Rauno Zubko: kui puudub materiaalne kindlus, siis vaibub ka ambitsioon

Kultuuriministeerium tutvustas septembri lõpus uuringut, mis käsitles laulu- ja tantsupeo liikumises osalevate kooride, rahvatantsurühmade ja muusikakollektiivide ning nende juhendajate olukorda. Sellest selgus, et noori juhendaja kutse ei motiveeri, töötasud on madalad ning kollektiivid ei tule majanduslikult ots otsaga kokku. Rääkisime sel teemal pikemalt koreograafi ning suvise XX tantsupeo S4 segarühmade liigijuhi Rauno Zubkoga.

Ise nelja rahvatantsukollektiivi juhendav Zubko on samaaegselt ka kunstiline juht Rahvatantsuseltsis Pääsuke, kus on kokku 15 kollektiivi. Teisisõnu on ta igapäevaselt seotud kõikide nende kollektiivide tegemistega.

Kui palju see kõik sulle ajaliselt töötunde tähendab?

Rahvatantsuselts Pääsuke on selle tegemise käigus oluliselt kasvanud ning nüüdseks oleme saanud juurde ka aktiivse juhatuse, kellega saan oma koormust jagada. Nii ongi minu kanda peamiselt kunstiline pool. Samas on koormus hooajati ning vastavalt seatud eesmärkidele alati väga erinev. Näiteks mõjutab seda tantsupeol osalemine ning varsti on meil endal suur juubel tulemas – vastavalt sellele on organisatoorset ja loomingulist tööd ning loomulikult ka juhendamist rohkem. Julgen väita, et päris täiskohaga töö see hetkel pole, aga 75 protsenti minu ajast võtab kindlasti. See on siiski minu põhitöö. 

Praxise uuringust selgus, et noori ei motiveeri koori- või tantsujuhi kutse. Mis sind selle töö juures motiveerib ja hoiab?

Kõik algas minu jaoks valikust minna koreograafiat õppima. Olles ise rahvatantsu taustaga, siis esialgu mõtlesin ülikoolis, et pigem lähen kaasaegse tantsu teed. Lõpuks jäin aga siiski rahvatantsu peale – isegi kümme aastat tagasi seda tööd alustades oli kõige tasuvam koht oma erialal püsivalt raha teenimiseks rahvatantsuõpetaja amet. Teised valdkonnad on lihtsalt veel nutusemas seisus. Igasuguse katuse leidmine on praktiliselt võimatu – pead selle ise looma, et endale palka maksta. Rahvatants oli selles valguses kõige kindlam suund mingisugusegi rahanatukese teenimiseks. 

Saades veidi vanemaks ja tahtes ka ise mingit kindlust tuleviku osas, tuli langetada raske otsus. Ühe seltsiga, kes stipendiumi maksis, lõpetasin töösuhte. Viisin asja sinnani, et sain aastaringse palgalepingu enda seltsilt Pääsuke. Võtsin kätte ja hakkasin ise tegutsema, arendama ja nõudma. Paraku on praegu seis selline, et tööd pakkuma tulevad väga paljud, aga mis tingimusi ja mis töötasu selle eest pakutakse on sageli naeruväärne. 

Kuidas me saaksime siis noori, iseäranis mehi, siia liikumisse juurde tuua? 

Arvan, et paljuski on asi justnimelt rahas kinni. Tihti arvatakse, et kuna rahvatants on harrastajale huvitegevus, siis on see huvitegevus ka juhendajale. Et see ei ole elatusallikas. Positiivne on see, et Kultuuriministeerium tegutseb praegu eesmärgiga hakata 2020 aastast maksma palgatoetust. See on suurepärane uudis ja loodan, et see asi läheb tööle. Loodan ka, et kui riiklik tugi tuleb, siis huvitegevuse harrastajate hulgas tekib selgem arusaam, et selle eest võiks samaväärselt maksta kui mõne muu huvitegevuse eest. Aga eks see on ka harrastajate kasvatamise küsimus – oma seltsiga palgalepinguni jõudmine tähendas, et kuutasu tuli märkimisväärselt tõsta. Kui võrrelda näiteks rahvatantsuringi kuutasu mõne sporditrenni omaga, siis on see reeglina ca 70 protsenti madalam. Samas leian, et rahvatantsuga tegelemise väärtus on sageli märksa suurem, see annab ka sotsiaalse kuuluvuse ja väljundi, mida sageli lihtne sporditreening sulle ei paku. 

Positiivse poole pealt paistab vähemasti, et harrastajate hulk ning huvi rahvatantsu vastu kasvavad.

Nii see on, aga kõige olulisem selle taustal on ikkagi see, et tuleks ka pädevaid juhendajaid juurde. Saan aru, et selliseid inimesi jagub küll, kes on valmis rühma oma muu töö kõrvalt võtma juhendada, omamata selleks mingitki pädevust. Samas pikemas vaates rühm sageli jällegi kannatab selle all, kas tantsupeole mittepääsemise või mõne mitte nii eduka esinemise näol. Ka siin tuleb jõuda arusaamani, et kui rühmajuhil on kvalifikatsioon seda asja teha, siis on ka töö tulemus selle võrra parem. Rahvakultuuri valdkonnas on läbi kutsekoja võimalik saada ka kutsetunnistus, mille põhjal hakkab loodetavasti ka nimetatud palgatoetuse maksmine toimima. Arvan, et kui rahvatantsuõpetaja kutsetunnistuste jagamine muutub populaarsemaks ning selle alusel saab ka riiklikku palgatoetust, siis hakkab kasvama ka rühmajuhtide pädevus. 

Kui palju on toetust tunda kohaliku omavalitsuse poolt?

Tean, et mõnes omavalitsuses asi õitseb, samas mõnes on see jälle unarusse jäänud. Pean kahjuks tunnistama, et Tallinnas ei tunne mina isiklikult mingit omavalitsuse tuge ei palga ega muu rühmategevuse suhtes. Samas tean omavalitsusi, kus asi on põhjalikult ette võetud ja tugi juhendajatele, rühmadele ja seltsidele olemas. See on väga erinev ja võiks püüda ka riiklikul tasandil ühtlustada, et eesmärgid ja meetodid oleks kõigile ühesed. 

Sageli juhendatakse erinevaid kollektiive üle Eesti ning seetõttu on ka kollektiivijuhtidel sõitmist väga palju. Kui jätkusuutlik selline tegevus on?

Kui noored tantsujuhid ei leia omale ühes piirkonnas püsivat tööd, siis käiaksegi palju ringi. Aga see elustiil on väga väsitav ja pikalt seda teha ei jaksa. Ka mina käisin nooruspõlves väljaspool Tallinna rühmi juhendamas. Teine võimalus on läbi ERRSi süsteemi mentorprogrammi käia juba kogenumatel tantsujuhtidel erinevate rühmade juures nii juhendajaid kui ka tantsijaid õpetamas. Kolmas mõõde on meie tantsupeo protsess, kus kõikide liigijuhtide ja assistentidega sõidetakse läbi kogu Eesti ning toimub töö eraldi juhendajate kui ka tantsijatega, mis on väga tänuväärt ja valdkonda arendav. Eks ta nii ole, et maakohtades on pädevaid tantsujuhte täna vähem võtta kui suurlinnades, aga seda just seetõttu, et palgavahe on väga tuntav ja ennast arendada ja karjääri teha on seal samuti raskem.

Milline võiks olla see ideaalne olukord, kuhu peaksime kollektiivijuhtide tasu osas välja jõudma?

Ideaalne olukord on see, et palga- või hüvede tase, mis selle töö eest saab, oleks täiskoormuse juures võrreldav mõne teise valdkonna kõrgema palgaga professionaalse tööga. Ideaal oleks ka see, et inimesed üle ei töötaks. Kuna palgad on väga madalad, siis see piir tuleb kätte varakult, kus inimene lihtsalt ei jaksa enam tegutseda ses valdkonnas ja leiabki mõni teise eriala. Üks on see, et hakata üldse töötasu valdkonnas tõstma, aga teisalt tuleks kaardistada ära ka see, milline ajakulu ühe rühma juhendamiseks üdlse vajalik on. Nii eeltöö, organisatoorne töö kui ka sotsiaaltöö, mis selle asja juurde käib. Et saaks aimu, mis on see ühe inimese täiskoormus kuu lõikes ja vastavalt sellele maksta pädevat töötasu. Ka oma vanuses kolleegide hulgas näen ületöötamisest tingitud läbipõlemist väga tihti. 

Julgen öelda, et iga kollektiivi puhul on ainult veerand tööst see, mis toimub tantsusaalis ning ülejäänu on juhendaja ettevalmistus ja organisatoorne töö. Seal on loomulikult ka see koefitsient juures, et iga rühm on erinev – nii laste kui ka täiskasvanute puhul ei saa minna kunagi eri rühmadele sama sissetöötatud süsteemiga peale. Iga rühm nõuab erinevat lähenemist ja erinevat eeltööd. Ka see kuulub professionaalse töö juurde. Samuti tuleks arvestada, et see töö käib pigem õhtuti ja nädalavahetustel – see on suur valdkonna läbipõlemise alus, sest vaba aega sul küll on, aga see on nii ebasobival ajal näiteks puhkuste võtmiseks. Siia sobivadki ainult oma ala fanaatikud, sest seda tööd ainult tööna ei tee. Siin peab olema kirg tantsuvaldkonnas tegutseda või loominguline ambitsioon. Samas kui sul puudub materiaalne kindlus, siis tihti ka ambitsioon vaibub.