Leelo Tungal: laulupidude korraldamisel ei piisa ainult entusiasmist

Eesti laulu ja tantsu juubeliaastal andsid Eesti Laulu- ja Tantsupeo Sihtasutus, Eesti Kooriühing ja Eesti Rahvatantsu ja Rahvamuusika Selts esimest korda üheskoos president Kersti Kaljulaidiga tänavu suvel laulu- ja tantsupidude ajaloos pikaajalise pühendumise eest välja laulu- ja tantsupidude kodarrahad. 

Üheks kodarraha nominendiks oli armastatud kirjanik ja luuletaja Leelo Tungal, kes jagab Eesti laulu ja tantsu juubeliaasta jätkuks oma mõtteid laulu- ja tantsupidude traditsiooni minevikust, olevikust ja tulevikust.

Milline on sinu jaoks kodarraha tähendus?

Laulu- ja tantsupidu pole kindlasti sellised asjad, mida teistele näitamiseks teha. Kõigepealt tehakse seda endale – kõik need, kes tulevad meie pidu kaugemalt vaatama, saavad sellest küll osa, ent neil jääb puudu mõõde ise laulda või tantsida, olla üks sajast tuhandest. 

Olen kodarraha kandnud uhkusega nii presidendi vastuvõtul Kadrioru roosiaias kui ka Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia uue saali avamisel. Olin liigutatud, et nende auväärsete ning laulu- ja tantsupeoga väga pingeliselt tegelenud inimeste seas olin ka mina oma tekstidega. Olen seda meelt, et kindlasti ei saa võrrelda minu vaeva mõne koorijuhi, tantsujuhi või korraldaja panusega.

Milline õigupoolest sinu kokkupuude ja lugu seoses laulupidudega on?

Tean, et 1947. aasta laulupeole ma ei jõudnud, sest just siis ma sündisin. Minu ema oli tõeline laulupidude fanaatik ja nii ta vaataski Sakala tänava sünnitusmajast, kuidas paraad mööda marssis. 1950. aastal marssis ta juba ise kaasa ja mina olin kusagil isaga. 1955. aasta laulupeole läksime juba koos. Mäletan veel üht pidu ajast, mil olin kümne või üheteist aastane. Ema ostis mulle Astrid Lindgreni raamatu „Meisterdetektiiv Blomkvist“, millesse ma siis süvenesin ja laulupeost seetõttu palju ei mäletagi.

Siis on olnud veel laulupidu, kus olin koos Marko Matvere, Tõnis Mägi ja Gerli Padariga valitud kõneisikuks. See oli jällegi eriline tunne, mida saatis ka võimalus laulupeo dirigendipuldist kõne pidada. Siis tulid laulupeod, kus minu lapsed juba kooris laulsid ja nüüd käis ka minu lapselaps vaimustusega rongkäigus. On äraütlemata puudutav tunne, kui lapsed näevad, et nende emad-isad laulupeol laulavad ja eestlaslik stiilitunne ka neile sisse tuleb.

Sinu looming on kõlanud laulupidudel rohkem kui 40 aastat ning puudutanud inimesi väga palju kordi. Nii laulude kui tantsude juures on tekstil väga oluline osa. Kas ka seda on võimalik kirjeldada, mida tähendab laulupeo jaoks kirjutamine?

Kui sa esimest korda teada saad, et laulupeole on valitud sinu laul või tekst, siis nii heliloojad kui ka kirjanikud on rõõmsad, sest see on suur tunnustus. Minu esimene kord sellises rollis oli Dmitri Šostakovitši teose „Rahulaul“ tõlge 1975. aastal, mil töötasin ise repertuaaritoimetuses. Ekstra laulupeole olen teinud siiski vaid ühe teksti. See oli ajal, mil minu abikaasa Raimo Kangro tegi seade lauleldusest „Uku ja Ecu“, mille lõpus olnud „Kaerajaan“ oli minu tekstiga.

Milline on laulu- ja tantsupeo mõju eesti rahvale käimasoleval juubeliaastal? On see mõju selgelt väljenduv?

Laulupidu pole saanud kunagi olla väljaspool oma aega, vaid on pidanud kogu aeg ümbritsevaga arvestama. Samas ei pea ka vaeseid aegu maha salgama, vaid nägema, mis on olnud. Laulupidu on olnud ajast-aega reaktsioon, ta on ühtlasi nagu üks suur taim, mille õis on näidanud, mismoodi ta ühel või teisel aastal õitseb.

Kas laulu- ja tantsupidudel on otsene mõju ka emakeelele?

On kindlasti, juba ainuüksi meie laulud kõlavad eesti keeles. Seega on see omal moel ka eesti keele pidu. Ka kõige esimesel laulupeol kõlasid kõik laulud tänu Papa Jannsenile eesti keeles. Sealt edasi hakkas eesti keel üha aktiivsemalt pead tõstma ehkki oli ka neid, kes juba esimese laulupeo ajal arvasid, et eesti keel ei jää püsima. 

Juubelipeo järel on tekkinud diskussioon laulu- ja tantsupidude traditsiooni elujõulisuse osas. Kas me laulame ka viiekümne aasta pärast?

Kui laulupidu mingil põhjusel täna ära kaoks, siis ilmselt tekiks see aastate pärast uuesti. Ma arvan, et need peod käivad eestlaseks olemise juurde. Laulupidusid on entusiasmist tehtud 150 aastat, aga nüüd oleme olukorras, kus ainult entusiasmist jääb väheks. Kahjuks missioonitunnet ei söö ega joo, ammugi ei maksa selle eest arveid. Selge on see, et miljonäriks selles ametis ei saa, aga oluline siiski on, et su tööd vääriliselt hinnatakse.

Intervjuu pärineb Klassikaraadio saatest “Laulupeo nähtamatud lood”. Saadet saab järele kuulata siit.