Tartus arutleti laulupidude tuleviku üle

Oktoobri lõpus Tartu Ülikooli muuseumi valges saalis toimunud teemaõhtul otsiti vastust küsimusele, kas laulupidu kõlab ka saja aasta pärast eesti keeles. Teemaõhtu lõpetanud paneelarutelus jäi kõlama mõte, et laulupidude muutumise keskel tuleb jätkuvalt teha tööd selle nimel, et need tooksid kokku ja ühendaksid ka tulevikupõlvkondi.

Huvitavana tõi aruteluringis osalenud professor Marju Lauristin välja, et Eesti inimesed tunnevad tugevamat sidet laulu- ja tantsupeoga kui lõunanaabrid. Laulu- ja tantsupeo SA juhataja Aet Maatee ütles, et kui 2004. aasta laulupeost võttis osa rohkem lauljaid kui publikut, siis alates 2007. aastast on see pöördunud ja publiku arv suureneb iga peoga. Seda selgitab Maatee sõnul suurem rõhk peo väärtussõnumitele ja loo jutustamisele.

Arutelust jäi kõlama mõte, et ehkki laulupeod muutuvad ajas, tuleb otsida täiendavaid lahendusi ja viise, et nad oleksid kaasavad ja inimesi ühendavad ka tulevikus. Mõista tuleks neid inimesi, kes laulupeole ei tule ning ka seda, kuidas võiksime kaasata tulevikus enam ka venekeelset elanikkonda.

Teemaõhtu lõpetas Tartu Ülikooli aulas toimunud Tartu Akadeemilise Meeskoori kontsert „Kas siis selle maa keel…“, kus kõlas juubeliaastale ja õhtu teemale loogilise jätkuna dirigent Kuno Kerge valitud sümbolteosed nii laulupidudelt kui laiemalt. Nii kõlasid koori esituses Eesti Vabariigi hümn, „Mu isamaa on minu arm“, „Hakkame mehed minema“ aga ka uuemaid seadeid nagu näiteks Pärt Uusbergi „Muusika.

Teemaõhtut korraldasid Eesti laulu ja tantsu juubeliaasta ja Rahvusülikool 100 koostöös Tartu Ülikooli vaimse kultuuripärandi rakendusuuringute UNESCO õppetooliga.