Ainsana terve Tule Tulemise kaasa teinud Kätlin Palmsalu: nägin läbilõiget Eesti eluolust ja maakondade hingeelust

Tervelt 4200 km pikkusel tule teekonnal oli üks ainuke inimene, kes käis peotulega kaasa kõik 33 päeva ning osales igal maakondades aset leidnud Tule Tulemisele pühendatud sündmusel. Selleks oli laulu- ja tantsupeo kommunikatsioonimeeskonna liige Kätlin Palmsalu, kes vahendas laulu- ja tantsupeo sotsiaalmeediasse kaudu kõigile eestimaalastele emotsioone tervest tule teekonnast. Uurisime Kätlinilt, millised tunded teda enne seda teekonda valdasid. Lisaks selgub, milliseid emotsioonid saadavad ainsana tuld tervel teel saatnud osalist.

Mis mõtted olid Sul peas selle teekonna eel? Kuidas valmistusid selleks teekonnaks ette?

Ma arvan, et ma ei registreerinud, et see on päris pikk aeg, et mis mind ees ootab. Emotsionaalne ettevalmistus selleks mul praktiliselt puudus, kuna tule teekonnale eelnes mul samuti kiire periood. Kuna ma olin aga tule meeskonnaga enne kohtunud, teadsin, kuhu ma lähen. Olgugi et häälestusaeg jäi lühikeseks – üksnes Tallinnast Tartusse rongisõidu pikkuseks.

Kuidas Sa selle teekonna kokku võtaksid?

Nimetaksin seda üheks suureks töiseks puhkuseks. Kuna ma olen alles nii peo lainel ja pole saanud kõike seedida, siis ma arvan, et paremad ja magusamad mõtted jõuavad hiljem kohale, kui olen jõudnud toimunu üle järele mõelda.

Sa oled ainuke inimene, kes terve tee tulega kaasas käis. Kuidas erineb sinu kogemus nendest inimestest, kes sai Tule Tulemisest kas ositi või ainult korra osa?

Esiteks oli meil Jaak Korteliga selline eelis, et erinevalt teistest meeskoori liikmetest, kes vahepealt Tule Tulemisest nii-öelda võõrutusel käisid, olime meie Jaaguga tulega pea kogu aeg kaasas. Seetõttu ei tekkinud mul kordagi seda tunnet nagu teistel, et tahaks juba tagasi tule teekonnale. Õieti jäängi igatsema seda tiimisisest õhkkonda, kus mõni meeskoori liige käis pärast oma vahetuse lõppu edasi vaatamas, et mis me teeme ja kuidas meil läheb,” vahendab Kätlin Palmsalu.

Arvasin, et tuld vaid ühe korra nähes on see siiras ja pisaraid tekitav hetk. Kuigi nendin, et see tunne on igapäevaselt tule kõrval olles raskem tekkima, siis päevas korra võttis ikka silma märjaks ka, nähes, et see mida mida sa teed, on nii inimeste jaoks väga tähtis. “Koidu” saatel süttivat peotuld nähes oli uhke ja ülev tunda, et ma olin selle tule sünni juures ja käisin sellega terve kaasas,nägin läbilõiget Eesti eluolust ja maakondade hingeelust.

Mis hetked jäävad Sulle tule teekonnalt kõige erilisematena meelde?

Esimesena meenub mulle üks naisterahvas, kelle juures me ööbisime. Ta võttis meid vastu ja rääkis, kui oluline see talle on, et tuli tule meeskonna läbi tema kodus ööbib. Kui me ütlesime, et ta võib peotulest endale koju tule võtta, siis tema kirjeldamatu emotsioone sellest teadasaamisest oli hetk, kus ma sain Tule Tulemise tähenduslikkusest aru.

Mis osutus 33 päeva mööda Eestit ringi sõitmise juures väljakutsuvaks?

Kindlasti oli selleks autos töötamine. Ma sõitsin kaasa tehnilise meeskonna bussis, kus tegin kogu oma töö ära peatuste vahel ja seda tihtipeale väga auklikel kruusateedel. Igatahes mõistsin ma selle olulisust, kui hea on rahulikult maha istuda ja oma laua taga rahus püsiva interneti olemasolul tööd teha.

Küll aga leian, et sain kogu tule teekonda pandud energia mitme tuhande kordselt tagasi, sest suurim rõõm on andmine. Mul on hea meel nende inimeste üle, kes nende päevade jooksul Tule Tulemisest osa said, ja mitte üksnes nende üle, kes tulega otse kokku puutusid, vaid ka nende üle, kellele ma sain selle teekonna läbi sotsiaalmeedia vahenduse koju kätte viia.