Laulu- ja tantsupeo peakunstnik Martin Rästa: meeskonna tunnustamine on Disainiauhindade konkursi kõige suurem võit

Sügise hakul kuulutati välja Disainiauhinnad 2019 võitjad. Ehkki laulu- ja tantsupeo sellesuvine visuaalne identiteet seekord auhinnalisi kohti ei pälvinud, on kahe nominatsiooni saavutamine märkimisväärne tunnustus tervele laulu- ja tantsupeo loovtiimile.

Juubelipeo „Minu arm“ visuaalne keel põimib ajaloolised viited kaasaegsete kujunduselementidega. Eesmärgiks oli luua pidulik õhkkond, mis oleks laulupeo traditsiooni saja viiekümnenda aastapäeva ning kahekümnenda tantsupeo vääriline, aga mis kõnetaks publikut ka tänasel päeval. Just sellepärast pakub sellesuvise peo visuaalne keel samaaegselt nii äratundmist kui ka uut avastamisrõõmu.

Visuaalse keele kujundas uue ja vana kombineerimine

Uue ja vana maitsekas kombineerimine põimis laulu- ja tantsupeo pärandi ühtseks tervikuks ja tõi selle tänasesse päeva, kandes sõnumit, et laulu- ja tantsupidu on ka aastal 2019 elujõuline ning kestev traditsioon. Teekond, kuidas peakunstnik Martin Rästa sellise lahenduseni jõudis, polnud tegelikult kõige lihtsam.

„Laulu- ja tantsupeo pärandi edasikandmine on vastutusrikas töö. Osaliselt on meie kõige vanemal kultuurilisel traditsioonil konservatiivne kuvand, teisalt ei tähenda see seda, et laulu- ja tantsupidu koormaks tolmukord või pika ajalooga taak,“ meenutas oma loometöö teekonda Martin Rästa. „Minu suur südamesoov oli kujundada kaasaegsem ja põnevama väljundiga tervik, mis ei astuks samas laulu- ja tantsupeo traditsioonist kuidagi üle ning mul on väga hea meel tõdeda, et meeskonnal oli julgust ideedega kaasa tulla,“ mõtiskles Rästa.

Kummardus traditsioonidele ja avatus uuele

Ehkki juubelipeo visuaalne keel kombineerib uut ja uuenduslikku vana ja traditsioonilisega, pidas Martin Rästa disainimisel oluliseks ka seda, et igale uudistajale jääks ruumi omaenda tõlgendusteks. Nii ei proovinudki ta luua ühe ja ainsa näoga identiteeti, vaid lõi algusest peale ambitsiooni, et inimestel oleks võimalik nähtu ise konteksti asetada ja seda mõtestada. „Visuaalse keele avatus oli mul algusest peale plaanis ja mulle tundub, et see ka toimis. Suur osa positiivsest tagasisidest, mis minuni on jõudnud, on seotud sellega, kui värskelt disainid inimestele mõjusid. Samas ei domineerinud uuenduslikud elemendid meile kõigile armsa traditsiooni üle ja nii õnnestuski rahuldada mõlemat maailmavaadet,“ selgitas Rästa.

Viiteid ajaloole aitasid võimendada seepiavarjundiga fotolavastused. Tegu on kummardusega ajaloolistele traditsioonidele sõna otseses mõttes – fotolavastused tehti laulupeo vanuste plaatkaameratega, samas kõrvutati nendel nii ajaloolisi kui ka kaasaegseid aksessuaare. Kui just fotokunst poleks edasi arenenud, teeksime jätkuvalt selliseid pilte laulu- ja tantsupidudest. „Aja jooksul hakkasin paremini aru saama, kui vastuoluline oli meie loovmeeskonna loodud fotokäekiri. Praegu võib öelda, et risk õigustas end täielikult,“ kinnitas Rästa. Muideks, just fotode erioskuste kategoorias võitsid laulu- ja tantsupeo tööd Disainiauhindadel nominatsiooni.

Meeskonna märkamine on isiklikust tunnustamisest olulisem

Ehkki Martin Rästal oli au kanda laulu- ja tantsupeo peakunstniku tiitlit, oli tal abiks mitmeid inimesi, kes aitasid disainimise või muude töödega. Just sellepärast peab Rästa isiklikust tunnustamisest kordades olulisemaks meeskonna märkamist. Ka Disainiauhindade nominatsioone peab ta eelkõige terve meeskonna saavutuseks. See ei tähenda, et positiivne tagasiside ei annaks peakunstnikule jõudu või uut hingamist. „Diplomitest rohkem hindan isiklikku tagasisidet, kui keegi mitteformaalses õhkkonnas jagab seda, kuidas minu tööd on teda puudutanud või milliseid mõtteid need on tekitanud,“ avas Rästa oma mõttemaailma seoses auhindadega.