Kiviraidur Heino Laaspere otsib 1969. aastal juubelipeo mälestuskivist tehtud fotot

1969. aastal, mil esimesest laulupeost möödus täpselt sada aastat, rajati Tallinna lauluväljakule Lasnamäe kaldaäärsele mälestuskivi „Laulud nüüd lähevad“. Selle kivi sünniloost räägib teenekas kiviraidur Heino Laaspere, kelle osavate käte all töö ka valmis.

„Otsus laulupeo sajandaks juubeliks mälestuskivi teha, sündis viimasel hetkel. Töötasin tol ajal Ars Monumentalis, kui minuni see teade jõudis. Lõpuks oli meid kolm meest, kes kõik olid vaimu ja väge täis ning otsustasime võtta väljakutse vastu see graniidist memoriaal lühikese ajaga valmis teha,“ meenutab Laaspere.

Nii alustatigi 1969. aasta varakevadel Allan Murdmaa poolt loodud projektiga. Seejuures tuli sisuliselt iga kahe päeva tagant käia aru andmas, kas ikka saadakse õigeks ajaks valmis. Tollane kultuuriminister Paul Uusman tuli koguni isiklikult platsile uudistama, kas ikka jõutakse. Pikkade tööpäevade kiuste sellega ka toime tuldi, ent Keskkomitee oli nõus memoriaali püstitamisega vaid juhul, kui kivile raiutakse peale ka Nõukogude Liidu sümboolika.

„Memoriaali autor Allan Murdmaa oli murtud mees, kui ta oli sunnitud sirbi ja vasara sinna joonistama. See ei käinud ju kuidagi kokku Mihkel Lüdigi „Laulud nüüd lähevad“ sõnadega. Niisamuti oli see mõistmatu meile kõigile, kes me selle memoriaaliga vaeva nägime,“ meenutab Laaspere.

Olude sunnil tuli sirp ja vasar tööle siiski lisada, ent ühtlasi nuputati välja viis, kuidas kivi üldmuljet muutmata see sümboolika sealt vajadusel ära kaotada. „1989. aastal tuligi meie juurde toonane laulupidude korraldaja Ilmar Moss ning andis mõista, et oleks õige aeg see samm astuda. Kahe päevaga oli sümboolika kivilt kadunud. Õigupoolest käis see kõik väga lihtsalt, sest kivimeeste keeles on laulusalmi sõnad mälestusmärgist välja raiutud, aga sirp ja vasar olid teadliku kavalusega sinna sisse raiutud – viimaste kaotamiseks tuli laulusalmi põhja vaid sügavamaks raiuda,“ selgitab kiviraidur algusest peale silmas peetud mõtet.

Laaspere sõnul on tähelepanuväärne seegi, et ühest Virtsu lähedalt pärit viiesaja kantmeetrisest graniidilahmakast sündis aasta varem veel näiteks Toompuiesteel asuv Kristjan Raua monument. Koos laulupeo juubeliks valminud mälestuskiviga valmisid samast graniidist ka 17 plaati, kuhu said peale selleks ajaks toimunud laulupidude aastad ning osavõtjate- ja kollektiivide arvud. Samuti on samast kivist tehtud 1970. aastal Karjakeldrisse mööbel ning veel väiksemaid monumente ja hauakivisid, kokku ca 30 tükki.

„Nendest kõikidest on siiski just laulupeo juubelimonument kõige eredamalt meelde jäänud,“ meenutab Laaspere. Oma töödest on mees koostamas fotoalbumit ning siinkohal on tal ka palve kõikidele, kes 1969. aastal laulupeol käisid: „Paneksin hea meelega albumisse kõrvuti kahe kivi pildid – ühe, kus on peal nõukogude sümboolika ning teise, kus see on juba eemaldatud. Kui kellelgi on olemas fotosid, mis on tehtud mälestuskivist just 1969. aastal, siis paluksin need võimalusel mulle saata, et saaksin need oma albumisse lisada.“

Täispikka intervjuud Heino Laasperega saab järele kuulata Klassikaraadio erisaatest „Laulupeo nähtamatud lood“ siit.