Miina Härma 155: Miina Härma viisile loodud „Tuljakust“ on saanud tantsupidude traditsioon

Miina Härma ja orkestrite üldjuht Raimond Kull. Allikas: Eesti Rahva Muuseum
9. veebruaril on helilooja, dirigendi, organisti ja muusikaõpetaja Miina Härma 155. sünniaastapäev. Tema seos laulu- ja tantsupidudega on väga tihe. Tema loodud “Tuljaku” viisist on saanud tantsupidude traditsiooniline pidulik lõpetus. Laulupidudel on aga tema looming üks enim esitatud – nimelt on tema teosed kõlanud pea kõigil üldlaulupidudel.
Miina Härma loominguta on toimunud vaid 1965. aastal toimunud XVI laulupidu ning kolm esimest laulupidu, kus tulevane helilooja oli veel noor tütarlaps. Mida arvas Miina Härma ise laulupidudest? Sel korral katkend 1930. aasta Postimehest, kui Tartus oli aset leidmas Tartumaa teine laulupidu.

 

“Jälle pidupäewad. Tartu linna rüpes järjekordne laulupidu.

Tuhanded pidulised maa kaugematest nurkadest kokku walgunud, kaasas püha elewus, südames suure silmapilgu wärinad.

See elevus on olnud käskiwaks käeks, mis neid tõi koduõuest wälja, läbi öise matka, reisiwaewade ja tolmu meie linna. See käsk wiib neid kõiki, üksteisele seni täiesti wõõraid inimesi siit meie tänawatelt ja puiesteedelt, kuhu keegi sattunud, kokku ühte punkti – peoplatsile. /—/

Siin siis paiskuwad lahti need tuhandete lauljate reisikompsud, purskub wälja see kääriw tund ja tunne, see elevus ja eelwärin, mis olnud igaühe hingesulus – jookseb kokku kümnel tuhandel ühel ühisel hetkel, kui pilwede elekter wälguks – ja müriseb woona, joana wastu õhtust taewast.

Laulupeo laul ei ole enam laul, see on kümnetuhande hingepurje, ohwer südame ja meeltega.

… on, nagu laiemalt merelt nüüd tuul,

käib noorte ja wanade üle,

on, nagu hulk lehteid pakataks puul…*

Wana Tartu wõtab oma rüppe selle suure rõõmu, peo ja püha. On wist wäärt ka seda, mitte ainult kui linn, waid ka kui wana laulupidude linn.Tartu on meeles pidanud ja alles hoidnud mälestusi oma endistest, wanadest laulupidudest. Mis tegid kui joobnuks kokkunõrgunud osawõtjate hulgad ja millest igaüks on olnud järjekordne wagu meie arenemise künnismaal. Tartu on meeles pidanud koguni ja kalliks jätnud endale selle, mida eelolnud laulupeod on päranduseks poetanud.

Mõne pisiasjagi, mis mõnel küll wast enam tähtis ega wäärt pole, mis mõnel ei sobi praegusesse pruuki ega mahu waadetesse. – Sest nüüd, nagu wanasti, nagu ikka neil kõigil kordadel aastakümnete takk, ühinewad kõigepealt tuhanded suud ja pasunad koraaliks. /—/

Kas praegusel ajal, kui meil lahkwoole ja –tunge nii palju, kus mõnikord tunne tuleb, et kui ei olekski enam üht, ühist eesti rahwast, ainult sõlm kõigeilmelisemaid suuni ja käärimisi – kas nüüd ei oleks hädaline tund laulupeol, rahwusliselt ühendawal ja waimustawal pühal, öelda Maarjamaa lastele oma sõna?!

Pidage meeles seda, teie tuhanded lawalseisjad, mõelge selle peale ja soowige seda, kui teie suud laulawad:

“… Me künname uuesti söötide pinda,

me külwame lootust ka wanade rinda…”!*

Siis alles olete teie laulupeol õiged peolised ja osalised, suure tule süütajad, arwukad ja nimetud oma rahwa edu teenrid. Selle läbi aga ka mitte paljas taktikepi järgi laulew mass, waid looja igaüks, igaühel loomise elewus neil silmapilkudel südames wärisema lööw.”

Eesti Postimees, 30. juuni 1930

*  Gustav Suits “Kevade laul”