Lydia Koidula viisistas oma luuletusi
Autor: Alo Põldmäe, helilooja
Allikas: Tartu Postimees, 18.12.2018
Esimese vaimseks liidriks kujunenud Lydia Jannsenile andis Carl Robert Jakobson rahvusromantilise nime Koidula. Koidulauliku 175. sünniaastapäeva eelne kirjutis keskendub tema kokkupuuteile muusikaga. Ehk selgitab see veidigi Koidula kirglikku pühendumust muusikalise suursündmuse ettevalmistamisel.
Luuletaja muusikahuvi pärineb tema kodust, otseselt isalt Johann Voldemar Jannsenilt. Katke Koidula kirjutatud isa eluloost: «Üks meelelahutuse abinõu on aga papale läbi kõigi aegade lohutuseks olnud: tema muusika huvi! Jumala ja sule kõrval oli madam Muusika alati tema südamerõõmuks.»
Pärnu perioodil laulis pereisa sealses saksa kooris, asutas eesti laulukoori ja juhatas seda kodus. Tartus elamise ajal juhatas ta Maarja koguduse segakoori ning hiljem Vanemuise seltsi mees- ja segakoori. Neis koorides osalesid Jannseni lapsed – tütred Lydia ja Eugenie ning pojad Harry ja Eugen.
Johann Voldemar Jannsen lõi oma laulutekstidele ka viise. Nii oli 26. märtsil 1869, eelüritusel ehk priiusepäeva tähistamisel kavas mitu tema koorilaulu ja 1879. aastal teise üldlaulaulupeo kavas kaks meeskoorilaulu.
Kodune muusikasalong
Jannseni peres oli kodune musitseerimine, eriti laul ja klaverimäng, igapäevane nähtus. See kuulus tolleaegse keskklassi elustiili juurde ja seostus otseselt sel ajal võidukäiku tegeva klaveriga. Lydia esines klaverisolistina ja õe Eugenie klaverisaatjana, aga ka ise lauljana, saatjaks õde klaveril. Vennad Harry ja Eugen olid head pillimehed, Harry tšellol ja Eugen viiulil.
Õed-vennad tegid koos ka kammermuusikat. Palju rõõmu olevat pakkunud kvarteti Lydia, Eugenie, Harry ja Eugeni esinemised kodus, Vanemuise seltsis ja kirikuis. Luuletaja Karl Eduard Sööt vahendas 1929. aastal Muusikalehes Lydia Koidula venna Eugeni pajatusi musitseerimistest Jannseni majas Tartus Tiigi tänavas:
«Kevadõhtuil, kui ööbik, «tark taara linnuke», naabriaias sirelil kontserteerinud, siis olnud see toimetaja Jannseni perele otsekui ärritavaks väljakutseks. Vennad-õed asunud harilikult siis ikka aeda ulatuvale rõdule ja «pannud hääled hüüdemaia». Ühelt sarnaselt «võidulaulu» kevadelt olevat pärit ka «Ööbiku» nimeline Koidula luuletus ja viis.»
«Võidulaulu» paigast ehk Jannsenite maja aiast on ainukesena säilinud märgiks korrusmajade vahel kasvav tamm, mis kannab Koidula tamme nime. Puu on tähistatud infotahvliga. Tore oleks, kui läheneva 150. aastapäeva alguses tähtsustuks see paik ja eristuks millegi enamaga ümbritsevast, näiteks kujundatud rohealana, mis võiks olla puhkekohaks.
Lauluviiside looja
Laulude vajadus oli tol ajal suur, sest eesti kutselisi heliloojaid veel polnud. Tühimikud tuli täita aktiivseil tegijail endil.
Isa eeskuju laulude loomisel nakatas Lydiat. Nii juhtuski, et 1870. aastal tegevust alustanud nn Koidula teatri esimeste näidendite «Saaremaa onupoja» ja «Kosjakaskede» laulutekstid ja viisid lõi näidendi autor Lydia Koidula. Laule saatis kulisside taga klaveril autor isiklikult. Kui «Saaremaa onupoega» lavastati 1883. aastal Tallinnas, esitati laulud orkestri saatel.
Jannseni peres oli kodune musitseerimine, eriti laul ja klaverimäng, igapäevane nähtus. See kuulus tolleaegse keskklassi elustiili juurde.
Ilmselt ettevalmistamise tuhinas lõi Koidula viisi oma luuletusele «Isamaa, isamaa». See ilmus trükist alles 1889. aastal kuukirjas Laulu ja Mängu Leht Miina Härma kooriseades. Noodi juurde kuulub Karl August Hermanni märge, et viisi oli Härmale ette laulnud Lydia õde Eugenie. Kuulsin seda laulu tänavu 9. detsembril Pärnu kammerkoori esituses Pärnus Koidula 175. sünniaastapäeva tähistamisel.
Laul oleks võinud vabalt kõlada esimesel , seda enam, et eesti lauludest oli siis äärmiselt suur põud. Laulu kõrvalejäämist võis mõjutada kas viisile kooriseade puudumine või Koidula otsene diskreetsus, sest Aleksander Kunileiu mõlemad kõlanud originaallaulud «Mu isamaa on minu arm» ja «Sind surmani» olid loodud Koidula tekstidele.
1887. aasta Laulu ja Mängu Lehe noodilisas ilmus Koidula laul «Ööbik», millest oli juttu eespool. Segakooriseade tegi sellele Hermann. Ja veel – Vanemuise uue maja avamise pidulikul kontserdil kõlas Koidula laul «Mu süda» tema tekstile. Segakoorile seadis selle Lydia vend Eugen.
Muusikaline tegevus
seostuv muusikaline tegevus haakus Lydia Koidulal eelkõige repertuaariga. Ta mõjutas Kunileiu uute laulude sündi, muretses talle eeskujuna Soomest soome viisidega noodikogumikke (muide, võidujooksus Carl Robert Jakobsoniga) ja innustas autorit igati, et laulud valmiksid õigel ajal.
Olulise panuse andis Lydia soome helilooja Fredrik Paciuse laulu «Maamme» jõudmiseks kavva. Eestikeelse teksti tegi sellele Johann Voldemar Jannsen (pole võimatu, et sõnade vormimisel oli mängus ka Lydia käsi) ja siiani muutumatul kujul tunneme seda laulu Eesti riigihümnina nime all «Mu isamaa, mu õnn ja rõõm».
noodikogumiku trükiks ettevalmistamisel redigeeris Lydia lauluviise ja tekste ja parandas vigu. Ilma spetsiifiliste oskusteta poleks selline tegevus olnud võimalik.
Koidula oli naine, kes oskas oma andekust ja võimeid ühiskonna heaks rakendada ja kes võis eri tegevustes isegi juhtrolli täita. Ometi ei võinud ta selle taustal esile tõusta isiksusena, teadvustuda laiemalt, võrdsustuda tegevuses meestega.
See selgitab, miks omaaegses kirjasõnas kajastub Koidula muusikaalane tegevus ja roll ettevalmistamisel väga vähe.
Artikkel avaldati esialgselt Tartu Postimehes 18.12.2018.
www.tartu.postimees.ee
