Laulupeo lavaliikumise juht Margus Luur: ühendkoori pealetulek on vähemalt sama võimas etteaste kui pärastised laulud

Igapäevaselt Pärnu Kontserdimaja haldusjuhi tööd tegevast Margus Luurist saab juba viimased 12 aastat iga laulupeo ajaks lavaliikumise juht. Sellele, kuidas mahutab laulukaar ära ühendkoori oma 25 000 liikmega, annab vastuseid Margus Luur.

Kui Sa laulupeole tuled, siis saab sinust lavaliikumise juht. Kas Sa täpsustaksid, mis roll või amet selle nime taga ennast peidab?

Lavaliikumise juhi esmane ülesanne on see, et kõik koorid saaksid õigel ajal õigesse kohta lavale nii, et see muusikaline sooritus saaks kõige paremal moel tehtud. Koosseisud on erinevad ja siit tulevad ka erinevad ülesanded. Kõige väiksem koosseis on näiteks meeskoorid 1400 lauljaga ja kõige suurem koosseis, mis lavale peaks ära mahtuma on avaühendkoor 25 000 lauljaga.

Kuidas aga leiavad koorid laval oma õige positsiooni ehk et mis on Sinu töö saladus?

Minu töö saladus on võib-olla see, et lauljad on äärmiselt distsiplineeritud liik. Nad teavad tegelikult väga hästi, kes kus oma kooris asuma peab. Aga puht tehniliselt käib see nii, et kuna rahvast on palju, siis nad peavad lavale sattuma õiges järjekorras ja sellepärast rivistatakse laululava väravate taha üleş vastavad kolonnid õiges järjekorras nii, et kui hakatakse lavale liikuma, siis satutaks ka õigesse kohta.

Minu asi on proovides harjutada just nimelt liikumisi, et kui kontsert algab, siis peale selle, et tükid on selged, teaksid inimesed juba ilma minu sekkumata, kuhu neil täpselt minna tuleb ja niimoodi on viis viimast pidu minuga juhtunud. Loodame, et ka see läheb samamoodi.

Kui istuda vaatega laulukaare poole ja minu sõber laulab ühendkooris näiteks tenorit, siis kuhu poole tuleks seal laval vaatada?

See sõltub kooriliigist, mis parasjagu laval on ja ka kooriliigist, kus sinu sõber laulab. Juhul kui ta laulab segakooris, siis sõltuvalt, kui ta näiteks on valikühendkooris, siis sellisel juhul on koor pandud meeskoori loogika järgi ehk see tenor asub publikust vaadates vasakul pool; kui on ühendkoor üles pandud segakoori loogika järgi, siis asub ta sinust paremal pool.

Kui palju erinevaid lavaplaane Sul on? Kuidas see käib: kas need sünnivad koostöös dirigentidega või on need mingisugused väljakujunenud tavad, mida Sina lihtsalt jätkad?

Koori paigutus laval on suhteliselt traditsiooniline, kuid on ka päris palju erisusi vastavalt sellele, milline on kava, millised on dirigentide soovid. Me oleme liigijuhtidega koos ikkagi maha istunud ja need plaanid ükshaaval üle vaadanud, kuhu just parasjagu kedagi paigutada. Need plaanid on just äsja valminud, viimaseid jooni ma alles tõmban ja siis lähevad plaanid arvutisse joonistamisele. Eelmisel nädalal oli viimane koosolek, kus me vaatasime ka tehniliselt asjad üle, ehk kus olid ka helitehnik ja -režissöör kohal, sest see paigutus tuleb ka viia publikule kuuldavaks ja peab ka tasakaalustatud moel telesse jõudma nii, et kõik häälerühmad oleksid kuulda. See on tegelikult päris suur väljakutse kõigile, aga õnneks on meil meeskond, kus on kõik inimesed neid asju juba kordi teinud, nii et ma usun, et see juubelipidu saab kindlasti ilus olema.

Kui suur on see meeskond, kes aitab Sul seda inimväge sinna lavale paika sättida? Millised on nende täiendavad ülesanded?

Meeskonnas on 18 inimest. Kaks inimest tegelevad ülemises lavatsoonis kooride vastuvõtmise ja vastavalt juhendile paigutamisega; 3–4 inimest on kummaski väravas, kes rivistavad, jagavad rivistussilte laiali ja hakkavad õigel ajal koore peale lükkama; kaks inimest on lava ees; neli inimest on lava all ja rivistvad koondorkestreid ja suuri puhkpilliorkestreid ja üks inimene räägib lava taga mikrofoni, võtab inimesi vastu ja suunab mereväravast tulijaid õige värava poole: kas tuletorni või raadiotorni poole.

Kust aga saada infot rivistumise kohta, et õigel ajal õigesse kohta jõuda?

Lava taga on üleval suured ekraanid, kus rivistuse alates tuleb näiteks tekst “algab segakooride rivistus”. Siis tuleb leida oma silt, minna sinna sildi juurde ja muidugi hoida ka kõrv kikkis, et kuulaks siis ka, mis valjuhäälditest tuleb, sest sama infot jagatakse ka kõlarite kaudu.

Kui pikalt enne lavale minekut ühe kooriliigi rivistamine algab?

See sõltub kooriliigi suurusest. Väikeseid koore ja ka mudilasi ja poisse me väga vara ei hakka kohale tooma, kuna nad lähevad rahutuks ja hakkavad ringi jooksma, aga suure koosseisu, näiteks ühendkoori 25 000 inimese rivistamine hakkab kohe pärast rongkäigu lõppu. Tavaliselt see rivistus kestab kuskil 20 minutit ja ühendkoori pealetulek kestab 24–26 minutit.

Oled Sa välja arvestanud kui palju üldse kulub laulupeo teisel päeval kooride peale- ja mahaliikumiseks sellest kontserdikavast aega?

Seda kokku liidetud ei ole. Sageli on see liikumine ka lavastatud ja on laulupeo kontserdi osa. Inimesed, kes esimest korda laulupeole tulevad on minu käest küsinud, et kuhu need 25 000 inimest ikkagi pannakse. Ma olen öelnud, et minge siis publiku hulka ja vaadake. Pärast olen saanud tagasisidet, et see ühendkoori pealetulek on vähemalt sama võimas etteaste kui pärastised laulud.

Kui laulupeo avakontsert tähendab Sinu jaoks põhiliselt avaühendkoori rivistamist, siis kas esimene päev on Sinule kui masside liigutajale lava ees lihtsam päev kui teine päev?

Kuidas võtta, siiani on see niimoodi olnud, aga seekord on kava nii keerukas, et valikkooride kontserdi ajal on üheksa erinevat lavapilti ja koore tuleb ka liigutada laval kahele poole külgedele, alt üles ja tagasi selleks, et kõik kooriliigid saaksid kõige paremas helindamise tsoonis oma keerulised tükid ette kantud. Ei ole siin puhkust midagi.

Milline liik on Sinu jaoks kõige keerukam lavale paika sättida?

Eks ühendkoor on keerukas. Ma tegin sellel aastal sellise töö, et võtsin laululava ehitusprojekti ja mõõtsime siin ühe projekteerija abil ära, et laululavale jääb 2701 meetrit astmeid lauljatele pärast seda, kui orkestri lavad on üles ehitatud. Ehk siis kui me paneme igale astmele ühe rea lauljaid, näiteks iga meetri peale kaks lauljat, siis meil mahub lavale 5400 lauljat; kui me paneme igale astmele kaks rida lauljaid ehk siis ühele astme meetrile neli lauljat, siis mahub kuskil 10 000 –11 000 lauljat. Meil aga on ühendkooris 25 000 lauljat ja minu ülesandeks ongi see illusioon siis niimoodi tekitada, et kõigil on hea olla ja mis oluline, et oleks see oleks ka inimestele turvaline. See ongi kõige raskem väljakutse.

Kas see number 25 000 on absoluutne maksimum või kannataks sinna Sina võluväel paigutada veel mõnikümmend tuhat lauljat?

Kõik on ju võimalik. Vastavalt lauljate hulgale tuleb arvestada, kui palju tuleb lava ette ruumi jätta, võib-olla publikuridasid natukene tahapoole lükata. Tegelikult me ju täpselt veel ei tea, kas ka kooride juhid lähevad oma kooridega avaühendkooris lavale või nad jäävad publiku hulka. See summa kõigub, aga pigem on ta natukene üle 25 000, ehk see on natukene rohkem lauljaid kui oli 2009. aastal. Kui te võtate kasvõi Youtube’st 2009. aasta avaühendkoori pildi, siis te näete, et poistekoorid, kes seisid kõige ees, tallasid Andrus Ansipi varvaste peal, kes istus esimeses reas, nii et publik ja lauljad saavad jälle kokku.

Laululava on läbinud väikese uuenduskuuri. Oled sa kursis, kas pärast renoveerimist on laululava muutunud ka ülemistes ridades natukene õhurikkamaks?

Ma käisin eelmisel nädalal seal üleval ja rääkisin ka lauluväljaku uue juhi ja haldusjuhiga, et ehitusprojektis oli ette nähtud ja sinna on ka tehtud ei saa küll öelda, et süsteem, aga terves laulukaare perimeetris vasakult paremale on siis kivimüüri ja laudise vahel tehtud vahe, kust kaudu õhk liigub. Ma läksin üles, panin käe sinna vastu ja õhk tõepoolest liikus. Kui piisav see on, mul on raske öelda, ma ei ole projekteerimise juures olnud, aga selle peale on mõeldud küll.

Kas renoveerimine on muutnud ka laulukaare kõlapilti?

Ma kahjuks ei ole veel seda kuulnud, aga väidetavalt kiideti laulukaare avamise üritusel seda kõlapilti küll. Kui nüüd akustiliselt võtta, siis eks iga pind, mis on jäigem, peegeldab heli konkreetsemalt ja paremini ja nii ta on, et see laulukaare uus laudis on märksa paksem ja jäigem ja tõenäoliselt on see helipilt ka küllaltki täpsem.

Kui pikalt enne laulupidu tööd alustad? Kui palju võtab nende lavaplaanide lava peale joonistamine?

Puht tehnilisest ei võta see väga palju aega, sest mul on eelmiste pidude põhjad olemas ning arvestan siin lauljate arvuga ja astmete meetriga. Aktiivselt hakkasin ma tegutsema selle aasta jaanuaris, kui asjad olid sealtmaalt küpsed, et leiti, et nüüd on tarvis plaanidega tegelema hakata. Plaanid sünnivad ikkagi koostöös dirigentide ja liigijuhtidega siis, kui kava on koos ja eelproovide käigus hakatakse mõtlema, kuidas seda asja paremini ette kanda.

Siis võib tekkida ka muudatusi häälerühmade ümberpaigutamises, kuna häälerühmade omavahelise lauljate arvu suhte osas on aegade jooksul toimunud põnevad muutused. Seda võiks isegi analüüsida, aga üldiselt on naishääled läinud madalamaks, niisamuti ka laste hääled on madalamad. Kui vanasti oli lastekooride esimene hääl kõige suurem rühm, teine oli väiksem ja kolmas kõige pisem, siis täna nad hakkavad enam-vähem juba tasakaalu jõudma.

Lisaks sellele, et laulupidu on aina suuremaks kasvanud, siis kas ka Sinu töös on midagi oluliselt muutunud või lauljad on ikka lauljad ja lava on ikka seesama lava?

Eks ülesanded on läinud keerukamaks. Kui ma alustasin, siis näiteks ei teatud mitte midagi suurtest sümfooniaorkestritest: 1500 mängijat, 100 tšellotooli laval, igasugu muid tehnilisi kaelamurdvaid trikke, mis sellega kaasneb. Tol ajal oli nii, et puhkpilliorkestrid rivistusid väravatesse, marssisid lavale nii nagu kooridki ja tegid oma tükid ära. Täna käib ju laululava sees, mida publik ei näe, ikka tõsine tohuvapohu: laululava sisse tuleb ära mahutada kaks suurt orkestrit. Nad peavad seal endale pesa leidma, oma pillid häälde saama, õigel ajal laululaval rivistuma ja peale tulema, pärast sinna jälle ära kaduma. See on vast kõige suurem erisus.

Sul on 12 väga pingelist aastat tööd laulupidudega seljataga, võiksid ju lihtsalt publikus istuda ja kuulata. Ütle palun, miks Sa seda teed?

See on põnev. See on väljakutse. Ma olen ka aktiivne kaitseliitlane ja me käisime möödunud nädalavahetusel metsas kompaniiõppusel.  Metsas oli 120 meest, neid seal paigutatakse–rivistatakse ja siis mul oli tore öelda, et mul on nüüd kuu aja pärast 25 000 inimest rivistada. Ja pealik sügas kukalt.