Palve laulusõpradele maal ja linnas: “Ärge olge kuusesöed!”
Autor: Kadi Kähär-Peterson
Laulu- ja tantsupeo uudiskirjas hakkavad alates oktoobrist ilmuma mõtted ja muljed I laulupeost. Sel korral on valitud kaks katkendit Perno Postimehest.
Johann Voldemar Jannsen asutas Perno Postimehe 1857. aastal. Mitmete muude teemade kõrval kirjutas Jannsen ajalehes ka baltisaksa laulupidudest, mis lõppesid üleskutsetega, et ka eestlased võiksid lauluseltse asutada. 1857. aasta augustis, oma värske ajalehe 7. numbris alustas Jannsen ülevaadet Tallinnas toimunud baltisaksa laulupeost. Kuna teema oli eesti lugejale küllalt tundmatu, pidi selgitusega üsna kaugelt pihta hakkama.
“Kas ma rägin, woi ei rägi?
Mis asjast?
No eks sest, mis hilja aego Tallinnas ni suurt römo teggi.
No mis seäl siis olli?
Sedda, mis Tallinna rahwas jubba issege teadwad: nende laulo-pühha./—/
Kuulge siis, kuida luggu olnud. Sedda merd, mis siin Ria-, Tallinna-, Peterburgi-, Some- ja Rootsima wahhel kohhiseb, nimmetakse wanna nimmega Balti-merreks ja neid mereäärsid maid kokku Balti-kaldaiks. Selle mereäärste linnade sees, monnes warremalt, monnes hiljemalt, on saksa meesterahwas, kel Jummal heält ja moistust annud, ennast laulo-seltsikskokko heitnud, kussa nemmad kord ehk kaks näddalas kokko tullewad, usi laulusid nelja heälega jure öppiwad ja neid mis jubba käes on, omma römuks koris läbbi laulwad; tullewad ka, kus sedda sowitakse, monni kord ja laulwad Jummala auuks ja koggodusse römuks /—/ Ja laul on üks wägga kallis Jummala lodud assi, mis igga innimessele, kel koggoni putomp ja kiwwitük rindus ei olle, ikka rõmo ja melehead teeb. Kes laulda tahhaks, agga lauldud ei sa, on üks waeneinnimenne; agga kes lauldud saabja laulda ei tahha, on üks tuim tomp jatühhipaljas. –
Sähhärdussed laulo-seltsidon Saksamaal tuttaw assi; aga ka meie maal, Balti-merre kaldas: Peterburgis, Rigas, Mitaus [Jelgavas], Tallinnas Tartus, Pernus, Narwas ja Libaus [Liepājas] on nisuggused laulo-seltsid assunud, mis lauljaid ja kuuljaid saggedaste wägga römustab.
Ommeti seisid needsinased laulo-seltsid tännini iggaüks ommas paikas ja teine ei teadnud paljo teisest. Tallinnalepeab se kitus jäma, et siit laulo-seltsist esmalt nou wälja tulli, üht laulo-pühhaassutada, kuhho keik ümberkaudsed laulo-seltsid woiksid kokko tulla ja kord ka ühhes kous mitme saa lauljaga ühhes sures koris heält tösta.”
Aasta hiljem, juulis 1858 kirjutas Jannsen aga Zürichis ja Osnabrückis toimunud laulupidudest ja ärgitas eestlasi rohkem koorilauluga tegelema.
“No 5. ja 6. Julil on luggu lahti olnud ja ni sureste, et panne körwad kinni. Tsürihhi linnas on nad laulnud, et mürid wärrisenud. /—/ Nüüd möttelge isse, mis piddid kuuljatte körwad ütlema, kui 4000 lauljad ühhest suust hüüdwad: “Sull’sull’, Jehowa, tahhan laulda” – ? Kel mitte kiwwi rindus ja körwad lukkus ei olle, peab wärrisema ja sullama. Mo meel lähhäb halledaks ja haigeks kui selle peäle mötlen: kui waene assi meie maal laulo polest on! Kus laulo armastajaid olleks, seäl on laulo õppetajaist ja nelja häelega lauludest pudus; kus laulusid ja nisuggusid on, kes nattuke öiget teed möistaksid juhhatada, seäl on jälle lauljad unnised ja wässind, jätwad omma kokko tullemised tühja wabbandamistega mahha, ootwad omma waewa eest otsego isseärranis makso, hakkawad kord üht’, kord teist peäle ja ikka ilma tössise meleta, mis heast asjast ennam lahti ei lasse. Oh kui paljo wöiks selle polest linnas ja maal sündida, kui mitte laiskusse ja kölwatuma aiawite otsiminne aega ärra ei widaks! Ma pallun ikka jälle ueste: armsad laulo söbrad maal ja linnades, kus meie keel kölksub – ärge jäge mitte maggama! Ärge olge kuse söed, mis rutto löhkendawad ja ruttu kustuwad! Kogguge nende ümber kokko, kes juhhatada möistwad, ja kui nad laisad on, sorrige neid tagga ehk minge nende teutusseks teiste jure, kedda laulo armastus ärguks teinud. Kel Jummal heält ja mõistust annud, se teeb töeste pahhaste, kui ta sedda söti minna ja hallitada lasseb. – Andko Jummal, et ma sedda ilma asjata ep olleks üttelnud! Egga ma weelge rahho ei jätta.”
Allikas: Perno Postimees (14. august 1857ja 30. juuli 1858)