Saame tuttavaks: puhkpilliorkestrite liigijuht Bert Langeler
XXVII laulupeo puhkpilliorkestrite liigijuht Bert Langeler jagab oma mõtteid eesootava peoga seotud ootustest, repertuaarist ja mälestustest.
Mis on Sinu lugu? Kuidas jõudsid muusikani ja mis on Sind selle juures hoidnud?
Minu muusikutee sai alguse Hollandis, kui alustasin seitsmeaastaselt trompetitundidega Harry Sevensterni juures, kes oli Hilversumi Raadio orkestri trompetist. Kuna ta elas kaugel, siis liitusin kodulinna Hertogenboschi sümfoonilise puhkpilliorkestriga „Koninklijke Harmonie” ja kodulinna muusikakooliga, kus trompeti eriala õpetajaks oli Peter van Helvoort.
Muusikakool oli päris algusest minu jaoks nagu kodu. Käisin eraldi ka klaveritunnis ning lisaks erialatundidele toimusid seal sümfooniaorkester, bigbänd,jazz–improvisatsioon, kammerorkester ja palju multidistsiplinaarseid muusikaprojekte. Õpetaja Peter van Helvoort asutas dirigendina uut orkestreid erinevad linnad. Ta oli üks suur inspiraator arranžeerija ja korraldaja.
Pärast muusikakooli käisin Tilburgi Riiklikus Konservatooriumis, kus mu erialaks oli trompet ja dirigeerimine, lisapillideks klaver ja kontrabass. Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias õppisin dirigeerimise erialal.
Konservatooriumis oldud aja jooksul suurenes orkestri dirigeerimise ja repertuaari otsimise osakaal ning praegugi olen aktiivne ja väga huvitatud, kuidas saame meie keskkonnas muusikalise ja sotsiaalse poole panna orkestreid hoidma.
Minu saabumisel Eestisse jätkasin sedasama tunnet. Sümfooniline (puhkpilli)orkester on selline koht, kus elu värvid paistavad pillikõla läbi, peegeldades meie igapäevast elu.
Olen väga tänulik, et saan muusikalist eluviisi jagada ja järgmistele põlvkondadele edasi viia. Muusika on alati olnud iga päev ja iga hetk – terve elu – nagu elustiil!
Mida tähendab Sinu jaoks järgmise peo juhtmõte “Minu arm”? Kuidas oled selle enda jaoks lahti mõtestanud? Millega see Sinu jaoks seostub?
See puudutab isiklikku tausta ja selle tõlgendamist lähiümbrusesse kultuuri, mida me üksteisega vormimine ja arendamine. Kultuur elab meie elus läbi seoste kodu, sugulaste, sõprade ja keskkonnaga.
Kui oled seotud oma kodus, sugulaste, sõprade ja keskkonnaga, siis elab kultuur meie elus. Tegutseda armastusega igapäevases keskkonnas, on meie kultuur ja elu, mille alguspunktiks on meie kodu.
Millise ootusega lähed laulu- ja tantsupeole vastu?
Minu jaoks on see teist korda osaleda laulupeol dirigendina. Esimene kogemus oli noorte laulupidu 2017 ja seekord liigidirigendina. Laulupeo traditsioon pärast 150 aastat jätkub ja ootan, et see traditsioon säilib ja areneb noorte põlvkonnale.
Repertuaaris on seotud helikeel, emotsioon ja ajalugu. Ootan, et liigid, pillimängijad, lauljad, tantsijad hoiavad ja kasvatavad toetavat rahvast, osalejaid ja publikut. Laulupeo protsessis liiguvad erinevad mõtted, mis on väga hea, ja ootuseid on, et saame need taaskord koos üles tõsta.
Mida ja miks tooksid esile oma liigi repertuaarist?
Puhkpilliliik on saanud neli uudisteost, mille terviknimi on „Väike sümfoonia“. Repertuaari on rõõmuga esitatud ja ettevalmistatud. Põhimõtte oli, et iga stiil repertuaaris annaks musitseerimisrõõmu ja et mängijad leiaksid teosetes üles oma maitse. Tähtis oli, et kõik puhkpilliorkestreid saavad kaasa tulla ja mängida – raskusaste ja liisapartid annavad need võimalused kõigile.
Rääkides sümfooniast, siis esimese loo, avamängu, on kirjutatud noor andekas helilooja Riivo Jõgi. „Sinule, Eesti“ sees on tsitaadid paladest „Hoia , Jumal, Eestit“ ja „Mu Isamaa armas“.
Kava jätkub rondovormiga. Helilooja Mart Siimeri, arranžeerija Mati Põdra, “ Ärka, kannel ja harf“ on inspireeritud kolmest laulikust – kuningas Taavetist, Orfeusest ja Vanemuisest.
Ott Kase „Kolm eesti rahvapillilugu“ on kolmas lugu, mis põhineb eesti pärimusmuusikal puhkpillidele. Kõlavad „Orja torupillivalts“, „Tsirgu Liisa“ ja „Torupilli Jussi lugu“. Kaasa teeb torupillirühm.
Viimane lugu, finaal, on Tõnis Kõrvitsa tehtud estraadimuusika popurii „ Käes on jälle suvi“. Uno Naissoo lauludest kõlavad „ Kui käes on jälle suvi“, Ühe suve muinaslood”; rokkansamblilt Fix Vello Toomemetsa „Jaanipäev“ ning viimaseks Rein Rannapi „Suvised huvid“.
Kolmes loos kavast esinevad koos orkestriga ka riivitrummid.
Mida tuleks teha, et laulu- ja tantsupeo traditsioon jõuaks oma 200. sünnipäevani? Mis meid selleni viiks?
Aeg läheb edasi keele ja kultuuriga. Laulupidu on jõudnud millenigi, millele inimesed 150 aastat tagasi aluse panid. See on tugev ja ühtehoidev kogukond, kuhu kuulume me kõik, kes selle kallal töötavad ja traditsiooni alal hoiavad. See, kuidas see edasi läheb, sõltub järgmisest põlvkonnast. Nemad on need, kes võtavad küll meie hoitud traditsioonid, ent muudavad vormi. Aga kuidas see teistmoodi on, seda me ei tea.
Elu läheb edasi. Kõik viimased aastad on kiirelt läinud, viimased 25 aastat sama kiirelt kui viimased sada. Kuidas aga üks riik paistab maailmas välja ja edasi liigub? Kuidas ta paistab 150 aastat hiljem? Kuidas on riik ise arendanud haridussüsteemi, mis hoiab traditsioone edasi? Kas koolisüsteem hoiab muusikaõpet ja selle kõrget taset? See on poliitilise valiku küsimus. Mis täpselt saab, seda me veel täna ei tea.