Helle-Mare Kõmmus kuraatoritööst: see on igal hetkel olemas olemine

Usutavasti mitte ainult hiidlastele, vaid ka tervele laulu- ja tantsupeo perele tuttav Helle-Mare kõmmus on nii Hiiumaa kuraator, tule teekonna organiseerija kui ka tänavuse tantsupeo lavastusmeeskonna liige. Uurisime Helle-Marelt, millised on lisaks tule teekonna korraldamisele kuraatoritöö ülesanded ning mis motiveerib teda nii mitmel rindel töötama.

See, et tule teekond Hiiumaal ühe päevaga käidud sai, oli Sulle vast suur kergendus, kuna kuraatori roll on tegelikult palju suurem ja tule teekond on ainult üks paljudest ülesannetest. Mida aga teeb üks laulu- ja tantsupeo kuraator? Mis on tema täiendavad ülesanded?

Kuraatorite töö algab poolteist kuni kaks aastat varem. Kõigepealt tuleb võimalikele osalejatele edastada teavitus, et pidu on tulemas,. Seejärel avaneb laulu- ja tantsupeo register, kuhu kõik peole soovijad saavad ennast kirja panna. Kuraatori ülesanne on jälgida registri täitumist ja kui tundub, et mõni potentsiaalne osaleja on veel üles andmata, siis tuleb saata meilikiri või teha telefonikõne asjaosalisele. Reeglina tuleb siis vastus kas lubadusega ennast kohe registrisse kanda või pisut ebalevas vormis „me siin praegu kaalume-mõtleme, meil on mõned mängijaid või lauljaid puudu ja võib-olla seekord ei saa üldse osaleda“. Siis on kuraatori roll asjaosalised jutulauda kutsuda ja arutada läbi võimalused protsessis osalemiseks. Mõnikord tuleb kollekiivi juhti veenda registrikannet just nüüd tegema, sest hiljem ei pruugi see enam võimalik olla. Nii et kuraatori ülesanne on see maastik läbi vaadata ja olla kindel, et kõik, kellel on võimalik peole kandideerida, seda ka teeksid.

Protsessi järgmises etapis hakkab tulema informatsiooni kõikvõimalike õppematerjalide ja õppeseminaride kohta. Kuraatori ülesanne on jälgida, et teave on jõudnud juhendajani ja ta seda ka kõige paremal moel kasutab.

Pool aastat enne pidu käivitub eelproovide tsükkel. Olenevalt peo liigist tuleb õpitu üks või kaks korda peo kunstilisele toimkonnale ette näidata. Minu kui Hiiumaa kuraatori jaoks on nüüd vaja läbi mõelda, kas eelproov saab toimuda saarel või tuleb maakonnast välja sõita. Viimane on küll väga ajakulukas, võttes terve päeva, kuid paraku sageli hädavajalik. Põhjuseks kollektiivide vähesus ühes või teises peo liigis või väike osalejate arv. Pisike laulukoorike üksinda ei saa kuidagi kätte seda tunnet, mis on suures ühendkooris laulda. Vähem oluline pole näha, et neid, kes selle huvialaga tegelevad, on  tegelikult palju.

Niisamuti orkestriga. Tihti pole meil vajalikku pillide koosseisu kuskilt võtta. Saame kodus ära õppida oma partiid, kuid kuidas kõlab orkester kokku, ei ole võimalik teada saada. On olnud päris naljakaid puhkpilliorkestri proove, kus dirigent üsna mitu takti tühja vehib, sest meie orkestris just neid pille pole, mis sel hetkel mängima peavad. Teiste orkestritega koos aga saame kätte selle õige orkestritunde. Ka tantsurühm saab oma tegemistest parema pildi kui on võimalik võrrelda.

Eelproovide periood on pingeline aeg kollektiivi juhile. Mõnikord on vaja teda toetada, nõu anda või vajadusel väljastpoolt abi otsida. On vaja olemas olla.

Lisaks sellele korraldavad kuraatorid suure peo raames justkui 15 väikest laulu- ja tantsupidu. Milles peitub nende olulisus?

Ma usun, et igas maakonnas on see mõte, et kui kõik kollektiivid ka peole ei pääse, siis kodusel väikesel laulu- ja tantsupeol saame kõik osaleda ja hooajal õpitud lood, laulud ja tantsud ette kanda. See annab suurele peole minejale veelkord võimaluse repertuaar läbi proovida ja peolt kõrvale jääjale annab võimaluse teistega koos olla. See on väga oluline.

Milles seisneb aga maakonna akrediteerimine. Mida see tähendab?

See tähendab seda, et laulupeo registris on üsna palju toimetamist. Kõik peole pääsenud on välja selekteeritud, kollektiivi juhid on kinnitanud nii liikmete üldarvu kui iga inimese osalemise eraldi ja registrisüsteem on teinud ära vajalikud taandused. Viimane tähendab seda, et näiteks tantsija, kes on ka laulja, saab osaleda mõlemal peol ühe isikuna. Nüüd saab kuraator teada, palju tal tegelikult peole minejaid maakonnas on. Viimase sammuna tuleb Laulu- ja Tantsupeo sihtasutuses maakond akrediteerida ehk oma jah- sõnaga kinnitada, et mul on 380 lauljat, tantsijat, pillimängijat, võimlejat linna tulemas; et mul on toimkond, kes nende olemise linnas koduseks teeb; et mul on koolimaja, meie linnakodu, kus me terve nädala elame; et minu inimesed on turvaliselt linna viidud ja koju tagasi toodud. Ent Hiiumaa saarelisus seab siin oma tingimused – me peame ära määrama kõik praamid, millega me liigume. Praam teatavasti käib siis kui ta käib! Ja see ei pruugi alati kokku sobida peo protsessiga. Siis on vaja natuke näiteks praamigraafikut muuta või pidulisi varem Tallinnasse tuua. See on kõik suure kaardipaki ritta seadmine, mis tuleb ära teha enne lõplikku jah-sõna.

Peole minekuks oleme valmis siis, kui maakond on akrediteeritud, vajalik info osalejateni viidud, käepaelad ja majutuskaardid osalejale kätte jagatud.

Lisaks kuraatoritööle on Sinu vedada ka tantsupeo tantsud ja seda juba aastaid. Olles ka tantsupidude lavastusgrupi liige, kuidas need kaks tööd ühele töölauale ära mahuvad?

Need töölauad on kindlasti eraldi. Ma arvan, et üks asi on see, et ma elan ja olen Hiiumaal, mis on piisavalt väike, et saan kuraatoritööd rahulikult teha. Koore ja tantsurühmi on mõõdukalt ja mul jätkub aega nii kahe tantsurühma juhendamiseks kui tantsupeo lavastusgrupis kaasalöömiseks.

Peo loominugline pool on juhuse tahtel minu ellu tulnud. Esimene pidu, mida ma lavastajana tegin oli 1994. aastal. Minu õpetaja Mait Agu helistas paar aastat enne seda ja ütles, et nüüd oleks vaja Lääne-Eesti plokki lavastama tulla. Vajasin veidike mõtlemisaega, mul oli just kolmas laps sündinud. Võtsin siis kõik oma kolm last kaasa ja sõitsin Tallinnasse õpetajaga kohtuma, et aru saada, mis see ettepanek tegelikult tähendab. Siis ta vaatas mulle otsa ja küsis, et noh, ega sa ometi ära ütlema ei tulnud? Kes siis õpetajale julgeb ära öelda? Ja nii ma sellele reele sattusin.

Kohe esimese peoga sain teada, kui palju üks lavastus nõuab eeltööd ja tegemist. Kui sinu ees on 900 või 1000 tantsijat, siis sa ei tohi seal väljakul alles mõtlema hakata, vaid sul peab olema kõik põhjalikult ette valmistatud. See ei ole olnud kerge, sest see aeg tuli leida pere ja kõikide muude tegemiste kõrvalt, aga lavastusgrupis kaasalöömine pakub nii palju lisaväärtust, et olen selleks valmis. Meeskonnatöö meeldib mulle.

Kummas rollis oled Sa rohkem laulu- ja tantsupidudeks valmistunud: kas kuraatori või lavastusgrupi liikme või suisa lavastajana?

Ma hakkan praegu mõtlema, et ikka lavastusgrupi liikmena erinevates rollides. Esimene kord oli mul 1987. aastal assistendina peol olla, nii et ma olen lavastusprotsessis kindlasti pikemalt olnud.

Mitmendale peole Sa nüüd kuraatorina vastu lähed?

Jäin isegi ükspäev mõtlema. Ma arvan, et see oli möödunud sajandi üks lõpupidudest, kas 1997 või 1999. See tähendab, et mul on 20 aastat kuraatorirolli, lavastajarolli juba üle 20-ne.

Kas see ongi see, mis on Sinu arm?

Ma arvan küll. See protsess ise on nii põnev, iga kord teistmoodi. On mõned momendid, mis on eelmiste pidudega läbi käidud ja selle peoga käiakse ja järgmiste pidudega käiakse, aga alati on midagi muutunud või muutumas. Maailm meis ja meie ümber ei püsi ju paigal! Seda tööd ei saa teha viha või mõru tundega. Ma väga loodan, et jõuame ka seekord ilusasti lõpuni ja kõik toimib ja ilm on meiega. Laulu- ja tantsupidu on Minu arm.