Laulupeo lavastaja Kaili Viidas laulupeost: see on õigus ja võimalus end kaasaegsest maailmast välja lülitada

Lisaks laulupeo kunstilisele juhile, liigijuhtidele ja dirigentidele on peo kunstilises toimkonnas oluline osa kanda ka laulupeo lavastajal Kaili Viidasel, kes mõtestab lahti oma rolli ning avab lavastusliku tulemuse saavutamise tagamaid.

Kui varasemalt tegeles laulupeo lavastuslike küsimustega kunstilise juhi assistent, siis nüüd on lavastusmeeskonda esmakordselt kaasatud ka lavastaja. Mis on selle rolli funktsiooniks?

Kuigi lavastaja mõiste assotsiatseerub tavaliselt teatriga, võib lavastaja olla tegelikult igal vormil, olgu see performatiivne, tekstiline või hoopis kuuldemäng. Lavastaja mõiste ei ole üheselt defineeritav, kuid igal juhul seisab ta hea lavalise tunnetuse eest.

See, mida meie teeme, ei ole teatrietendus, see on laulupidu, kus lavastaja täidab kõik need osad, mis ei puuduta enam laulu. Lavastaja loodava sidusaine eesmärgiks on tagada, et üleminekud ei oleks puhtalt tehnilised, vaid et need toetaksid kunstilise juhi kontseptsiooni, kus sel korral on nendeks kõnetavateks teemadeks “Õpetaja” ja “Minu arm”.

Olen seda meelt, et laulupeo lavastaja rolli tekitamine on olnud ääretult vajalik, kuna dirigendid peavad laulupeol saama keskenduda eelkõige repertuaarile ja selle nii kunstilise kui ka tehnilisele sooritusele. Nende ülesanne on panna laulud kõlama, mis ei ole sugugi kerge, minu ülesanne on dirigente nende töös toetada, aidata lauludel olla esile tõstetud.

Millised ressursid Sul lavastusliku terviku loomiseks kasutada on? 

Laulupeol on ajaloos üsna kindel vorm välja kujunenud ning ja klassikalises mõttes teatraalsusel ei ole seal minu arvates kohta. Seetõttu on vahendid selleks suhteliselt minimaalsed: laulupeo hääl, tekstilised vahepalad, muusikalised kõllid, aga ka detailid, mis tulevad läbi esinejate. Sellel peol on lisaks vaja läbi mõelda veel valgusrežii ja ekraanidele jõudev pilt.

Nende detailide hulgas on väga oluline see, millise iseloomu annab kontserdile laulupeo hääl ja sedakorda annavad laulupeole oma hääle Priit Loog ja Maiken Schmidt.

See kõik on üks semiootiline pundar, kus loevad väga väikesed asjad. Seejuures, mida suurem on väljak, seda olulisemad on pisiasjad ja see, mismoodi juhtida tähelepanu õigetesse punktidesse.

Mil määral oled Sa laulupeo lavastuses saanud oma vaadet realiseerida?

Laulupeol ei ole mõtet ajada oma kontseptsiooni juttu. See ei ole koht, kus sa teed oma kunsti, vaid lähtud sellest, et laulupidu on valmis kontseptsioon, kus iga kord on lihtsalt oma muster.

Sisendid selleks annab kunstiline juht ja minu ülesanne on seda lugu avada. Minu lähenemisnurk tuleb ehk mängu selle juures, kuidas leida see tükke ühendav sidusaine, et neid kokku pannes tekiks kunstiline tervik.

Milliseid väljakutseid on laulupeo lavastajatöö Sinu jaoks pakkunud?

Neid kihte korralduse poolel on nii palju, kuna peol ei ole enam eksimisvõimalust. Kõik need üksikud niidid, tuleb peo ajaks kokku sõlmida nii, et see asi on terviklik. See on nagu rahvariide vöö tegemine, kus tuleb neist niitidest teha ilusa mustriga kirivöö, mitte lõngapundar.

Kas see, et president laulukaare all laulab, on lavastuslikult ka täiendavaid ülesandeid lisanud?

Ei ole, kuna laulupidu on nii liitev asi. Mulle tundub, et sellel hetkel, kui me koos laulame, ei ole meil vahet ega erinevusi. See on meid liitev hetk. Tallinnas ringi jalutades selle linna jõulisust ja liikumist nähes leian, et ükskõik, kas sa oled pärit sealt klaasist kõrgest majast või madalast puitmajast, siis lõpuks sa lähed otsid ikka oma pastlad välja ja tuled laulupeole laulma.

Huvitav on tegelikult ka see, et laulupeo nimi on ikka laulupidu, sest selle tähenduslikkus on kasvanud paju suuremaks. See on koht, kus me saame puhastuda, ja moment, kus kõigil on õigus ja võimalus end kaasaegsest maailmast välja lülitada – olla, mõtelda ja vaadata edasi. Eestis ei ole teist sellist üritust ja võimalust seda teha kui laulupeol, kus on olemas see müstiline miski.

Kuidas saavad laulupeo lavastuslikku poolt toetama eri tehnilised lahendused?

Tehnika peab olema vahend millegi väljendamiseks, mitte iseenda eksponeerimiseks. Ta peab toetama sisu, tooma kõrghetki läbi visuaali fookusesse. See, et aasta aastalt tuleb tehnikat juurde, tähendab ka suuremat eksimisvõimalust, kuid laulupeo esimene kontsert võimaldab minu silme läbi peol edasi areneda just nii tehniliselt kui ka vokaalselt. Laulupidu lavastades tuleb aga hoida balanssi, et see ei läheks liiga kaasaegseks ega ei jätaks meid ka liiga vanaaegseks.

Ei ole aga olemas universaalset laulupidu. See on väga individuaalne ja isiklik. Kui me seal kõik koos oleme, tekib energia, mida ei saa sõnadesse panna ja see kõigi meie kohal hõljuv energia ongi “Minu arm”.