4.-7. juuli 2019
Laulu- ja tantsupeo alguseni
203päeva 10tundi 15minutit 51sekundit

Saame tuttavaks: laulupeo lastekooride liigijuht Maarja Soone

XXVII laulupeo lastekooride liigijuht Maarja Soone jagab oma mõtteid eesootava peoga seotud ootustest, meeskonnast ja mälestustest.


Mis on Sinu lugu? Kuidas jõudsid lauluni ja mis on Sind selle juures hoidnud?

Koorilaul ja muusika üldisemalt on saatnud mind terve elu. Minu isa oli olude sunnil oma ametile lisaks ka harrastuskoorijuht. Kuna kooriproovid toimusid meil kodus, siis kasvasin paratamatult kogu aeg selle sees. Minu mõlemad vanemad mängisid elementaarsel määral klaverit ja orelit, minust kolm aastat vanem vend õppis juba muusikakoolis, nii et pillimäng ja laul olid meil pereringis väga kesksel kohal. Olen väga tänulik sellele kasvupinnasele ja õnnelik, et muusikaga on seotud ka minu tänane igapäev, töö ja elu.

Mida tähendab Sinu jaoks järgmise peo juhtmõte “Minu arm”? Kuidas oled selle enda jaoks lahti mõtestanud? Millega see Sinu jaoks seostub?

Peo juhtmõte „Minu arm“ seostub minule eelkõige meie maa, kultuuri ja keelega ning armastusest nende kolme mõiste suhtes.

Millise ootusega lähed vastu järgmise aasta laulu- ja tantsupeole?

Laulu- ja tantsupidu on üks suur eesti rahva pidupäev. Saabuva peoga tähistame lisaks ka 150 aasta möödumist esimesest laulupeost ja kindlasti lisab see teadmine juurde pisut suursugusema mõõtme.  Ootan laulu- ja tantsupeoga kaasnevaid traditsioone, rituaale, aga ka kohtumist tänapäeva muusika, helikeele ja väljendusvahenditega. Ootan pidu, millest saaks osa võimalikult suur osa rahvast kas siis laulja, tantsija, pillimängija või publikuna ning mis meid kõiki rahvusena taaskord ühtsemaks liidaks ning vaimus kõrgemale tõstaks.

Mida ja miks tooksid esile oma liigi repertuaarist?

Minu arvates on lastekoori liigi kavas neli väga mõjusat laulu. Karl August Hermanni „Lauljate tervitus“  vaatab ajas tagasi ja ulatab mõttes terekäe nii 150 aasta taha kui ka tänastele pidulistele. Kadri Voorandi / Virve Osila  „Õnn ei tule pikutades“ on muusikaliselt tänapäevane, väga kaasahaarav ja eelkõige noortepärane laul. See on lugu hoidmisest ja jagamisest. Kihnu rahvaluulel põhinev „Maarja kuld“ räägib inimeseks olemisest ja vaimsetest väärtustest. Sakarias Leppiku rahvaviisi sugemetega laulule on toreda kooriseade teinud Kadri Hunt. Uudisloomingu toob meieni noor helilooja Rasmus Puur – Hando Runneli suurepärasele tekstile valminud „Maa, mida armastan“ võtab kokku kogu peo sõnumi, jäädes lõpetama ühtlasi ka kogu lastekoori kava.

Mida tuleks teha, et laulu- ja tantsupeo traditsioon jõuaks oma 200. sünnipäevani? Mis meid selleni viiks?

Laulu- ja tantsupidu on protsess, mis saab toimida tänu väga paljude inimeste pidevale ja ennastsalgavale tööle. Tihti ei mõisteta seda osa tööst, mis jääb õpetajal ja dirigendil kooriproovist väljapoole, ehkki see moodustab just lõviosa meie tööajast. Riigi majanduslike võimaluste suurenedes on kollektiivijuhtide töö väärtustamine jäänud liiga pikka aega unarusse. Oleme selle teemaga tegelikult jõudnud juba üsna sügavasse kriisi, mille vilju saame täna ka näha: muusikaõppeasutustes järelkasvu napib, koolidesse uusi noori muusikaõpetajaid ja koorijuhte ei pürgi. Meil on koole, kus osade kooride tegevus on kahjuks juba lõppenud. Tänase, mitte liiga noore põlvkonna muusikaõpetajate ja koorijuhtide lahkumisel on meil koolides üks suur ja põhjapanev tühimik. Laulupidu mõjutab see kahtlemata väga otseselt. Koorijuhtide Liit on võtnud vabariigi koorijuhtide palgasüsteemi küsimusega tegeleda juba viimased kümme aastat. On väga oluline mõista, et rahvuskultuuri säilimine ja pärandi hoidmine ei toimi iseenesest ja ainult entusiasmil põhinevalt, selleks on vaja riiklikku süsteemi.