Saame tuttavaks: võimlemisrühmade liigijuht Urve Keskküla
XX tantsupeo võimlemisrühmade liigijuht Urve Keskküla jagab oma mõtteid eesootava peoga seotud ootustest, repertuaarist ja mälestustest.
Mis on Sinu lugu? Kuidas jõudsid võimlemiseni ja mis on Sind selle juures hoidnud?
Võimlemisega alustasin seitsmeaastaselt. Alguses tegelesin Enn Loo käe all akrobaatikaga, siis sportvõimlemisega SK Kalevis kuni TPI II kursuseni. Siis tuli paus ja pereloomine. Kuna ma ei saanud enda lastele lasteaiakohti, siis alustasin lastega tööd liikumisrühmade nime all tollases Nõmme Pioneeride majas, mis kannab nüüd Nõmme Huvikooli nime. Olen sinna jäänud 35 aastaks ja saanud teha tööd, mis mind huvitab. Mul on ääretult hea meel, et on tekkinud pered, kes ei saa enda “pisikust” lahti. Nii on tantsupeol vilistlased ja ka nende lapsed.
Esimest korda viisin Nõmme lapsed peole 1987. aastal. Nüüd tuleb mul 13. pidu, kus meie lapsed ja naised on väljakul. Seitsmel peol olen kuulnud lavastusmeeskonda, mis on andnud mulle hindamatu kogemuse.
Mida tähendab Sinu jaoks järgmise peo juhtmõte “Minu arm”? Kuidas oled selle enda jaoks lahti mõtestanud? Millega see Sinu jaoks seostub?
Minu jaoks on kõige tähtsam minu pere, minu kodu. Mul on endal kolm toredat tütart ja nüüd siis 8 lapselast – seitse poissi ja üks tüdruk. Mul on ilus aed, palju lilli ja linnud. Mul on töö, mis mulle meeldib. Mulle meeldib reisida mööda Eestimaad – see on imeline. Mulle meeldib, kui inimesed on üksteise suhtes hoolivad, sõbralikud, tähelepanelikud. Armasta iseennast ja kõiki teisi. Leia aega igaühe jaoks, kes seda vajab.
Millise ootusega lähed vastu laulu- ja tantsupeole?
Ootus on see, et kui see pidu läbi saab, jääks kõikide südametesse midagi, mida kirjeldada ei saa.
Mida ja miks tooksid esile oma liigi repertuaarist?
Minu jaoks on meie liigitantsud väga huvitavad.
“Rukkirääk”. Imeilus muusika, kava 1965. aastast, väga naiselik
“Rabahaldjad”. Kui see muusika ja teema mulle anti, siis käisin mitu korda rabas ja ammutasin sealt ideid. Arvan, et leidsin, mida edasi tahame anda.
“Must madu”. Mul on isiklik kokkupuude olnud rästikuga ja seetõttu kuulub ta nagu kindlalt raba ja sooga kokku. Kui muusika leidsin, siis hakkasin vahendit nuputama. Kui selle leidsin, siis hakkasime Kersti Kulliga nuputama, kuidas seda kavas kasutada ja mis eesmärgil. Kuidas see kõik välja kukub, saab näha.
Suur muudatus on sel peol ka see, et toome sisse valikrühmad, kellele Kersti Kull on väga vahvad kavad teinud ja püüame nüüd kõik võimlejad üheks tervikuks siduda. See on meile väga põnev.
Mida tuleks teha, et laulu- ja tantsupeo traditsioon jõuaks oma 200. sünnipäevani? Mis meid selleni viiks?
Oma kogemustest saan öelda, et kui laps juba varakult selle “pisikuga” nakatada, siis ta sellest enam lahti ei saa. Tullakse ikka uuesti trenni, et peole pääseda ja see on põlvest põlve edasi antav.