Ene Vohu: kollektiivid püsivad enam-jaolt juhi initsiatiivil

Vaadates laulu- ja tantsukollektiivide tänast seisu, on tekkinud küsimused, kuidas sellesse seisu jõudnud oleme. Uurisime 44 aastat Tallinnas kultuurielu korraldanud ja vedanud Ene Vohult, kas meid on praegusesse olukorda toonud ENSV-aegne arusaam, et koorilaul ja rahvatants on odavad harrastused, mida tehakse vaimustuse väel.

Kuidas oli ENSV ajal laulu- ja tantsukollektiivide töö korraldatud?

Tol ajal olid kõik huvialaringid seotud linna hallatavate asutustega, mis olid kultuurikeskuste või ametiühingute klubide juures. Oli ka erandeid, mis tegutsesid ettevõtete juures. Vabatahtlikke ühendusi tol ajal ei olnud. Igal kollektiivil oli kõrgemal seisvaks organiks mingisugune asutus, mis korraldas huviringide tööd, andis ruumid, palkas juhid, korraldas kontserte, muretses transpordi.

Tallinna linnas oli sel ajal kolm linna kultuuriasutust ja 23 ametiühingu klubi. Enamus laulupeost osavõtvad kollektiivid nende juures ka tegutsesid.

Milline oli kollektiivis osalejate isiklik initsiatiiv. Oli neil veel rahalisi või muid kohustusi?

Ei. Tol ajal inimeste käest teenustasusid ei võtud. Neid püüti motiveerida, et huvi käia oleks olemas. Kõige hinnatumad olid tol ajal kollektiivide juhid. Nendest olenes, palju rühmas liikmeid oli või kui innukalt üks või teine kollektiiv töötas.

Millised olid kollektiivijuhtide palgatingimused?

Nad töötasid kui ringijuhid. Nendega sõlmiti tööleping ja nad pidasid ringipäevikut, mis oli töötasu arvestamise aluseks. Sinna kirjutati liikmete nimekiri, eesmärgid ja tegevused, kuidas neid eesmärke saavutatakse. Kuu lõpus andis dirigent selle direktorile ja selle alusel maksti talle palka ning peeti tööaja arvestust.

Kultuurivaldkonnas palgaerinevused ei olnud suured, aga motivatsiooni saadi mujalt. Kust?

Jah, palgad olid kõigil väikesed. Tol ajal raha ei olnud esmane motivaator, sest raha eest polnud midagi ka osta. Selle asemel tunti vajadust olla tunnustatud. Neid hoit, valitsus andis neile aunimetusi ja vahel saadi kergemini ka korterit soetamise orderit või autoostuluba. Väga paljud töötasid meeldiva kummarduse, plaksutuse või tammepärja eest.

Mäletus tollest ajast on ka praegu olemas. Palgatingimused on aga jäänud kiduramaks.

Jah, kui 1990. keskel autuste juures töötamise kultuur kadus, siis esimene nurin ei olnud mitte see, et kes palka maksab vaid see, et meid ei hinnata. Kadus ära sotsiaalne staatus ja see oli valusam kui rahaline kaotus.

Mis nüüd tänaseks juhtunud on? Innukad juhid on jäänud vanemaks. Kes peaks tööd vedama? 

Kui ametiühingute kultuurimajas 1990. keskel ära kadusid, siis leidsime, et üheks viisiks, kuidas kollektiivid edasi saaksid töötada, oleksid MTÜd. Arvasime, et nad on elujõulised organisatsioonid, kes korraldavad tööd ja kes palkab ka juhi. Selliseid uusi MTÜsid Tallinnas valdavalt aga ei tekkinud ja harrastuskollektiivid sõltuvad ikka hästi palju dirigendist või tantsujuhist. On ka teisi näiteid, aga enamus kollektiivide juhised tulevad diridendilt.

Läheme nõukogude aega tagasi. Kollektiivide töö ja toimimine oli väga tugevalt riiklikult toetatud. Milline tähendus oli laulu ja tantsupeol kollektiivis osalejale?

Põhjused on ajast aega ühed. Sõnuseletamatu koosolemise tunne ja emotsionaalsed hetkel. Selle heaolu tunde pärast lauldakse ja tantsitakse.

Selleks, et traditsoon kestma jääks, tuleks midagi kardinaalselt muuta?

Me päris nii loota ei saa, et õpid EMTAs oma aastad ära ja siis hakkad erialale peale maksma. Õpitud eriala peab suutma leiva lauale tuua. Töö eest peab saama õiglast tasu. Selle tasu saamiseks on võimalused, kas kohalikud omavalitsused või riik. See tähendab, et meie maksu maksjatena panustame, et kollektiivijuhtidel võimaldada oma tööd teha.

Mis juhtuks siis, kui laulu- ja tantsupidude traditsioon 30 aasta pärast hääbuks?

Ma isegi ei suuda niipidi mõtestada, et kaob ära ,aga ta ei tohi muutuda üle jõu käivaks tegevuseks. Temaga peab kaasas käima ka rõõmsameelsus.