Luba 50-aastase priiuse juubeli- ja tänulaulupeo pidamiseks

Autor: Kadi Kähär-Peterson
Pilt: J. V. Jannsen, portree., C. R. Jakobsoni Talumuuseum, Eesti Maaelumuuseumid SA

Eesti Postimees teatas 26. veebruaril 1869 suure rõõmuga, et 1867. aastal Vanemuise seltsi poolt esitatud taotlus 1869. aastal laulupeo pidamiseks on viimaks rahuldatud: luba peopidamiseks oli käes.

“Tänna nelja näddala pärast, kes sennamale elab, on meie 50-aastane priuse mällestusse pääw käes. Teame kül, et sedda kellegile ennam tarwis ei olle isseärranis meletulletada, sest kes olleks Eestirahwa seas nisuggune tukkunui, et sedda ammo ei teaks ja selle wasto ei walmistaks; agga missest südda täis on, sest rägib su, ja rägib sedda ennam, midda surema tänno ja hea melega meie südda ka selle ülle täidetud on, et keiserlik rigiwallitsus meie pallumist kuulda wõtnud ja meile lubba annud, tännawo suwwel “Tartus üht ülleüldest awwaliko Jubeli- ja tänno-laulopiddo piddada, mis 3 päwa peab kestma.” /—/ Meie tännawune aasta jääb siiski meie wabbaduse Jubeli-aastaks, mis meie ilma tännopühha pühhitsemata ei tohhi möda minna lasta, et meid kõik maailm ei pea putombiks piddama ja nimmetama. /—/

I laulupeo pidamine seoti 50 aasta möödumisega Liivimaa pärisorjusest vabastamisest, sellest tuleneb ka peo toonane nimi: 50-aastase priiuse juubeli- ja tänulaulupidu. Läheneva juubeli valguses mõtiskleb lehe peatoimetaja Johann Voldemar Jannsen selle üle, mida üldse pärisorjusest vabastamine 1819. aastal tähendas ja kuidas see vastu võeti.

Agga kui meie wannemad 50 aasta eest wabbaks said, kui paljo teadsid nemmad siis wabbadusest ja kui suur olli siis nende wabadus? Nende endise ello õelam sidde olli rummalus, mis orjapõlli nago paksu kallo nende silma olli kaswanud. Sest pahhast pärandusest ei olle meie rahwas weel praegugi üsna lahti. Rahwas olli harimata, mis selget arro wõis temmal priiusest olla? Nimmi olli käes, agga teggomodo ei olnud asjal weel mitte paljo. Mis seks tarwis olli, – waimoharrimist, – kust wõtta, sedda ei olnud! Agga igga mõistlik innimene teab jo, et üksi waimoharrimise ja õppetuse walgel rahwas omma kallist priuse warra rohkem hakkab selletama, tundma, mõistlikult ja kassulikult prukima. Nisuggune assi ei sigine agga mitte ühhe egga kahhe, ei ka kümne aastaga, waid tarwitab pikkemat aega. /—/

Agga kuida mõistis rahwas sedda wastowõtta, kuida selle eest tännada? Küssige wanno inimesi, küllap säte mõndagi kuulda. Mõistlikust priiusest ei mõistnud surem hulk kõige omma pikka habbemega weel mitte suurt asja. Immeks ei olle seal midagi panna, iggamees mõistab, kust se tulli. Mitmed priiks sanud innimesed ei mõistnud mitte, kuida innimest priiks wõis nimetada, kes weel tööd piddi teggema, sõnna kuulma ja seaduse al ellema. Taewas ööldi jo sedda kõik teiseti ollewad. Üllewel ehk al, prius piddi ommeti prius ollema ja iggamees tehha wõima, mis südda kutsus ja tahtmine tahtis, olgo hea ehk pahha. – No jah, se’ep se endise aea pahha pärandus olli: mõistmata rahwas ei wõinud jonelt mõistlik egga õppetamata õppetud olla. Neid olli enne ostetud ja müdud, kaubeldud ja wahhetud, nende pärispiddajad ollid nende eest mõttelnud ja räkinud: kust piddid nüüd korraga mõistlikud isseenneste perremehhed wäljatullema? Üsna harrimata ja õppetamata innimesel ei olle jo prius kaugelt sedda wäärt, mis harritud innimesel; temma ei mõista sedda õigel wisil prukida, ehk prugib isseennese ja teiste kahjuks. Prius pärrib mõistust, teist nõu ei olle. /—/

Ja nüüd, mo armas Eestirahwas, wiska kõik selja tahha, mis on olnud ja sirruta ennast eddasi pole! Te omma priusepäwa Jubilipühhaks ja jätta, kus ial wõib, sel päwal hargipäevatööd mahha, mis sa muido igga aasta paljo wähhema päwade pärast sundimata teed. Mödaläinud 50 aasta sees on peale 18,250 päwa ärraellatud, kas se paljo on, kui ühhe neist tänno ja rõmopühhaks teme?