Peeter Perens algavast peonädalast: püüan olla vastutuse vääriline

Laulupeo peadirigent Peeter Perens avab vahetult peonädala alguses oma mõtteid pikalt väldanud ettevalmistusprotsessist, viimase hetke toimetustest ning eelolevatest ülevatest tunnetest.

Peonädal on oma alguse saanud. Mis on see, mis viimastel päevadel enne pidu tehtud peab saama? Seejuures, millised ootused on Sul enda meeskonnale?

Viimase asjana peab olema palju-palju kordi üle vaadatud peo stsenaarium, et see oleks täpselt paigas ja jookseks. Samuti peab ikka ja jälle süvenema neisse kolme teosesse, mida mul on au peol juhatada.

Mis aga puudutab ootuseid meeskonnale, siis kuigi ma olen laulupeo peadirigent ja kunstiline juht, siis tegelikuks meeskonna juhiks on ikka sihtasutuse juht Aet Maatee. Mina loen ennast pigem selle meeskonna osaks, püüdes õigustada mulle pandud ootusi, olla vastutuse vääriline.

Milline on see üks hetk, lugu või mälestus, mille peagi lõppevast kahe ja poole aasta pikkusest ettevalmistusest enda jaoks kaasa võtad?

Meelde on jäänud kohtumised ja koostöö inimestega, kellest osadega polnud ma kunagi varem kokku puutunud. Sellised kohtumised on väga harivad. Samuti on olnud suur privileeg olla oluliste teoste sünni juures – ma mõtlen siin aega, mil Pärt Uusberg kirjutas oma “Igaviku tuules” ja Tauno Aints “Üksi pole keegi”.

Peo ettevalmistamine on kindlasti ka pingeline töö. Kuidas Sina pingeliste hetkedega toime tuled ja kuidas kiiretel hetkedel iseendale aega võtad, akusid laed?

Eks see maandamine on keeruline asi, aga laulupeo protsessis on mul olnud õnn koos töötada nende inimestega, kes on samal ajal ka minu sõbrad. Ja eks sõpradega suhtlemine ju maandabki ja laeb ka akusid.

Missuguse emotsiooni, tunde ja mõtetega tahaksid kõndida ära Lauluväljakult, kui ühendkooride esituses on kõlanud nii peo kantaat “Igaviku tuules” kui ka “Mu isamaa on minu arm”?

Ma tahaksin tunda seda, et lauljad, mängijad ja publik ehk Eesti rahvas oleks selle peoga rahul. Et nad tunneksid, et nad on saanud laulda ja nautida laulupidude kullafondi, seda, mida me kõik armastame, ja et meie kõigi ellu on see pidu toonud uusi teoseid mis on väärtuslikud ja mis jäävad meie ajast püsima päranduseks järeltulevatele põlvedele.