Laulu- ja tantsupeol täitub 16 aastat UNESCO meistriteoste nimekirjas

Eestis laulu- ja tantsupidu, Lätis Latviešu Dziesmu un Deju Svētki ning Leedus Lietuvos Dainu Šventė – need on kolm traditsiooni, mis 2003. aasta 7. novembril kanti Balti riikide ühistaotluse alusel UNESCO inimkonna suulise ja vaimse pärandi meistriteoste nimekirja.

Kolme riigi ühistaotlust motiveeris omal ajal esitama asjaolu, et laulu- ja tantsupeo traditsiooni juured on Eestis, Lätis ja Leedus väga sarnased. UNESCO on alati soosinud rahvusvahelist koostööd, sest vaimne pärand ei lõppe reeglina riigipiiridega, vaid levib kaugemale. Nii on see ka meie laulu- ja tantsupidudega.

Eesti Laulu- ja Tantsupeo Sihtasutuse juhataja Aet Maatee sõnul ei lülitatud laulu- ja tantsupeo traditsiooni inimkonna vaimse kultuuripärandi esindusnimekirja kaugeltki mitte juhuslikult, vaid taotluse esitamisele eelnes poolteist aastat rasket rahvusvahelist tööd. Ehkki rahvuse enesemääratlemise seisukohast on traditsioon kolmes riigis sarnane, on vormiliselt pidudel siiski ka palju erinevat. Neid kolme pidu ei ole lihtne omavahel võrrelda ainuüksi seetõttu, et igas riigis lauldakse oma keeles ning lähtutakse oma juurtest, rahvamuusikast, tantsust ja pikaajalistest traditsioonidest.

Sageli arvatakse ekslikult, et näiteks Tallinna vanalinn, Kihnu kultuuriruum ja laulu- ja tantsupidu kuuluvad kõik ühte UNESCO nimekirja, aga tegelikult pole see nii. Laulu- ja tantsupidu on osa maailma vaimsest kultuuripärandist koos veel ligemale 500 erineva kultuurinähtusega ca 120 riigist. 

„Sinna nimekirja saamiseks tuli täita rida tehnilisi nõudeid, aga väga oluline on protsessi juures ka see, et sellest kostuks kogukonna enda hääl, kes on selle traditsiooni kandja. Lisaks on vaja koostada tegevuskava, et traditsioon püsiks elujõulisena,“ rääkis UNESCO Eesti rahvusliku komisjoni kultuuriprogrammide koordinaator Margit Siim.

Loomulikult kõik traditsioonid aja jooksul muutuvad ning see on iseenesest elava traditsiooni tunnuseks. „Tihti räägitakse vaimsest pärandist kui elavast pärandist. Kui üks traditsioon oleks väga kindlates raamides, siis ta lakkaks mingi hetk olemast elav traditsioon. Sinna nimekirja kuulumine on tunnustus kogukonnale ja riigile, et see traditsioon on püsinud, on elav ja põnev,“ kirjeldas Siim.

Iga kuue aasta tagant tuleb kõikide traditsioonide kohta esitada UNESCOle aruanne, mille üks osa käsitleb seda, kuidas üldse seda konventsiooni Eestis rakendatakse ja teine osa puudutab kõiki kultuurinähtusi ning seda, kuidas nende käsi on käinud, kui kaugele on jõutud tegevuskavas olnud plaanide elluviimisel ja mida tuleks edaspidi teha.

Teoreetiliselt on võimalik nähtustel liikuda ka erinevate nimekirjade vahel „Seega võib laulu- ja tantsupidugi sattuda näiteks ühel päeval kiireloomulist kaitset vajava pärandi nimekirja. Seda muidugi juhul kui tõesti toimuvad suured muutused ja tundub, et vaatamata meie enda pingutustele kipub traditsioon hääbuma. Siis oleks see järgmine etapp, aga seda ei ole praktikas veel seni kunagi ühegi traditsiooniga juhtunud,“ lisas UNESCO Eesti rahvusliku komisjoni kultuuriprogrammide koordinaator.