hoiab? – Rahvatants on elustiil. See on seltskond, kogukond.

Mida tähendab Sinu jaoks järgmise peo juhtmõte “Minu arm”? Kuidas oled selle enda jaoks lahti mõtestanud? Millega see Sinu jaoks seostub?

See on tunne, mida ei saa sõnadesse panna. See on tunne, mille pärast ei saa Eestimaalt lahkuda, mis tekib, kui tantsitakse “Tuljakut” või lauldakse “Ta lendab mesipuu poole”. See on tunne, kui su laps lõpetab kooli või oma isa õpetab lapselapsele, kuidas naela seina lüüa. See on tunne, mida on näha pisarais silmades ja südamest tulnud naerus.

Millise ootusega lähed laulu- ja tantsupeole vastu?

Selliseid suuri pidusid ei saa teha üksi. Peonädalal peab iga väike meeskond andma oma parima ja sobitama end tervikusse. Kui keegi suudaks korraga kõiki neid pisikesi rattaid, mis on veerema lükatud, näha, siis see pilt vaimustaks isegi neid, kes laulu- ja tantsupeosse ei usu. Seda hetke kui kõik tükikesed saavad uhkeks mosaiigiks – seda ootangi.

Mida ja miks tooksid esile oma liigi repertuaarist?

Ullo Toomi “Kolhoositants” – selle tantsimine on meie liigile väga austav ülesanne. Selle tantsuga teeme sügava kummarduse tantsutaat Ullo Toomile. Meie ülesandeks on tantsu sisse kirjutatud mustrid üle suure väljaku lahti kerida.

Teiseks “Tule, tantsime”, mille on loonud Vaike Rajaste. Seda tantsu tantsime “Soo”-plokis. Soo rollis on naine. Selle tantsu lõpujooniseks on silmusnelinurk ehk võlusõlm. Silmusnelinurka on peetud looduse ühtsuse tähiseks, maagiliseks hoiatuseks ja toetuseks, aga ka manala märgiks.

Mida tuleks teha, et laulu- ja tantsupeo traditsioon jõuaks oma 200. sünnipäevani? Mis meid selleni viiks?

Uskuda, et eestlaseks olemine on võimalik.