Digikultuuri teema-aasta projektijuht: eesmärk on muuta varjatu nähtavaks
Eesti laulu ja tantsu juubeliaasta andis detsembri keskpaigas teatepulga pidulikult üle järgmisele, digikultuuriaastale. Algava teema-aasta eesmärgiks on, et uued põlvkonnad võtaksid omaks meie oma elava kultuuri ja pärandi ning digilahendused oleksid sellele toeks, ütleb teemaaasta projektijuht Martin Aadamsoo.
Aasta jooksul tuuakse tähelepanu alla see, kuidas digitaalsed vahendid avardavad maailma, pakkudes uusi võimalusi nii kultuurist osa saada kui ka kultuuri luua. Ühise ideekavandiga hakkavad teema-aastat vedama Eesti Rahvusraamatukogu, Muinsuskaitseamet, Eesti Rahvusringhääling ja Eesti Filmi Instituut.
Teema-aasta projektijuht Martin Aadamsoo on viimased 15 aastat ühel või teisel moel toimetanud teemadega, mis täna on otseselt seotud digimaailmaga: filmid, meedia, idufirmad. Enda sõnul ei saanud ta kuidagi lasta mööda nii huvitavat võimalust pöörata digikultuurile märgiliselt sedavõrd palju tähelepanu.
Mis see digikultuur üldse on?
Digikultuuriaasta kontekstis vaatame seda kui digitaalselt loodud, levivat ja kasutatud kultuuri. Nii lihtne see ongi. See võib olla nii digitud kultuuripärand kui ka täna digitaalselt loodud teosed, mis üha enam moodustavad meie igapäevase eluilma.
Kes on need inimesed ja organisatsioonid, kes digikultuuriaasta teoks teevad?
Digikultuuriaastat korraldavad koos neli suurt vaala: Eesti Rahvusraamatukogu, Eesti Rahvusringhääling, Muinsuskaitseamet ja Eesti Filmi Instituut. Aga päris rahul saame olla ainult siis, kui iga Eesti inimene, kellel on taskus või laual nutiseade, oskab aasta jooksul kuuldu ja nähtu järel näha asju, mis varem jäid varjatuks: nii võimalusi kui ka ohte.
Mis 2020. aastal plaanis on, ava palun veidi teema-aasta sisu?
Teemasid on liiga palju, et kõiki kokku võtta. Tervikuna tahan seda aastat korraldada nagu idufirmat – pidevalt ideid testides, uusi lauale tõstes ja mittetöötavaid maha pühkides. Kiiresti arenevat valdkonda ei saa staatiliselt ohjata.
Peateemad, mis on hakanud välja joonistuma, on digitud kultuuripärandi uuskasutus ja ümbermõtestamine, sellega seonduvad autoriõiguste ja avaandmete probleemid, digitaalset loovust noorteni viiv Loometiigri programm ja kultuuri suurandmete analüüs paremate poliitikate kujundamises.
Ainult hõisata ka ei taha, kindlasti räägime digiilma pahupoolest, nagu nutisõltuvus, identiteedivargused jmt. Kui õnnestub käima lükata protsesse, mille tulemused hakkavad mõju avaldama alles aastate pärast – hariduses, raamatukogude rolli ümbermõtestamises, digitaalses igapäevarutiinis – siis oleks juba väga hästi.
Kust teema-aasta kohta rohkem infot leiab? Mida on kohe uue aasta alguses oodata?
2019. aasta lõpuks avame digikultuuriaasta veebilehe, aga see ei ole midagi enamat kui värav ja teeviit digikultuuri kirevasse maailma, mis mulksub igal pool mujal. Lisaks võtame kasutusse Eesti Vabariigi 100 juubeli sotsiaalmeediakontod, ulgueestlastega suhtleme Eesti Instituudi abiga ja e-residentideni jõuame e-Residentsuse programmi kaudu.
Kuidas teema-aastaga aidata saab?
Digikultuuriaasta ei ole piiritletud organisatsioon ega fikseeritud programm, vaid võimaluste aken käivitada ja anda hoogu algatustele, mis meie kultuuriruumi kujundavad. Seega, kõige kindlam viis aidata on oma heast ideest mulle teada anda (martin.aadamsoo@nlib.ee). Pidevalt täienevas digikultuuriaasta kavas leiame igale heale mõttele koha.