Laulupeol valmisid SOS Lasteküla jõulukaardid

SOS Lasteküla kuulutas XXVII laulupeol „Minu arm“ välja vahva joonistamisvõistluse, kus said osaleda kuni 19-aastased lapsed ja noored. Kõikide laulupeo ajal kohapeal joonistatud piltide seast valis žürii välja 12 pilti, mis pandi rahvahääletuseks ülesse SOS Lasteküla Facebook-i lehele. Neljast rahvahääletusel võitnud pildist trükiti SOS Lasteküla ametlikud postkaardid, mille müügist saadav tulu läheb SOS Lasteküla peretugevdusprogrammile, mis toetab laste kasvamist oma bioloogiliste vanemate juures. Joonistajaid oli kokku 182.

Joonistamiseks vajaminevate tarvete eest on hoolitses Vunder kunsti-, hobi ja koolitarvete kauplus Skizze, kes pani välja ka auhinnad parimatele väikestele ja suurtele joonistajatele. Joonistusvõistlus toimus neljas vanuserühmas: eelkooliealised, 1.-4. klass; 5.-8. klass ja 9-12. klass. Joonistada sai neljal erineval teemal: laulupidu, jõulud, sünnipäev, minu pere.

SOS Lastekülal ja laulupeo meeskonnal on see juba teistkordne kogemus üheskoos joonistamisvõistlust läbi viia. Esimene võistlus toimus 2016. aastal, mil kõikide konkursile saadetud joonistuste hulgast valiti välja kolm noorte laulu- ja tantsupeoteemalist pilti „Mina jään“. Joonistusvõistluse kolmest võidutööst trükkis SOS Lasteküla postkaardid, mille müügist saadav tulu läks SOS Lastekülade laste ja perede toetuseks.

Võidutööd joonistasid:

6-aastane Mia Marta, Jõulud, vanuserühm: eelkooliealised

8-aastane Nora, Laulupidu, vanuserühm: 1-4 klass

12-aastane Pia-Grete, Laulupidu, vanuserühm: 5-8 klass

17-aastane Liis, Eesti, vanuserühm: 9-12 klass

Helina, Minu lemmik koht Eestis, vanuserühm: täiskasvanud

Hetkel on SOS Lasteküla e-poest võimalik osta jõuludeteemalist kaarti „Jõuluvana“ – https://www.sos-lastekyla.ee/e-pood/kaardid

Eesti laulu ja tantsu juubeliaasta lõppes teenekate kollektiivijuhtide tunnustamisega

Detsembri keskpaigas, Gustav Ernesaksa 111. sünniaastapäeval tunnustati Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia kontserdisaalis Eesti Laulu- ja Tantsupeo Sihtasutuse poolt tänumärgiga aastakümneid laulu- ja tantsupeoliikumist vedanud kollektiivijuhte üle Eesti. Sealsamas anti laulu- ja tantsupeo juubelile pühendatud teema-aasta tiitel sümboolse pastlapaariga üle digikultuuriaastale.

Eesti laulu ja tantsu juubeliaasta kuulutati jaanuaris Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia kammersaalis välja kummardusega kõikidele õpetajatele. Aasta lõppeb sama maja vastvalminud kontserdisaalis Aet Maatee poolt lavastatud muusikalis-sõnalise terviklavastuse ning austusavaldusega teenekatele kollektiivijuhtidele ja eestvedajatele, kelle hoida on laulu- ja tantsupeoliikumine aastakümneid olnud. Kokku antakse üle ligikaudu 500 tinast ja hõbedast valmistatud juubeliaasta tänumärki, mis väljendavad kogukonna tänutunnet ning jäävad saajatele meenutama Eesti laulu ja tantsu juubeliaastat 2019.

„Kultuuriministeeriumi poolt algatatud juubeliaasta on olnud suurepärane võimalus üheskoos taasavastada selle liikumise ajaloolist tähendust ja kujunemislugu. Juubeliaasta tihe programm tõi laulu- ja tantsupeo oma toimumiskohtadest palju kaugemale ning Eestit valdas tõeline isamaaline vaimustus – ilmus raamatuid, lavastati etendusi, avati näitusi, toimusid erinevad haridusprogrammid ning erakordsest Tule Tulemisest sai osa enam kui 100 000 inimest,” ütles juubeliaasta projektijuht Sten Weidebaum.

Samas oli Weidebaumi sõnul ilmselt paljudele üllatuseks liikumise tegelik haprus, mida näitas ka mõttekoja Praxis poolt läbi viidud uuring. “Kolmekümne aasta jooksul tehtud otsuste või otsustamatuse tulemusel ei pruugi see UNESCO vaimse kultuuripärandi nimekirja kantud unikaalne liikumine praegusel kujul põlvkondade vahetust endisel kujul üle elada. Seetõttu on hädavajalik jätkata lahenduste otsimist juubeliaastal teravalt tõstatatud kollektiivijuhtide palgaküsimustele ning leida toimivad lahendused laulu- ja tantsupeoliikumise argipäeva korraldamiseks. See on meie kohustus oma laste ja vastutus nende inimeste elutöö ees, keda juubeliaasta lõpusündmusel üheskoos austame,” lisas ta.

2019. aasta kandis Kultuuriministeeriumi eestvõttel Eestis tervikuna tähist „Laulupidu 150. Eesti laulu ja tantsu juubeliaasta“ ning selle tippsündmuseks oli 4.-7. juulini toimunud XXVII laulu- ja XX tantsupidu „Minu arm“ ja sellele eelnenud üle-eestiline Tule Tulemine. Juubeliaasta lõppedes annab Eesti Laulu- ja Tantsupeo SA sümboolse pastlapaari edasi järgmise teema-aasta, digikultuuriaasta 2020 korraldajatele.

Digikultuuri teema-aasta projektijuht: eesmärk on muuta varjatu nähtavaks

Eesti laulu ja tantsu juubeliaasta andis detsembri keskpaigas teatepulga pidulikult üle järgmisele, digikultuuriaastale. Algava teema-aasta eesmärgiks on, et uued põlvkonnad võtaksid omaks meie oma elava kultuuri ja pärandi ning digilahendused oleksid sellele toeks, ütleb teemaaasta projektijuht Martin Aadamsoo.

Aasta jooksul tuuakse tähelepanu alla see, kuidas digitaalsed vahendid avardavad maailma, pakkudes uusi võimalusi nii kultuurist osa saada kui ka kultuuri luua. Ühise ideekavandiga hakkavad teema-aastat vedama Eesti Rahvusraamatukogu, Muinsuskaitseamet, Eesti Rahvusringhääling ja Eesti Filmi Instituut.

Teema-aasta projektijuht Martin Aadamsoo on viimased 15 aastat ühel või teisel moel toimetanud teemadega, mis täna on otseselt seotud digimaailmaga: filmid, meedia, idufirmad. Enda sõnul ei saanud ta kuidagi lasta mööda nii huvitavat võimalust pöörata digikultuurile märgiliselt sedavõrd palju tähelepanu.

Mis see digikultuur üldse on?

Digikultuuriaasta kontekstis vaatame seda kui digitaalselt loodud, levivat ja kasutatud kultuuri. Nii lihtne see ongi. See võib olla nii digitud kultuuripärand kui ka täna digitaalselt loodud teosed, mis üha enam moodustavad meie igapäevase eluilma.

Kes on need inimesed ja organisatsioonid, kes digikultuuriaasta teoks teevad?

Digikultuuriaastat korraldavad koos neli suurt vaala: Eesti Rahvusraamatukogu, Eesti Rahvusringhääling, Muinsuskaitseamet ja Eesti Filmi Instituut. Aga päris rahul saame olla ainult siis, kui iga Eesti inimene, kellel on taskus või laual nutiseade, oskab aasta jooksul kuuldu ja nähtu järel näha asju, mis varem jäid varjatuks: nii võimalusi kui ka ohte.

Mis 2020. aastal plaanis on, ava palun veidi teema-aasta sisu?

Teemasid on liiga palju, et kõiki kokku võtta. Tervikuna tahan seda aastat korraldada nagu idufirmat – pidevalt ideid testides, uusi lauale tõstes ja mittetöötavaid maha pühkides. Kiiresti arenevat valdkonda ei saa staatiliselt ohjata.

Peateemad, mis on hakanud välja joonistuma, on digitud kultuuripärandi uuskasutus ja ümbermõtestamine, sellega seonduvad autoriõiguste ja avaandmete probleemid, digitaalset loovust noorteni viiv Loometiigri programm ja kultuuri suurandmete analüüs paremate poliitikate kujundamises.

Ainult hõisata ka ei taha, kindlasti räägime digiilma pahupoolest, nagu nutisõltuvus, identiteedivargused jmt. Kui õnnestub käima lükata protsesse, mille tulemused hakkavad mõju avaldama alles aastate pärast – hariduses, raamatukogude rolli ümbermõtestamises, digitaalses igapäevarutiinis – siis oleks juba väga hästi.

Kust teema-aasta kohta rohkem infot leiab? Mida on kohe uue aasta alguses oodata?

2019. aasta lõpuks avame digikultuuriaasta veebilehe, aga see ei ole midagi enamat kui värav ja teeviit digikultuuri kirevasse maailma, mis mulksub igal pool mujal. Lisaks võtame kasutusse Eesti Vabariigi 100 juubeli sotsiaalmeediakontod, ulgueestlastega suhtleme Eesti Instituudi abiga ja e-residentideni jõuame e-Residentsuse programmi kaudu.

Kuidas teema-aastaga aidata saab?  

Digikultuuriaasta ei ole piiritletud organisatsioon ega fikseeritud programm, vaid võimaluste aken käivitada ja anda hoogu algatustele, mis meie kultuuriruumi kujundavad. Seega, kõige kindlam viis aidata on oma heast ideest mulle teada anda (martin.aadamsoo@nlib.ee). Pidevalt täienevas digikultuuriaasta kavas leiame igale heale mõttele koha.

Loomisel on laulu- ja tantsupeo repertuaari andmebaas

Sillana laulu ja tantsu juubeliaastast digikultuuriaastasse valmib 2020. aastal laulu- ja tantsupeo repertuaari andmebaas, mis võimaldab leida uusi perspektiive ja seospunkte 150 aasta jooksul laulu- ja tantsupidudel esitatule.

Loodav andmebaas ja selle kasutajakeskkond võiks pakkuda avastamisrõõmu laulu- ja tantsupeolistele ning tuge ja häid ideid laulu- ja tantsupeo traditsiooni hoidmisel, tutvustamisel, mõtestamisel ja edasi arendamisel.

Projekti eestvedaja Kadi Kähär-Petersoni sõnul kaardistab loodav laulu- ja tantsupeo repertuaari andmebaas üld- ja noorte laulu- ja tantsupidudel kõlanud teosed, nende erinevad esitused ning isikud ja kollektiivid, kes on laulu- ja tantsupeo liikumisega seotud. „Teemasse enam süvenedes tekib üha enam küsimusi, mis ei leia vastust vaid üht pidu eraldi vaadeldes, vaid nõuavad erinevate pidude sünteesi,“ räägib ta.

Nii näiteks tuleb aeg-ajalt ette küsimusi, mille vastus on justkui olemas, kuid selleni jõudmine võtab ilmatu aja. Näiteks tuleb laulupeoline küsima – olen käinud juba kolm aastakümmet laulupidudel, mida olen ma laulnud? Millised dirigendid on laulukaare ees mind juhatanud? Või küsivad ajakirjanikud uut pidu kajastades, kes on meie laulupidudel rekordeid löönud? Mis luuletajate tekstid on meie pidudel erinevatel aegadel enim kõlanud? Mitme helilooja teosed on olnud laulupeo kavas? Milline laulupidu on olnud kõige uuenduslikum ehk enim uut repertuaari sisaldav ja milline pidu võttis üle kõige enam juba varem esitatut? Kuidas on laulupeo repertuaar seotud ooperi, teatri, kirjanduse või filmindusega?

Selleks, et ambitsioonikas mõte säärasest andmebaasist realiseeruks, asusid Eesti laulu ja tantsu juubeliaastaning Archaeovision OÜ 2019. aastal välja töötama andmemudelit ning olemasolevaid andmeid korrastama. „Hetkel on töö käimas laulupeo kavadega, mille esimesi tulemusi on oodata 2020. aasta alguspooles. Järgmistes etappides on kavas luua analoogne andmebaas tantsupidude kavadest ja täiendada teoste andmebaasi osalejate andmebaasiga,“ lisas Kähär-Peterson.

Üsna sobivalt on 2020. aasta nimetatud Eestis ka digikultuuriaastaks, mille jooksul tuuakse tähelepanu alla see, kuidas digitaalsed vahendid avardavad maailma, pakkudes uusi võimalusi nii kultuurist osa saada kui ka kultuuri luua.

Vaata järele: Esinduslikul foorumil avati laulu- ja tantsupeoliikumise ühiskondlikku rolli

9. detsembril toimus Tallinnas laulu- ja tantsupeoliikumise foorum, kus kirjeldati liikumise laiemat kandepinda ja mõju ühiskonnas, hetkeolukorda ning võimalikke tulevikustsenaariume. Kõik ettekanded on järelvaadatavad laulu- ja tantsupeo YouTube’is.

Päeva jooksul avati foorumil mitmete ekspertide abiga liikumise mõju kodanikuühiskonna arengutele, hariduselule ja ka mõju Eesti kaitsetahtele. Paneelides mõtestatakse samuti liikumise sotsiaalset rolli ning positiivset mõju inimeste vaimsele ja füüsilisele tervisele.

„Iga laulu- ja tantsupidu on eraldiseisev lugu, mis kirjutatakse kokku kolme aastaga. See partituur koosneb paljude erinevate pillirühmade koosmängust, konkreetse ajahetke ühiskondlikest mõjudest ja ootustest, aga ka inimesi ühendavatest väärtussõnumitest. Kui reeglina kiputakse vaatama, mida laulu- ja tantsupidu kui ühiskonda liimiv imerohi inimestele annab, siis praegu on oluline küsida, mida saab igaüks laulu- ja tantsupeo püsimisele omalt poolt anda,“ ütles Eesti Laulu- ja Tantsupeo Sihtasutuse juhataja Aet Maatee.

Nii juubeliaasta foorum kui ka sellele järgnev töö tuginevad muuhulgas järeldustel, mis saadi mõttekoja Praxis poolt läbi viidud laulu- ja tantsupeoliikumises osalevate juhendajate töötingimusi ja sotsiaalset kaitstust käsitlenud uuringust.

Laulu- ja tantsupeo partituur, Aet Maatee (ELTSA)

Foorum 2019: Laulu- ja Tantsupeo SA juhataja Aet Maatee

Kultuuriminister Tõnis Lukas

Foorum 2019: Kultuuriminister Tõnis Lukas

Paneelarutelu „Laulu- ja tantsupidu ning Eesti kaitsetahe“

Osalejad:
Raul Rebane, strateegilise kommunikatsiooni ekspert
Jaanus Rohumaa, EV100 korraldustoimkonna juht
Peeter Perens, koorijuht
Viola Murd, siseministeeriumi asekantsler
moderaator: Jorma Sarv

Foorum 2019: paneelarutelu “Laulu- ja tantsupidu ja Eesti kaitsetahe”

Tantsujuhi vaade: Helle-Mare Kõmmus

Foorum 2019: Tantsujuht Helle-Mare Kõmmus

Paneelarutelu „Laulu- ja tantsupidu ning Eesti kodanikuühiskond“

Osalejad:
Rauno Zubko, tantsujuht
Anneli Kana, vabakonna eestvedaja
Raivo Küüt, siseministeeriumi asekantsler
moderaator: Toomas Roolaid

Foorum 2019: paneelarutelu “Laulu- ja tantsupidu ja Eesti kodanikuühiskond”

Perearsti vaade: Ülle Alanurm

Foorum 2019: Perearst Ülle Alanurm

Paneelarutelu „Laulu- ja tantsupidu ning sidus ja toetav ühiskond“

Osalejad:
Urve Uusberg, koorijuht ja psühholoog
Indrek Vijard, Nõmme Muusikakooli direktor, koorijuht
Sten Andreas Ehrlich, sotsiaalministeeriumi asekantsler
moderaator: Merilin Piipuu, Kultuuriministeeriumi asekantsler

Foorum 2019: paneelarutelu “Laulu- ja tantsupidu ja sidus ja toetav ühiskond”

Paneelarutelu „Laulu- ja tantsupidu ning Eesti hariduselu“

Osalejad:
Hirvo Surva, Eesti Kooriühingu juhatuse esimees, koorijuht
Tonio Tamra, Viljandi Muusikakooli direktor
Jaanus Kann, Eesti Muusikaõpetajate Liidu juhatuse esimees
Signe Granström, haridus- ja teadusministeeriumi üldharidusosakonna peaekspert
moderaator: Jorma Sarv

Foorum 2019: paneelarutelu “Laulu- ja tantsupidu ja Eesti hariduselu”

Koorijuhi vaade: Heli Jürgenson

Foorum 2019: Koorijuht Heli Jürgenson

Paneelarutelu „Laulu- ja tantsupidu ning kohaliku elu kujundamine“

Osalejad:
Kalev Järvela, Eesti Rahvatantsu ja Rahvamuusika Seltsi juhatuse esimees, tantsujuht
Marika Saar, Elva abilinnapea, SA ELTSA nõukogu liige
Kaija Velmet, Saue valla kultuuritööjuht
Sulev Valner, rahandusministeeriumi regionaalhalduse nõunik
moderaator: Toomas Roolaid

Foorum 2019: paneelarutelu “Laulu- ja tantsupidu ning kohaliku elu kujundamine”

Ajakirjaniku vaade: Maris Johannes

Foorum 2019: Ajakirjanik Maris Johannes

ERM kutsub osalema fotokonkursil “Minu kihelkond”

Konkursile on oodatud kõik fotod, mis peegeldavad kohalikku kihelkonnaelu ning on tehtud aastatel 2018-2020. Konkursil osalemise tähtaeg on 1. märts 2020.

Fotokonkursile on osalema oodatud kõik, kes kodukihelkonda kalliks peavad ja sealset elu jäädvustada soovivad. „Konkursiga loodame kasvatada kogukonnaidentiteeti ja ka nende inimeste teadlikkust oma päritolust, kes elavad linnas, kuid kelle esivanemad puhkavad kodukihelkonna kalmistul,“ rääkis ERM-i peaarhivaar Tiina Tael ja märkis, et konkursile võib esitada digitaalseid fotosid aastatest 2018–2020.

Fotosid saab ERM-i pildisaatjate veebikeskkonda Pildiait üles laadida 1. märtsini 2020, võitjad kuulutatakse välja sama aasta 14. aprillil. Saabunud töödest saab täiendus ERM-i fotokogule, parimatest ülesvõtetest valmib näitus. 

Konkursiga „Minu kihelkond“ tähistab Eesti Rahva Muuseum kihelkonnapiiride suurprojekti lõppemist. Projekti käigus paigaldati teedele 1230 kihelkonnapiiri silti, mis märgivad 107 kihelkonna piire. 

Võistluse koostööpartnerid on EV100, Eesti Laulu- ja Tantsupeo SA ning Maaleht.

Loe rohkem ERMi veebilehelt: https://pildiait.erm.ee/voistlused/

Näitus laulupeomärkidest jõuab trükisele

Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi galeriis oli 20. juunist kuni 15. oktoobrini avatud kommenteeritud näitus üldlaulupidude märkidest „Laulupidu 1869 – 2019. Kommenteeritud märgid“. Näitust külastas sel perioodil ca 2500 inimest, muuseumil on plaanis jäädvustada materjal ka trükisena.

„Näituse eesmärk oli mitte jääda nostalgialainele, vaid kodeerida lahti nähtused. Rõõm on tõdeda, et see toimis suurepäraselt ja suutsime publikut uue infoga üllatada,“ ütles ETDMi direktor Kai Lobjakas. Nüüd on muuseumil plaan panna näituse sisu ka trükisele, et seda tulevikus lihtsa vaevaga uuesti jagada ja näidata saaks.

Laulupidude seost disainiga saab käsitleda väikevormide kaudu nagu kostüümid, lipud, vimplid, maskotid jms. Kõige rohkem on publik aga kokku puutunud rinnamärkidega, mille kujundus on tuttav nii trükistelt kui ka teistelt formaatidelt. ETDMi galeriis sai just seetõttu näha nende visuaalse identiteedi kesksete elementide, sümbolirohkete märkide lahtikodeeringuid, mis panevad kõnelema esmapilgul ehk märkamatud või oskuslikult kujunduslikuks tervikuks sulanud sümbolid, kirjatüübid ja muud detailid. Märkidel kujutatut on kommenteerinud graafiline disainer ja disainiajaloolane Ivar Sakk.

Märk on kontsentreeritud pildilise info allikas, mis räägib ajastu vaimust, ürituse olemusest ja aktuaalsetest moevooludest. Laulupidude märgid peegeldavad eri riigikordi, ideoloogilisi valikuid ning esteetilisi eelistusi. Tihti on ühel laulupeol kasutusel olnud erinevaid sümboleid, kuid üks keskseid kujundeid on lüüra, antiikse jumala Apolloni atribuut.

Rahvusliku identiteedi seisukohast ülioluliste sündmuste märkidel kujutatud sümboolika ja detailid on reeglina väga kõnekad, andes aimu nii poliitiliste ja kultuuriliste eripärade, ajastuspetsiifiliste kujundusvõtete kui ka väärtushinnangute muutumisest läbi aja.

Arvo Pärdi juubeli puhul kõlavad helilooja armastatud lastelaulud

Armastatud helilooja Arvo Pärt on 2020. aastal saamas 85-aastaseks. Sellega seoses on Eesti Ekspress korraldamas koostöös dirigentide Kadri Hundi ja Kaie Tanneriga Arvo Pärdi juubeliaasta avakontserdina lastelaulude õhtu.

Kontserdil kõlavad laulud on kirjutatud ajavahemikul 1956–1970 ning on loodud enamasti näidenditele ja multifilmidele. Kontserdi ajal saavad lapsed vaadata ka Arvo Pärdi muusikaga multifilme „Aatomik“ ja „Väike motoroller“.

Laulud kõlavad Raadio Laulustuudio mudilaskoori, lastekoori, tütarlastekoori ja ettevalmistusrühmade esituses. Koore saadab instrumentaalansambel koosseisus Mari Poll, Katariina Maria Kits, Johanna Vahermägi, Andreas Lend, Siim Selis, Madis Metsamart, Momir Novakovic, Heikko Remmel, Meelis Vind, Madis Kari.

Lisaks lastelauludele esitavad kontserdil Arvo Pärdi instrumentaalpalu Eesti noored interpreedid Uku Toots, Ingmar Pollm Theodor Teppo ja teised.

Laval on külalissolist Susanna-Reti Räim. Õhtut juhib Valter Soosalu.

Piletid müügil Piletilevi müügipunktides üle Eesti.

Esinduslikul foorumil avatakse laulu- ja tantsupeoliikumise ühiskondlikku rolli

9. detsembril toimub Tallinnas laulu- ja tantsupeoliikumise foorum, kus arutatakse liikumise rolli üle ühiskonnas ning vaadatakse selle mõju kodanikuühiskonna arengutes, hariduselus ja ka mõju Eesti kaitsetahtele. Mõtestatakse ka liikumise sotsiaalset rolli ning positiivsest mõju inimeste vaimsele ja füüsilisele tervisele.

Foorumi eesmärgiks on kirjeldada laulu- ja tantsupeoliikumise laiemat kandepinda ja selle mõjusid, kirjeldada hetkeolukorda ja võimalikke tulevikustsenaariume ning arutleda laiemalt laulu- ja tantsupeo traditsiooni üle ühiskonnas.

Laulu- ja tantsupeoliikumine on maailmas unikaalse nähtusena kantud UNESCO suulise ja vaimse pärandi meistriteoste nimekirja. Sellega oleme endale eesmärgiks seadnud seda liikumist hästi hoida ja arendada. Sama eesmärki kannab ka eesti laulu ja tantsu juubeliaasta, mille ühe olulise sündmusena loob foorum raami laiemale edasisele koostööle ning paneb aluse juubeliaastal alustatud töö jätkamiseks.

Laulu- ja tantsupeoliikumise kestmise pant on ka elujõuline kollektiiv ja motiveeritud haritud juhendaja, kuid juhendajaid ei jätku juba nähtavas tulevikus. Noori kutse ei motiveeri, üle poole juhendajatest hakkavad pensionile suunduma, kollektiivid ei ole jätkusuutlikud. Nii juubeliaasta foorum kui ka sellele järgnev töö tugineb muu hulgas teadmistel, mis saadi peoliikumises osalevate juhendajate töötingimusi ja sotsiaalset kaitstust käsitlenud Praxise uuringust.

Laulu- ja tantsupidu on palju rohkemat kui lihtsalt üks kultuuri- ja meelelahutussündmus, sestap on selle liikumise mõju ja ulatust ka oluline teadvustada. Selleks avatakse foorumil ekspertide abiga erinevaid valdkondi laulu- ja tantsupeo perspektiivist ning küsitakse, mida selle tarkusega tuleks varasemaga võrreldes teisiti tegema hakata.

Teemasse teeb sissejuhatuse ning avab liikumise olemust Eesti Laulu- ja Tantsupeo SA juhataja Aet Maatee ning poliitiku vaatenurgast kultuuriminister Tõnis Lukas.

Laulu- ja tantsupeoliikumise ja Eesti kaitsetahte ning ühiskondlike alusväärtuste seost avavad Raul Rebane, Jaanus Rohumaa ja Peeter Perens. Laulu- ja tantsupeo ning kodanikuühiskonna seoseid aitab lisaks valdkonnaga lähedalt seotud ekspertidele mõtestada siseministeeriumi asekantsler Raivo Küüt.

Kolmas suur teema puudutab laulu- ja tantsupeo seoseid parema ühiskonna ehitamisega ehk sellega, mis puudutab ühiskonna sidusust ning seda, kuidas me nõrgemaid toetame ja sotsiaalsüsteemi üles ehitame. Lisaks laulu- ja tantsupeoliikumises osalejatele osaleb selles paneelis sotsiaalministeeriumi tööala asekantsler Sten Andreas Ehrlich.

Hariduselu puudutavas aruteluringis räägivad teiste hulgas kaasa Eesti Kooriühingu esimees Hirvo Surva, Eesti Muusikaõpetajate Liidu juhatuse esimees Jaanus Kann ja Viljandi Muusikakooli juhtTonio Tamra.

Viimane suurem aruteluteema küsib, kuidas me näeme kõike seda kohaliku elu ja regionaalpoliitika rikastajana ehk mida annab sedavõrd tugev traditsioon kogukondadele ja kohalikele omavalitsustele. Sel teemal arutlevad Eesti Rahvatantsu ja Rahvamuusika Seltsi juhatuse esimees Kalev Järvela koos Elva abilinnapea Marika Saare ning teiste regionaalpoliitika edendajatega nii kohaliku tasandi kui ka riigi vaatenurgast.

Arutelude vahele kõlavad tantsujuhtide, koorijuhtide ning teiste valdkonna ekspertide sõnavõtud. Tulevikufoorumi korraldajateks on Eesti Laulu- ja Tantsupeo SA, Kultuuriministeerium ja Laulupidu 150. Eesti laulu ja tantsu juubeliaasta.

Marju Lauristin: tuleks kaaluda laulu- ja tantsupeoseaduse loomist

Pidude süsteemipärase korralduse tagamiseks ja kõigi osapoolte vastutusalade määratlemiseks vajab Eesti sarnaselt Lätile ja Leedule laulu- ja tantsupeoseadust, arvab sotsiaalteadlane Marju Lauristin.

„Laulupidu on institutsioon. See ei ole ainult need kolm päeva, kui tullakse kokku ning nauditakse, et keegi teine oskab laulda ja tantsida. See on meie kogu rahva kultuurimälu kandev ja põhiväärtusi põlvest-põlve edasiandev reeglipärane tegevus. Kui ütleme, et laulu- ja tantsupidu on meie kõige kallim kultuurivara, siis vajame sellega seoses ka kindlust ja stabiilsust,“ räägib Lauristin. Seetõttu võiksime tema hinnangul vastava seadusega ka kinnitada, et laulu- ja tantsupidu on meile sedavõrd olulised.

Lauristini sõnul ei tohiks seadusega kindlasti reguleerida loomingut. „Loomingulist vaba eneseväljendust ei saa ega tohi seadusega kindlasti reguleerida. Küll aga tuleks reguleerida avaliku võimu tegevust ning rahaga seonduvat. Kui see on meie riigi ja rahva jaoks oluline protsess, siis on selge, et see ei sünni tuulest. Peoga kaasneb palju erinevaid kulusid ning tuleb ära fikseerida, kuidas tekib stabiilne rahastus,“ ütleb sotsiaalteadlane.

Lisaks tulevad võimalikust seadusest rääkides mängu institutsiooniga seotud korralduslikud kokkulepped, näiteks see, et peonädala reede võiks olla vaba päev – laulu- ja tantsupüha. „Ära võiks reguleerida sellegi, mis tingimustel ja kuidas käivad tööinimesed näiteks peo eel ühendproovides,“ lisab Lauristin.

Praeguse süsteemi puhul sõltub Lauristini hinnangul liialt palju omavalitsuste rikkusest ja sellest, kas kollektiivijuhid on valmis vaid rõõmsa peohetke nimel kogu vankrit vedama. „Tulevikku silmas pidades on noorema põlvkonna jaoks palju olulisem see, kuidas kõik on korraldatud ja kas olemas on ka materiaalne kindlustunne. Seeläbi võiks tulla siia liikumisse juurde uusi inimesi, kes professionaalselt tahaks pühendada end sellele,“ mõtiskleb Lauristin.

Lauristin on varem rääkinud 90ndatel toimunud kultuurikatkestusest. Tänaseks oleme aga tema sõnul jõudnud olukorda, mida võiks nimetada digikatkestuseks. Ühtlasi peab ta reaalseks ohtu, et nii nimetatud digikatkestus uhub ära pinnase kultuurivormidelt, mis on traditsiooniliselt rajanenud inimeste reaalsel kooskäimisel ja traditsiooniliste sisude loomisele. „Järjest enam tundub, et kõik on kliki kaugusel ja klikk ongi põhiline kultuuripraktika. Aga laulupidu ei ole klikk, ta ei ole kliki kaugusel. Ta on selle nelja-viie aasta pikkuse töö kaugusel, ilma milleta pidu ei toimu. Vaadates digikatkestust ja sellega seotud ohtusid on oluline, et paneme pinnasele tugeva õla alla,“ mõtiskleb ta.

Heaks eeskujuks seadusloome protsessis võiks laulu- ja tantsupeoseadusele Lauristini sõnul olla kultuurkapitali seadus. „Materiaalses mõttes võiks laulu- ja tantsupeo sihtkapital tekkida nii riigi poolt toodetud rahast ehk maksudest ja maksuvabastustest kui ka näiteks laulupeo brändimärgiga toodete müügist saadud rahast. Kaalumist tasub ka näiteks laulupeo heaks tehtava püsiannetuse mõte, mille kaudu saaks oma panuse anda iga inimene. Nii koguneks sihtkapitalile ka piisav hulk vara, mille kaudu tagada muu hulgas see, et inimesed, kes õpetavad repertuaari, saavad ka mingi lepingu alusel honorari,“ tõi Lauristin näite.

Samuti on laulu- ja tantsupidude ümber üha rohkem majandustegevust, mis võiks samuti olla seadusega reguleeritud – näiteks kaubandus, majutus ja transport.

Täispikka intervjuud Marju Lauristiniga saab järele kuulata Klassikaraadio erisaatest „Laulupeo nähtamatud lood“ siit.

Tartus arutleti laulupidude tuleviku üle

Oktoobri lõpus Tartu Ülikooli muuseumi valges saalis toimunud teemaõhtul otsiti vastust küsimusele, kas laulupidu kõlab ka saja aasta pärast eesti keeles. Teemaõhtu lõpetanud paneelarutelus jäi kõlama mõte, et laulupidude muutumise keskel tuleb jätkuvalt teha tööd selle nimel, et need tooksid kokku ja ühendaksid ka tulevikupõlvkondi.

Huvitavana tõi aruteluringis osalenud professor Marju Lauristin välja, et Eesti inimesed tunnevad tugevamat sidet laulu- ja tantsupeoga kui lõunanaabrid. Laulu- ja tantsupeo SA juhataja Aet Maatee ütles, et kui 2004. aasta laulupeost võttis osa rohkem lauljaid kui publikut, siis alates 2007. aastast on see pöördunud ja publiku arv suureneb iga peoga. Seda selgitab Maatee sõnul suurem rõhk peo väärtussõnumitele ja loo jutustamisele.

Arutelust jäi kõlama mõte, et ehkki laulupeod muutuvad ajas, tuleb otsida täiendavaid lahendusi ja viise, et nad oleksid kaasavad ja inimesi ühendavad ka tulevikus. Mõista tuleks neid inimesi, kes laulupeole ei tule ning ka seda, kuidas võiksime kaasata tulevikus enam ka venekeelset elanikkonda.

Teemaõhtu lõpetas Tartu Ülikooli aulas toimunud Tartu Akadeemilise Meeskoori kontsert „Kas siis selle maa keel…“, kus kõlas juubeliaastale ja õhtu teemale loogilise jätkuna dirigent Kuno Kerge valitud sümbolteosed nii laulupidudelt kui laiemalt. Nii kõlasid koori esituses Eesti Vabariigi hümn, „Mu isamaa on minu arm“, „Hakkame mehed minema“ aga ka uuemaid seadeid nagu näiteks Pärt Uusbergi „Muusika.

Teemaõhtut korraldasid Eesti laulu ja tantsu juubeliaasta ja Rahvusülikool 100 koostöös Tartu Ülikooli vaimse kultuuripärandi rakendusuuringute UNESCO õppetooliga.

Kiviraidur Heino Laaspere otsib 1969. aastal juubelipeo mälestuskivist tehtud fotot

1969. aastal, mil esimesest laulupeost möödus täpselt sada aastat, rajati Tallinna lauluväljakule Lasnamäe kaldaäärsele mälestuskivi „Laulud nüüd lähevad“. Selle kivi sünniloost räägib teenekas kiviraidur Heino Laaspere, kelle osavate käte all töö ka valmis.

„Otsus laulupeo sajandaks juubeliks mälestuskivi teha, sündis viimasel hetkel. Töötasin tol ajal Ars Monumentalis, kui minuni see teade jõudis. Lõpuks oli meid kolm meest, kes kõik olid vaimu ja väge täis ning otsustasime võtta väljakutse vastu see graniidist memoriaal lühikese ajaga valmis teha,“ meenutab Laaspere.

Nii alustatigi 1969. aasta varakevadel Allan Murdmaa poolt loodud projektiga. Seejuures tuli sisuliselt iga kahe päeva tagant käia aru andmas, kas ikka saadakse õigeks ajaks valmis. Tollane kultuuriminister Paul Uusman tuli koguni isiklikult platsile uudistama, kas ikka jõutakse. Pikkade tööpäevade kiuste sellega ka toime tuldi, ent Keskkomitee oli nõus memoriaali püstitamisega vaid juhul, kui kivile raiutakse peale ka Nõukogude Liidu sümboolika.

„Memoriaali autor Allan Murdmaa oli murtud mees, kui ta oli sunnitud sirbi ja vasara sinna joonistama. See ei käinud ju kuidagi kokku Mihkel Lüdigi „Laulud nüüd lähevad“ sõnadega. Niisamuti oli see mõistmatu meile kõigile, kes me selle memoriaaliga vaeva nägime,“ meenutab Laaspere.

Olude sunnil tuli sirp ja vasar tööle siiski lisada, ent ühtlasi nuputati välja viis, kuidas kivi üldmuljet muutmata see sümboolika sealt vajadusel ära kaotada. „1989. aastal tuligi meie juurde toonane laulupidude korraldaja Ilmar Moss ning andis mõista, et oleks õige aeg see samm astuda. Kahe päevaga oli sümboolika kivilt kadunud. Õigupoolest käis see kõik väga lihtsalt, sest kivimeeste keeles on laulusalmi sõnad mälestusmärgist välja raiutud, aga sirp ja vasar olid teadliku kavalusega sinna sisse raiutud – viimaste kaotamiseks tuli laulusalmi põhja vaid sügavamaks raiuda,“ selgitab kiviraidur algusest peale silmas peetud mõtet.

Laaspere sõnul on tähelepanuväärne seegi, et ühest Virtsu lähedalt pärit viiesaja kantmeetrisest graniidilahmakast sündis aasta varem veel näiteks Toompuiesteel asuv Kristjan Raua monument. Koos laulupeo juubeliks valminud mälestuskiviga valmisid samast graniidist ka 17 plaati, kuhu said peale selleks ajaks toimunud laulupidude aastad ning osavõtjate- ja kollektiivide arvud. Samuti on samast kivist tehtud 1970. aastal Karjakeldrisse mööbel ning veel väiksemaid monumente ja hauakivisid, kokku ca 30 tükki.

„Nendest kõikidest on siiski just laulupeo juubelimonument kõige eredamalt meelde jäänud,“ meenutab Laaspere. Oma töödest on mees koostamas fotoalbumit ning siinkohal on tal ka palve kõikidele, kes 1969. aastal laulupeol käisid: „Paneksin hea meelega albumisse kõrvuti kahe kivi pildid – ühe, kus on peal nõukogude sümboolika ning teise, kus see on juba eemaldatud. Kui kellelgi on olemas fotosid, mis on tehtud mälestuskivist just 1969. aastal, siis paluksin need võimalusel mulle saata, et saaksin need oma albumisse lisada.“

Täispikka intervjuud Heino Laasperega saab järele kuulata Klassikaraadio erisaatest „Laulupeo nähtamatud lood“ siit.

Tagasi Kooli eestvedaja Teibi Torm: külalistunni andmine aitab mõtestada iseenda kogemust

Detsembri keskpaigani kutsub Tagasi Kooli algatus kõiki laulu- ja tantsupeo liikumisega seotud inimesi koolides külalistunde andma. Selleks tuleb end laulu- ja tantsupeo veebilehe kaudu eelnevalt registreerida. Uurisime algatuse eestvedaja Teibi Tormi käest, miks on selline liikumine ellu kutsutud ja keda sinna oodatakse.

Mis on Tagasi Kooli?

Tagasi Kooli on kodanikualgatus, kes kutsub inimesi erinevatelt elualadelt Eesti koolides külalistunde andma. Oma olemuses on see üks 45 minuti pikkune koolitund, kus inimene saab jagada oma teadmisi ja kogemusi ükskõik, millisel teemal.

Eesti laulu ja tantsu juubeliaasta lõpul on tehtud üleskutse ka laulu- ja tantsupeo liikumisega seotud inimestele koolitunde andma tulla. Keda sinna oodatakse?

Sel sügisel ja talvel ootame kõiki laulu- ja tantsupeolisi koolidesse tunde andma. Oodatud on kõik, kel oma lugu rääkida – koorijuht või dirigent, tantsija või tantsuõpetaja. Tunde andma ootame neid inimesi, kes tunnevad, et neil on jagada mõni konkreetne teadmine või oskus, mis on seotud laulu- ja tantsupeoga. Me võtamegi seda nii laialt, kui see tundub. Kui teil on midagi, mis on teid kõnetanud, ja soovite seda jagada, siis olete tundi andma oodatud.

Kuidas endast märku anda saab?

Kirja saab end panna laulupidu.ee veebilehel, kust leiab vajaliku registreerimisvormi. Seal küsime konktaktandmeid ja teemat, millest soovitakse rääkida. Samuti saab välja pakkuda endale sobiva ajaperioodi, millal teile sobiks tundi anda. Soovime väga, et tunnid toimuksid veel sel aastal, kuid ootame kindlasti ka neid, kel soovi tunde jaanuaris anda. Registreerimine on avatud detsembri keskpaigani.

Miks on selline algatus vajalik ja ellu kutsutud?

Inimesed näevad ja kogevad maailma erinevalt. Usume, et iga külalistund rikastab koolielu, muudab seda huvitavamaks ja toob õpilaste ette erinevaid inimesi. Oleme kuulnud mitmeid lugusid, kuidas külalistunnid on inspireerinud õpilasi valima tulevikus seda teed, mida külalisõpetaja tutvustamas käinud on. Paljud neist ei teagi, milliseid võimalusi on.

Kui palju inimesi käib külalistunde andmas?

Meie kaudu käib igal aastal külalistunde andmas üle 2000 inimese. Siinne süsteem on Euroopas kindlasti väga unikaalne, mis võimaldab eri inimestel klassiette tulla. Koolitunnid on väga väärtuslikud, millest õpetaja annab ära ühe oma tunni. Seetõttu julgustame ka õpejaga eelnevalt natukene konsulteerida, kes nad on ja mida nad juba teinud on.

Mida koolitunni andmine külalisõpetajale anda võiks?

Tagasi kooli minnakse vabatahtlikuna. Läbi aegade olen mina kuulnud kõige rohkem inimesi, kes ütlevad, et see aitas neil läbi mõtestada iseenda kogemust. Kui sa pead minema 3. klassi ette, siis sa pead hoolikalt mõtlema, mida ja kuidas sa neile räägid ning mis on sinu kogemusest see huvitav osa. Läbi sellise reflektsiooni õpib inimene end tundma. Teiseks arvan, et kontakt erinevate noortega on oluline väärtus omaette.

Täispikka intervjuud Teibi Tormiga saab järele kuulata Klassikaraadio erisaatest „Laulupeo nähtamatud lood“ siit.

Tagasi Kooli külalistunnile saab registreerida siin.

Ene Vohu: kollektiivid püsivad enam-jaolt juhi initsiatiivil

Vaadates laulu- ja tantsukollektiivide tänast seisu, on tekkinud küsimused, kuidas sellesse seisu jõudnud oleme. Uurisime 44 aastat Tallinnas kultuurielu korraldanud ja vedanud Ene Vohult, kas meid on praegusesse olukorda toonud ENSV-aegne arusaam, et koorilaul ja rahvatants on odavad harrastused, mida tehakse vaimustuse väel.

Kuidas oli ENSV ajal laulu- ja tantsukollektiivide töö korraldatud?

Tol ajal olid kõik huvialaringid seotud linna hallatavate asutustega, mis olid kultuurikeskuste või ametiühingute klubide juures. Oli ka erandeid, mis tegutsesid ettevõtete juures. Vabatahtlikke ühendusi tol ajal ei olnud. Igal kollektiivil oli kõrgemal seisvaks organiks mingisugune asutus, mis korraldas huviringide tööd, andis ruumid, palkas juhid, korraldas kontserte, muretses transpordi.

Tallinna linnas oli sel ajal kolm linna kultuuriasutust ja 23 ametiühingu klubi. Enamus laulupeost osavõtvad kollektiivid nende juures ka tegutsesid.

Milline oli kollektiivis osalejate isiklik initsiatiiv. Oli neil veel rahalisi või muid kohustusi?

Ei. Tol ajal inimeste käest teenustasusid ei võtud. Neid püüti motiveerida, et huvi käia oleks olemas. Kõige hinnatumad olid tol ajal kollektiivide juhid. Nendest olenes, palju rühmas liikmeid oli või kui innukalt üks või teine kollektiiv töötas.

Millised olid kollektiivijuhtide palgatingimused?

Nad töötasid kui ringijuhid. Nendega sõlmiti tööleping ja nad pidasid ringipäevikut, mis oli töötasu arvestamise aluseks. Sinna kirjutati liikmete nimekiri, eesmärgid ja tegevused, kuidas neid eesmärke saavutatakse. Kuu lõpus andis dirigent selle direktorile ja selle alusel maksti talle palka ning peeti tööaja arvestust.

Kultuurivaldkonnas palgaerinevused ei olnud suured, aga motivatsiooni saadi mujalt. Kust?

Jah, palgad olid kõigil väikesed. Tol ajal raha ei olnud esmane motivaator, sest raha eest polnud midagi ka osta. Selle asemel tunti vajadust olla tunnustatud. Neid hoit, valitsus andis neile aunimetusi ja vahel saadi kergemini ka korterit soetamise orderit või autoostuluba. Väga paljud töötasid meeldiva kummarduse, plaksutuse või tammepärja eest.

Mäletus tollest ajast on ka praegu olemas. Palgatingimused on aga jäänud kiduramaks.

Jah, kui 1990. keskel autuste juures töötamise kultuur kadus, siis esimene nurin ei olnud mitte see, et kes palka maksab vaid see, et meid ei hinnata. Kadus ära sotsiaalne staatus ja see oli valusam kui rahaline kaotus.

Mis nüüd tänaseks juhtunud on? Innukad juhid on jäänud vanemaks. Kes peaks tööd vedama? 

Kui ametiühingute kultuurimajas 1990. keskel ära kadusid, siis leidsime, et üheks viisiks, kuidas kollektiivid edasi saaksid töötada, oleksid MTÜd. Arvasime, et nad on elujõulised organisatsioonid, kes korraldavad tööd ja kes palkab ka juhi. Selliseid uusi MTÜsid Tallinnas valdavalt aga ei tekkinud ja harrastuskollektiivid sõltuvad ikka hästi palju dirigendist või tantsujuhist. On ka teisi näiteid, aga enamus kollektiivide juhised tulevad diridendilt.

Läheme nõukogude aega tagasi. Kollektiivide töö ja toimimine oli väga tugevalt riiklikult toetatud. Milline tähendus oli laulu ja tantsupeol kollektiivis osalejale?

Põhjused on ajast aega ühed. Sõnuseletamatu koosolemise tunne ja emotsionaalsed hetkel. Selle heaolu tunde pärast lauldakse ja tantsitakse.

Selleks, et traditsoon kestma jääks, tuleks midagi kardinaalselt muuta?

Me päris nii loota ei saa, et õpid EMTAs oma aastad ära ja siis hakkad erialale peale maksma. Õpitud eriala peab suutma leiva lauale tuua. Töö eest peab saama õiglast tasu. Selle tasu saamiseks on võimalused, kas kohalikud omavalitsused või riik. See tähendab, et meie maksu maksjatena panustame, et kollektiivijuhtidel võimaldada oma tööd teha.

Mis juhtuks siis, kui laulu- ja tantsupidude traditsioon 30 aasta pärast hääbuks?

Ma isegi ei suuda niipidi mõtestada, et kaob ära ,aga ta ei tohi muutuda üle jõu käivaks tegevuseks. Temaga peab kaasas käima ka rõõmsameelsus.

Rauno Zubko: kui puudub materiaalne kindlus, siis vaibub ka ambitsioon

Kultuuriministeerium tutvustas septembri lõpus uuringut, mis käsitles laulu- ja tantsupeo liikumises osalevate kooride, rahvatantsurühmade ja muusikakollektiivide ning nende juhendajate olukorda. Sellest selgus, et noori juhendaja kutse ei motiveeri, töötasud on madalad ning kollektiivid ei tule majanduslikult ots otsaga kokku. Rääkisime sel teemal pikemalt koreograafi ning suvise XX tantsupeo S4 segarühmade liigijuhi Rauno Zubkoga.

Ise nelja rahvatantsukollektiivi juhendav Zubko on samaaegselt ka kunstiline juht Rahvatantsuseltsis Pääsuke, kus on kokku 15 kollektiivi. Teisisõnu on ta igapäevaselt seotud kõikide nende kollektiivide tegemistega.

Kui palju see kõik sulle ajaliselt töötunde tähendab?

Rahvatantsuselts Pääsuke on selle tegemise käigus oluliselt kasvanud ning nüüdseks oleme saanud juurde ka aktiivse juhatuse, kellega saan oma koormust jagada. Nii ongi minu kanda peamiselt kunstiline pool. Samas on koormus hooajati ning vastavalt seatud eesmärkidele alati väga erinev. Näiteks mõjutab seda tantsupeol osalemine ning varsti on meil endal suur juubel tulemas – vastavalt sellele on organisatoorset ja loomingulist tööd ning loomulikult ka juhendamist rohkem. Julgen väita, et päris täiskohaga töö see hetkel pole, aga 75 protsenti minu ajast võtab kindlasti. See on siiski minu põhitöö. 

Praxise uuringust selgus, et noori ei motiveeri koori- või tantsujuhi kutse. Mis sind selle töö juures motiveerib ja hoiab?

Kõik algas minu jaoks valikust minna koreograafiat õppima. Olles ise rahvatantsu taustaga, siis esialgu mõtlesin ülikoolis, et pigem lähen kaasaegse tantsu teed. Lõpuks jäin aga siiski rahvatantsu peale – isegi kümme aastat tagasi seda tööd alustades oli kõige tasuvam koht oma erialal püsivalt raha teenimiseks rahvatantsuõpetaja amet. Teised valdkonnad on lihtsalt veel nutusemas seisus. Igasuguse katuse leidmine on praktiliselt võimatu – pead selle ise looma, et endale palka maksta. Rahvatants oli selles valguses kõige kindlam suund mingisugusegi rahanatukese teenimiseks. 

Saades veidi vanemaks ja tahtes ka ise mingit kindlust tuleviku osas, tuli langetada raske otsus. Ühe seltsiga, kes stipendiumi maksis, lõpetasin töösuhte. Viisin asja sinnani, et sain aastaringse palgalepingu enda seltsilt Pääsuke. Võtsin kätte ja hakkasin ise tegutsema, arendama ja nõudma. Paraku on praegu seis selline, et tööd pakkuma tulevad väga paljud, aga mis tingimusi ja mis töötasu selle eest pakutakse on sageli naeruväärne. 

Kuidas me saaksime siis noori, iseäranis mehi, siia liikumisse juurde tuua? 

Arvan, et paljuski on asi justnimelt rahas kinni. Tihti arvatakse, et kuna rahvatants on harrastajale huvitegevus, siis on see huvitegevus ka juhendajale. Et see ei ole elatusallikas. Positiivne on see, et Kultuuriministeerium tegutseb praegu eesmärgiga hakata 2020 aastast maksma palgatoetust. See on suurepärane uudis ja loodan, et see asi läheb tööle. Loodan ka, et kui riiklik tugi tuleb, siis huvitegevuse harrastajate hulgas tekib selgem arusaam, et selle eest võiks samaväärselt maksta kui mõne muu huvitegevuse eest. Aga eks see on ka harrastajate kasvatamise küsimus – oma seltsiga palgalepinguni jõudmine tähendas, et kuutasu tuli märkimisväärselt tõsta. Kui võrrelda näiteks rahvatantsuringi kuutasu mõne sporditrenni omaga, siis on see reeglina ca 70 protsenti madalam. Samas leian, et rahvatantsuga tegelemise väärtus on sageli märksa suurem, see annab ka sotsiaalse kuuluvuse ja väljundi, mida sageli lihtne sporditreening sulle ei paku. 

Positiivse poole pealt paistab vähemasti, et harrastajate hulk ning huvi rahvatantsu vastu kasvavad.

Nii see on, aga kõige olulisem selle taustal on ikkagi see, et tuleks ka pädevaid juhendajaid juurde. Saan aru, et selliseid inimesi jagub küll, kes on valmis rühma oma muu töö kõrvalt võtma juhendada, omamata selleks mingitki pädevust. Samas pikemas vaates rühm sageli jällegi kannatab selle all, kas tantsupeole mittepääsemise või mõne mitte nii eduka esinemise näol. Ka siin tuleb jõuda arusaamani, et kui rühmajuhil on kvalifikatsioon seda asja teha, siis on ka töö tulemus selle võrra parem. Rahvakultuuri valdkonnas on läbi kutsekoja võimalik saada ka kutsetunnistus, mille põhjal hakkab loodetavasti ka nimetatud palgatoetuse maksmine toimima. Arvan, et kui rahvatantsuõpetaja kutsetunnistuste jagamine muutub populaarsemaks ning selle alusel saab ka riiklikku palgatoetust, siis hakkab kasvama ka rühmajuhtide pädevus. 

Kui palju on toetust tunda kohaliku omavalitsuse poolt?

Tean, et mõnes omavalitsuses asi õitseb, samas mõnes on see jälle unarusse jäänud. Pean kahjuks tunnistama, et Tallinnas ei tunne mina isiklikult mingit omavalitsuse tuge ei palga ega muu rühmategevuse suhtes. Samas tean omavalitsusi, kus asi on põhjalikult ette võetud ja tugi juhendajatele, rühmadele ja seltsidele olemas. See on väga erinev ja võiks püüda ka riiklikul tasandil ühtlustada, et eesmärgid ja meetodid oleks kõigile ühesed. 

Sageli juhendatakse erinevaid kollektiive üle Eesti ning seetõttu on ka kollektiivijuhtidel sõitmist väga palju. Kui jätkusuutlik selline tegevus on?

Kui noored tantsujuhid ei leia omale ühes piirkonnas püsivat tööd, siis käiaksegi palju ringi. Aga see elustiil on väga väsitav ja pikalt seda teha ei jaksa. Ka mina käisin nooruspõlves väljaspool Tallinna rühmi juhendamas. Teine võimalus on läbi ERRSi süsteemi mentorprogrammi käia juba kogenumatel tantsujuhtidel erinevate rühmade juures nii juhendajaid kui ka tantsijaid õpetamas. Kolmas mõõde on meie tantsupeo protsess, kus kõikide liigijuhtide ja assistentidega sõidetakse läbi kogu Eesti ning toimub töö eraldi juhendajate kui ka tantsijatega, mis on väga tänuväärt ja valdkonda arendav. Eks ta nii ole, et maakohtades on pädevaid tantsujuhte täna vähem võtta kui suurlinnades, aga seda just seetõttu, et palgavahe on väga tuntav ja ennast arendada ja karjääri teha on seal samuti raskem.

Milline võiks olla see ideaalne olukord, kuhu peaksime kollektiivijuhtide tasu osas välja jõudma?

Ideaalne olukord on see, et palga- või hüvede tase, mis selle töö eest saab, oleks täiskoormuse juures võrreldav mõne teise valdkonna kõrgema palgaga professionaalse tööga. Ideaal oleks ka see, et inimesed üle ei töötaks. Kuna palgad on väga madalad, siis see piir tuleb kätte varakult, kus inimene lihtsalt ei jaksa enam tegutseda ses valdkonnas ja leiabki mõni teise eriala. Üks on see, et hakata üldse töötasu valdkonnas tõstma, aga teisalt tuleks kaardistada ära ka see, milline ajakulu ühe rühma juhendamiseks üdlse vajalik on. Nii eeltöö, organisatoorne töö kui ka sotsiaaltöö, mis selle asja juurde käib. Et saaks aimu, mis on see ühe inimese täiskoormus kuu lõikes ja vastavalt sellele maksta pädevat töötasu. Ka oma vanuses kolleegide hulgas näen ületöötamisest tingitud läbipõlemist väga tihti. 

Julgen öelda, et iga kollektiivi puhul on ainult veerand tööst see, mis toimub tantsusaalis ning ülejäänu on juhendaja ettevalmistus ja organisatoorne töö. Seal on loomulikult ka see koefitsient juures, et iga rühm on erinev – nii laste kui ka täiskasvanute puhul ei saa minna kunagi eri rühmadele sama sissetöötatud süsteemiga peale. Iga rühm nõuab erinevat lähenemist ja erinevat eeltööd. Ka see kuulub professionaalse töö juurde. Samuti tuleks arvestada, et see töö käib pigem õhtuti ja nädalavahetustel – see on suur valdkonna läbipõlemise alus, sest vaba aega sul küll on, aga see on nii ebasobival ajal näiteks puhkuste võtmiseks. Siia sobivadki ainult oma ala fanaatikud, sest seda tööd ainult tööna ei tee. Siin peab olema kirg tantsuvaldkonnas tegutseda või loominguline ambitsioon. Samas kui sul puudub materiaalne kindlus, siis tihti ka ambitsioon vaibub.

Koorivanemad kogunevad Tallinnasse koorimaastiku hetkeseisu arutama

Sel pühapäeval, 27. oktoobril koguneb Eesti Koorijuhtide Liidu ja Eesti Kooriühingu kutsel Tallinnas koorivanemate ümarlaud, et saada ülevaade septembris avaldatud kollektiivide ja nende juhtide sotsiaalseid garantiisid kaardistanud uuringu valguses Eesti koorimaastiku hetkeseisust. 

“Nii nagu mõttekoda Praxise poolt läbi viidud uuringust välja tuli, on meil kehvad lood dirigendi töö tasustamisega. Uuringut kokku võttes on meil palju ebastabiilsust ja puudub ühtne arusaamine, kuidas see korraldatud võiks olla,” räägib Eesti Koorijuhtide Liidu juhatuse liige Heli Jürgenson. Ta lisab, et nende eesmärk on luua ühine arusaam hetkeseisust ja arenguvajadustest lisaks riigile ka kohalike omavalitsuste ja koorivanemate seas.

Eesti Koorijuhtide Liidu ja Eesti Kooriühingu eesmärk hetkel igasugune teavitustöö, et hoida eesti koorimuusikat arengus ja laulupidude traditsiooni elujõulisena. „Selleks on vaja teha muutusi ka liikumise sees, koorijuhi amet peab muutuma tööturul nähtavaks, et noored seda eriala ka õppima tuleksid,“ räägib Heli Jürgenson.

Mitmel pool ei peeta koorijuhte ja dirigente oma eriala professionaalideks, vaid samuti harrastajateks. Praegune olukord ja süsteemi puudumine on viinud selleni, et uut põlvkonda muusikaõpetajaid ja dirigente ei ole piisavalt peale tulemas. Oleme mures laulupeo liikumise kestmise pärast. „Kui täna samme ei astu, siis oleme 15 aasta pärast hoopis teistsuguses olukorras,“ lisab Jürgenson.

Teabepäeval tutvustavad Eesti Koorijuhtide Liit ja Kooriühing koorivaldkonna kitsaskohti ning väljatöötamisel olevaid koorimuusika arengusuundi. Lisaks peatutakse koorijuhi töötasu ja kutsekvalifikatsiooni teemal. „Igal dirigendil võiks olla kutsetunnistus, mis tõendab tema kvalifikatsiooni ja kompetentsi,“ lisab ta. Kutsetunnistus hoiaks Jürgensoni sõnul selgemana ka dirigendi töö tasustamise. „Kutsetunnistus on dirigendi kompetentsi tõendav dokument, mida tuleb iga 5 aasta tagant taas uuendada. See tähendab enesetäiendamist ja teadmiste värsketena hoidmist.“

Lisaks tutvustavad pühapäeval Eesti Kooriühing ja Eesti Koorijuhtide Liit lähemalt ka väljatöötamisel olevat „väärt koori“ tunnustust, mis on üks osa teavitustööst ja aitab esile tõsta edulugusid ja eeskujusid. Väärt koori tunnustus antakse koorile, kellel on ametlikult palgatud dirigent ja kelle majandustegevus on korras ning läbipaistev.

Esimeses järjekorras keskendutakse teavitustööga MTÜde vormis ja  KOV all tegutsevatele täiskasvanud harrastajatest koosnevate kooridele. Jõudumööda soovi- takse jõuda ka üldhariduskoolide juures tegutsevate koorideni. „Soovime tõsta kooride organisatsioonikultuuri ja aidata neil mõista, et dirigenditöö on ühiskonnas ainulaadne ja vajab väärtustamist ning igal kooril on võimalus anda sellesse oma panus.“

Lisainfot leiab Kooriühingu veebilehelt www.kooriyhing.ee.

Valmistatakse ette kollektiivijuhtide palgatoetuse süsteemi

Suur osa kollektiivijuhtidest ei saa töötada oma põhierialal, kuna see ei taga neile piisavat sissetulekut. Samuti ei kuulu töösuhte reeglite hulka tihti puhkuse- ja lähetustasu maksmine ning korraldusliku ja ettevalmistava iseloomuga töö on reeglina tasustamata. 

Selline sotsiaalmajanduslikult nõrk perspektiiv kollektiivijuhtide elukutsetele on tekitanud olukorra, kus juhendajate kogukond väheneb ning puudub piisav järelkasv. Olukorra parandamiseks on Kultuuriministeeriumi eestvedamisel väljatöötamisel kollektiivide palgatoetussüsteem. Sellega soovitakse korrastada juhendajate töötamise tingimusi, seal hulgas toetada kollektiive oma juhendajatele tööturul konkurentsivõimelise palga maksmisel.

„Spordivaldkonnas makstakse palgatoetust treeneritele. Lisaks spordiklubide toetamisele on selle süsteemi sisseviimine korrastanud ka treenerite süsteemi laiemalt. Näiteks on valdkonnal hea ülevaade kõikidest treeningutest ning saavutatud ka treenerite oskuste parandamine, kuna toetuse saamise eelduseks on määratud kindel kutsekvalifikatsiooni tase,“ tõi kollektiivijuhtide palgatoetussüsteemi väljatöötamisega tegelev Allan Tamme ühe näite valdkonnast, kus sarnast probleemi on juba lahendama asutud. 

Toetuse andmise soovitud tulemuseks on olukord, kus võimalikult paljudele juhendajatele on tagatud senisest õiglasem ja kaasaja ootustele vastav töötasu ning  töölepingust tulenevad sotsiaalsed garantiid. 

„Planeeritava kollektiivijuhtide palgatoetuse süsteemi sisuks on toetada juhendajate tasu maksmise toetamist riiklike tööjõumaksude ulatuses. Tingimused, milline süsteem võiks välja näha, on koos valdkonna esindusorganisatsioonidega veel kujundamisel. Arutluse all on olulised eeldused toetuse saamiseks, nagu juhendajate kutsekvalifikatsiooni olemasolu ning kollektiivi laulu- ja tantsupeoliikumises osalemine. Samuti on tähtis, et oleksid tagatud kõik töölepingust tulenevad sotsiaalsed garantiid,“ lisas Tamme. 

Laulu- ja tantsupeo liikumise eest seisvad organisatsioonid on moodustanud töörühma, kus juhendajate palgatoetuse süsteemi ettepaneku küsimusi arutatakse. Eesmärk on valmiv ettepanek esitada detsembrikuuks Kultuuriministeeriumile. Kindlasti võtab oma aja ka sellise süsteemi administratiivse ja tehnilise teenuse ülesehitamine, mis võiks Tamme arvates toimuda 2020. aastal.

Politseikoor Chorus Menticum: meil on ühine eesmärk, mille nimel me tegutseme

Laulu- ja tantsupeo liikumises osalevate kollektiivide majanduslikku olukorda kaardistanud uuring on tekitanud elavat vastukaja ja arutelusid. Nende taustal taustal teeme järgnevatel nädalatel lähemalt tutvust erinevate kooridega, et uurida lähemalt, kuidas ja mille toel kollektiivid Eestis tegutsevad.

Politsei- ja Piirivalveameti juures tegutseb tänavu kümnendat tegevusaastat tähistav pea 40-pealine koor Chorus Menticum, millest on saanud kogu politsei ja hinnatumaid esindusüksusi. Koori pikaaegne dirigent Eve Paap ja liige Maria Gonjak räägivad, et koori tegevust on elus hoidnud nii liikmete kui kogu PPA suur toetus.

Koor sai loodud kümme aastat tagasi ennekõike PPA aastapäevapäeoks, millest nüüd on välja kasvanud aastaringselt tegutsev ja kooskäiv seltskond inimesi, kes jagavad ühiseid väärtuseid ja rõõmu koorilaulu üle. Dirigent Eve Paapi sõnul on koor leidnud kogu organisatsioonis koha, mis iga aastaga üha tugevamalt kinnistub.

Seda ilmestab koori organiseeritus ja kõigi osapoolte ühistööna loodud arengukava, mis mitmeks aastaks tegevussuunad seab. „Me oleme kokku leppinud, mis on meie funktsioon ja eesmärgid. Me lihtsalt ei käi koos, vaid meil on ühine ülesanne ja mõte, mille nimel me tegutseme. Kõik teised tegevused tulevad sellest ühisest eesmärgist,“ räägib dirigent. Kooril on kirja pandud ka missioon ja visioon, mis käib käsikäes kogu organisatsiooni eesmärkidega. Seda teeb koor PPA eelarve toel, mis lubab koori dirigendil pühenduda oma põhitööle, korralduslike küsimustega tegeleb koori valitud juhatus.

Kui Chorus Menticum koondab töötajaid, keda ühendab ühine kirg muusika, siis loob see Gonjaki sõnul omakorda positiivset kuvandit ka PPA-le. „Tahame või mitte, siis politseiniku vaadatakse teistsuguse pilguga. Koorilaul on üks positiivne võimalus anda sellele soojem ja pehmem külg,“ räägib Gonjak ja lisab, et see on üks viis näidata, et ka politseinikuameti taga on inimene, kellel on hobid ja huvid

Ühised väärtused ennekõike

Chorus Menticumis laulab hetkel 38 lauljat. Ehkki politseis on töötajate hulgas ülekaalus mehed, siis on koorilauljate seas valdavad siiski naishääled. Seetõttu tuleb osa liikmeid leida ka väljastpoolt. Sel aastal liitus kooriga kaheksa liiget, kellest pooled olid mehed. “Oleme selle üle väga rõõmsad, et tänavune aasta niivõrd viljakas on olnud,” räägib dirigent. Varasemalt on kooriliikmete arv püsinud stabiilselt 30 ümber.

Kooriga saavad liituda kõik politsei- ja piirivalveameti töötajad. Liikmete seast leidub aga ka teistest organisatsioonidest tulnuid. Seda tehakse aga valikuliselt ja eelkõige sarnase profiiliga asutustest. “Kui sa laulad politseikooris, siis sul peavad olema mingisugused väärtushinnangud, mis klapivad selle organisatsiooniga,” räägib Paap ja lisab, et vormis esindamine tähendab lisaks võimalusele ka teatud vastutust. Nii otsitakse huvilisi näiteks Päästeametist, vanglast või näiteks prokuratuurist.

Tegutseb organisatsiooni toetusel

Koori igapäevast tegevust juhib liikmete valitud president, kes omakorda endale meeskonna (juhatuse – toim) valib. Kunstilist poolt veab eraldiseisvana dirigent. Tema on ühtlasi ka ainukene palgatud töötaja, kelle tasu tuleb Lõuna prefektuuri eelarvest.

Lõuna prefektuuri eelarvest tuleb ka koori tegevuse põhitoetus. Vajaduspõhiselt taotletakse lisarahastust läbi prefektuuri juures tegutseva ja politseinike huvitegevust koondava mittetulundusühingu. 

Samuti maksab iga laulja regulaarselt liikmemaksu, millest kaetakse igapäevased pisikulud. Dirigendi palgale lisaks on organisatsiooni poolt kaetud ruumid harjutamiseks ja võimaluse korral saadakse tuge ka transpordiga. Iga väljasõidu ja ühise tegevuse olmelised kulud nagu toitlustus ja majutus katab iga laulja ise.

Rahalisele toetusele samaväärselt oluliseks peab koor ka väärtustatud toetust. “Me peame hästi suure kummarduse tegema kogu organisatsioonile. PPA organisatsioonina on koori väga palju toetanud ja meie töötajad näevad seda ägeda väljundina, kuhu kuuluda ja kuidas igapäevatööst korraks välja tulla,” räägivad mõlemad.

Aasta täis tegevusi

Koori aktiivne hooaeg kestab septembrist järgmise suveni. Kümne tegevusaastaga on tekkinud ka esinemisi ja ülesastumisi, mis on igal aastal juba ette teada. „Detsembris on Paide kirikus hukkunud politseinike mälestamisüritus, novembris iga-aastane PPA aastapäevapidu,“ räägivad nad. Lisaks käiakse kaks korda aastas omal käel korraldatud koorilaagrites.

Tänavune aasta möödus ka Chorus Menticumile valdavalt laulupeoks ettevalmistumise tähe all. Dirigendi sõnul üldiselt üle ühe-kahe suure sündmuse või kontserdi ette ei võeta. „Kooris käimine on meie inimeste jaoks hobi ja viis enese väljendamiseks. Kui selles saab kohustus, siis sellest ei tunta enam rõõmu,“ selgitab ta.

Paapi ja Gonjaki sõnul veedavad kooriliikmed omavahel aega ka vabal ajal. Sotsiaalne kapital, mis ühe organisatsiooni juurde loodud ühenduses tekib, on hindamatu ja võiks paista eeskujuna ka mitmetele teistele avaliku ja erasektori organisatsioonidele.

Chorus Menticum kohta leiab lisainfot nende Facebookist.

Laulu- ja tantsupeol täitub 16 aastat UNESCO meistriteoste nimekirjas

Eestis laulu- ja tantsupidu, Lätis Latviešu Dziesmu un Deju Svētki ning Leedus Lietuvos Dainu Šventė – need on kolm traditsiooni, mis 2003. aasta 7. novembril kanti Balti riikide ühistaotluse alusel UNESCO inimkonna suulise ja vaimse pärandi meistriteoste nimekirja.

Kolme riigi ühistaotlust motiveeris omal ajal esitama asjaolu, et laulu- ja tantsupeo traditsiooni juured on Eestis, Lätis ja Leedus väga sarnased. UNESCO on alati soosinud rahvusvahelist koostööd, sest vaimne pärand ei lõppe reeglina riigipiiridega, vaid levib kaugemale. Nii on see ka meie laulu- ja tantsupidudega.

Eesti Laulu- ja Tantsupeo Sihtasutuse juhataja Aet Maatee sõnul ei lülitatud laulu- ja tantsupeo traditsiooni inimkonna vaimse kultuuripärandi esindusnimekirja kaugeltki mitte juhuslikult, vaid taotluse esitamisele eelnes poolteist aastat rasket rahvusvahelist tööd. Ehkki rahvuse enesemääratlemise seisukohast on traditsioon kolmes riigis sarnane, on vormiliselt pidudel siiski ka palju erinevat. Neid kolme pidu ei ole lihtne omavahel võrrelda ainuüksi seetõttu, et igas riigis lauldakse oma keeles ning lähtutakse oma juurtest, rahvamuusikast, tantsust ja pikaajalistest traditsioonidest.

Sageli arvatakse ekslikult, et näiteks Tallinna vanalinn, Kihnu kultuuriruum ja laulu- ja tantsupidu kuuluvad kõik ühte UNESCO nimekirja, aga tegelikult pole see nii. Laulu- ja tantsupidu on osa maailma vaimsest kultuuripärandist koos veel ligemale 500 erineva kultuurinähtusega ca 120 riigist. 

„Sinna nimekirja saamiseks tuli täita rida tehnilisi nõudeid, aga väga oluline on protsessi juures ka see, et sellest kostuks kogukonna enda hääl, kes on selle traditsiooni kandja. Lisaks on vaja koostada tegevuskava, et traditsioon püsiks elujõulisena,“ rääkis UNESCO Eesti rahvusliku komisjoni kultuuriprogrammide koordinaator Margit Siim.

Loomulikult kõik traditsioonid aja jooksul muutuvad ning see on iseenesest elava traditsiooni tunnuseks. „Tihti räägitakse vaimsest pärandist kui elavast pärandist. Kui üks traditsioon oleks väga kindlates raamides, siis ta lakkaks mingi hetk olemast elav traditsioon. Sinna nimekirja kuulumine on tunnustus kogukonnale ja riigile, et see traditsioon on püsinud, on elav ja põnev,“ kirjeldas Siim.

Iga kuue aasta tagant tuleb kõikide traditsioonide kohta esitada UNESCOle aruanne, mille üks osa käsitleb seda, kuidas üldse seda konventsiooni Eestis rakendatakse ja teine osa puudutab kõiki kultuurinähtusi ning seda, kuidas nende käsi on käinud, kui kaugele on jõutud tegevuskavas olnud plaanide elluviimisel ja mida tuleks edaspidi teha.

Teoreetiliselt on võimalik nähtustel liikuda ka erinevate nimekirjade vahel „Seega võib laulu- ja tantsupidugi sattuda näiteks ühel päeval kiireloomulist kaitset vajava pärandi nimekirja. Seda muidugi juhul kui tõesti toimuvad suured muutused ja tundub, et vaatamata meie enda pingutustele kipub traditsioon hääbuma. Siis oleks see järgmine etapp, aga seda ei ole praktikas veel seni kunagi ühegi traditsiooniga juhtunud,“ lisas UNESCO Eesti rahvusliku komisjoni kultuuriprogrammide koordinaator.

Leelo Tungal: laulupidude korraldamisel ei piisa ainult entusiasmist

Eesti laulu ja tantsu juubeliaastal andsid Eesti Laulu- ja Tantsupeo Sihtasutus, Eesti Kooriühing ja Eesti Rahvatantsu ja Rahvamuusika Selts esimest korda üheskoos president Kersti Kaljulaidiga tänavu suvel laulu- ja tantsupidude ajaloos pikaajalise pühendumise eest välja laulu- ja tantsupidude kodarrahad. 

Üheks kodarraha nominendiks oli armastatud kirjanik ja luuletaja Leelo Tungal, kes jagab Eesti laulu ja tantsu juubeliaasta jätkuks oma mõtteid laulu- ja tantsupidude traditsiooni minevikust, olevikust ja tulevikust.

Milline on sinu jaoks kodarraha tähendus?

Laulu- ja tantsupidu pole kindlasti sellised asjad, mida teistele näitamiseks teha. Kõigepealt tehakse seda endale – kõik need, kes tulevad meie pidu kaugemalt vaatama, saavad sellest küll osa, ent neil jääb puudu mõõde ise laulda või tantsida, olla üks sajast tuhandest. 

Olen kodarraha kandnud uhkusega nii presidendi vastuvõtul Kadrioru roosiaias kui ka Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia uue saali avamisel. Olin liigutatud, et nende auväärsete ning laulu- ja tantsupeoga väga pingeliselt tegelenud inimeste seas olin ka mina oma tekstidega. Olen seda meelt, et kindlasti ei saa võrrelda minu vaeva mõne koorijuhi, tantsujuhi või korraldaja panusega.

Milline õigupoolest sinu kokkupuude ja lugu seoses laulupidudega on?

Tean, et 1947. aasta laulupeole ma ei jõudnud, sest just siis ma sündisin. Minu ema oli tõeline laulupidude fanaatik ja nii ta vaataski Sakala tänava sünnitusmajast, kuidas paraad mööda marssis. 1950. aastal marssis ta juba ise kaasa ja mina olin kusagil isaga. 1955. aasta laulupeole läksime juba koos. Mäletan veel üht pidu ajast, mil olin kümne või üheteist aastane. Ema ostis mulle Astrid Lindgreni raamatu „Meisterdetektiiv Blomkvist“, millesse ma siis süvenesin ja laulupeost seetõttu palju ei mäletagi.

Siis on olnud veel laulupidu, kus olin koos Marko Matvere, Tõnis Mägi ja Gerli Padariga valitud kõneisikuks. See oli jällegi eriline tunne, mida saatis ka võimalus laulupeo dirigendipuldist kõne pidada. Siis tulid laulupeod, kus minu lapsed juba kooris laulsid ja nüüd käis ka minu lapselaps vaimustusega rongkäigus. On äraütlemata puudutav tunne, kui lapsed näevad, et nende emad-isad laulupeol laulavad ja eestlaslik stiilitunne ka neile sisse tuleb.

Sinu looming on kõlanud laulupidudel rohkem kui 40 aastat ning puudutanud inimesi väga palju kordi. Nii laulude kui tantsude juures on tekstil väga oluline osa. Kas ka seda on võimalik kirjeldada, mida tähendab laulupeo jaoks kirjutamine?

Kui sa esimest korda teada saad, et laulupeole on valitud sinu laul või tekst, siis nii heliloojad kui ka kirjanikud on rõõmsad, sest see on suur tunnustus. Minu esimene kord sellises rollis oli Dmitri Šostakovitši teose „Rahulaul“ tõlge 1975. aastal, mil töötasin ise repertuaaritoimetuses. Ekstra laulupeole olen teinud siiski vaid ühe teksti. See oli ajal, mil minu abikaasa Raimo Kangro tegi seade lauleldusest „Uku ja Ecu“, mille lõpus olnud „Kaerajaan“ oli minu tekstiga.

Milline on laulu- ja tantsupeo mõju eesti rahvale käimasoleval juubeliaastal? On see mõju selgelt väljenduv?

Laulupidu pole saanud kunagi olla väljaspool oma aega, vaid on pidanud kogu aeg ümbritsevaga arvestama. Samas ei pea ka vaeseid aegu maha salgama, vaid nägema, mis on olnud. Laulupidu on olnud ajast-aega reaktsioon, ta on ühtlasi nagu üks suur taim, mille õis on näidanud, mismoodi ta ühel või teisel aastal õitseb.

Kas laulu- ja tantsupidudel on otsene mõju ka emakeelele?

On kindlasti, juba ainuüksi meie laulud kõlavad eesti keeles. Seega on see omal moel ka eesti keele pidu. Ka kõige esimesel laulupeol kõlasid kõik laulud tänu Papa Jannsenile eesti keeles. Sealt edasi hakkas eesti keel üha aktiivsemalt pead tõstma ehkki oli ka neid, kes juba esimese laulupeo ajal arvasid, et eesti keel ei jää püsima. 

Juubelipeo järel on tekkinud diskussioon laulu- ja tantsupidude traditsiooni elujõulisuse osas. Kas me laulame ka viiekümne aasta pärast?

Kui laulupidu mingil põhjusel täna ära kaoks, siis ilmselt tekiks see aastate pärast uuesti. Ma arvan, et need peod käivad eestlaseks olemise juurde. Laulupidusid on entusiasmist tehtud 150 aastat, aga nüüd oleme olukorras, kus ainult entusiasmist jääb väheks. Kahjuks missioonitunnet ei söö ega joo, ammugi ei maksa selle eest arveid. Selge on see, et miljonäriks selles ametis ei saa, aga oluline siiski on, et su tööd vääriliselt hinnatakse.

Intervjuu pärineb Klassikaraadio saatest “Laulupeo nähtamatud lood”. Saadet saab järele kuulata siit.

Põhjalik uuring annab ülevaate rahvakultuurikollektiivide finantsmajanduslikust olukorrast

30. septembril tutvustatakse Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias mõttekoja Praxis uuringut, mis annab ülevaate laulu- ja tantsupeoprotsessis osalevate rahvatantsurühmade, rahvamuusikakollektiivide, kooride ja orkestrite finantsmajanduslikust olukorrast ning nende juhendajate sotsiaalset kaitstusest.

Töö keskendub peamiselt kahele küsimusele: milline on juhendajate sotsiaal-majanduslik kindlustatus ning milline on rahvakultuurikollektiivide finantsmajanduslik olukord. Vajadus töö läbiviimiseks tulenes arusaamast, et kollektiivide juhendajad on sageli alatasustatud ning neil pole võimalik oma põhitöö raames juhendamisele keskenduda.

„Täpsemalt soovis uuringu tellija välja selgitada, millises vormis kollektiivide juhendajad juhendamistööd teevad ning millised on tasustamispraktikad. Samuti huvitasid meid tööaja, puhkuse, ravi- ning töötuskindlustatusega seonduvad tingimused. Lisaks juhendajate sotsiaalsele kaitstusele vaatlesime kollektiivide finantsmajanduslikku olukorda laiemalt, muu hulgas seda, milline on kollektiivide kulu- ja tulubaas ning kui elujõulised kollektiivid on,“ kirjeldas uurimistöö üks läbiviija, Praxise riigivalitsemise ja kodanikuühiskonna programmi analüütik Jane Ester.

Laulu- ja tantsupidude traditsioon on kantud UNESCO vaimse kultuuripärandi nimekirja kui unikaalne kultuurinähtus terves maailmas, mis eeldab, et tegemist on hoidmist ja arendamist vajava kultuurinähtusega.

„Olukorras, kus juhendajatel puudub adekvaatse sissetuleku ning sotsiaalsete tagatiste kaotuse hirmus võimalus keskenduda oma põhitööna juhendamisele, on taolise traditsiooni elujõulisus vähekindel,“ tõi Kultuuriministeeriumi kultuuriväärtuste asekantsler Merilin Piipuu välja veel ühe uurimistöö läbiviimise lähtekoha.

Laulu- ja tantsupeo liikumise kestmise pant on Piipuu sõnul elujõuline kollektiiv ning motiveeritud ja haritud juhendaja.  Seetõttu läheb tema sõnul koostöös valdkondlike organisatsioonidega töö pärast uuringut edasi selle nimel, et uurida võimalusi, kuidas riik ja harrastajad saaksid protsessi enam panustada ja kindlustada traditsiooni jätkusuutlikkust.

Uuringu käigus viidi läbi kaks küsitlust. Esimeses neist osales 1024 juhendajat, kes andsid infot 1924 juhendamisega seotud kokkuleppe kohta. Teises küsitluses kogutud info kajastab 1085 kollektiivi finantsmajanduslikku olukorda.

Uuringu käigus kogutud andmeid ning nende põhjal valminud järeldusi ja soovitusi tutvustab mõttekoda Praxis koos Kultuuriministeeriumi ning uuringu tellinud Eesti Rahvatantsu ja Rahvamuusika Seltsi, Eesti Laulu- ja Tantsupeo SA ning Eesti Kooriühingu esindajatega juba 30. septembril.

Kooriühing ja ERRS alustavad uut hooaega

Kooriühingu tegevjuht Kaie Tanner ja ERRSi juht Kalev Järvela peavad juubelipidu märgiliseks ja varsti lõppeva aasta olulisimaks sündmuseks. Sügis toob mõlemale organisatsioonile uue hooaja, kus jätkub tihe töö valdkonna arengu edasiviimise nimel.

Kooriühingu juht Kaie Tanneri sõnul tegeleb ühing laulupidude vahelisel ajal sisuliselt kõigega, mis puudutab eesti koorimuusikat. Ühe olulisima fookusteemana on Kooriühingu laual ka dirigendi ameti väärtustamine. „Olukord, kus dirigent tunneb, et tema töö pole midagi väärt, peaks muutuma,“ räägib Tanner.

Selleks tegeletakse Eesti Koorijuhtide Liidu eestvedamisel hetkel koorijuhtide palgatoetuse fondi struktuuri väljatöötamisega, millega loodetakse valmis saada enne aasta lõppu.

Ühe olulise sündmusena on oktoobris toimumas noorte koorijuhtide konkurss. Selle eesmärgiks on Tanneri sõnul märgata noort koorijuhti ja anda talle võimalus end näidata ning töötada koos parimate kooridega, mille ette ta muidu niisama ei satu. „Tänavu on konkursil viimase 20 aasta kõige arvukam osalejate arv. Kokku osaleb konkursil 23 noort dirigenti. Võimalus töötada EMTA segakoori, Eesti Rahvusmeeskoori ja Eesti Filharmoonia Kammerkooriga on neile suur motivatsioon,“ rääkis Tanner. Tänavune konkurss on pühendatud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia 100. aastapäevale ja Eesti Rahvusmeeskoori 75. aastapäevale.

Järgmisel aastal on ees ootamas X koolinoorte segakooride konkurss-festival, lastekooride konkurss ja mudilaskooride festival.

Tantsupidude vahelisel perioodil keskenduvad tantsurühmad Eesti Rahvatantsu ja Rahvamuusika Seltsi juht Kalev Järvela sõnul uue repertuaari õppimisele. „See on aeg, mis rühmad saavad omakeskis valmistuda ja uut repertuaari õppida,“ räägib Järvela. Taustal toimuvad ettevalmistused ka 2021. aastal toimuva meeste ja naiste tantsupeo ettevalmistamiseks.

Järvela sõnul on ka ERRSi jaoks olnud oluline rahvakultuurikollektiivide finantsmajanduslikku olukorda ja kindlustatust puudutav uuring.

Palgakasvuga seoses kasvab Järvela sõnul ka soov inimestel tantsuõpetaja kutset omandada. „Valmistume selleks, et tulla vastu ka suurenevale nõudmisele,“ lisab ta. Sel sügisel avab ERRS ka Eesti Rahvatantsujuhtide koolis uue kursuse. Kui tavaliselt toimub vastuvõtt kaheaastasesse programmi üle aasta, siis toimub see nüüdsest igal aastal.

Olulisena veab ERRS eest ka seda, et rahvatantsu pärand ja kultuur saaks hoitud ja talletatud. Selleks tegeletakse usinalt tantsude videonäidete ja tantsukirjelduste digiteerimisega, et neid kättesaadavamaks muuta.

Kuula järele: Eesti Laulu- ja Tantsupeo SA teabejuht Sten Weidebaum juubelipeo turundusest ja kommunikatsioonist

Septembri hakul kutsus Marketingi Instituut Turundusraadiosse külla Eesti Laulu- ja Tantsupeo Sa teabejuht Sten Weidebaumi, et uurida lähemalt suvise juubelipeo ja juubeliaasta turunduse ja kommunikatsiooni saamisloo ja köögipoole kohta.

Turundusraadio pärjas XXVII laulu- ja XX tantsupeo „Minu arm“ meeskonda ka omapoolse turundustähe tunnustusega. Preemiat jagab Marketingi Instituut välja igal kuul. Varasemalt on selle pälvinud näiteks Turundajate Liit, Stockmann ja teised.

10. septembril eetris olnud saadet saab järele kuulata siit: https://mi.ee/turundusraadio/laulupeo-minu-arm-turundus.

Juubelipeo tegijad pälvisid presidendi ja peaministri tunnustuse

XXVII laulu- ja XX tantsupeo korraldajad ja kunstilised toimkondade pühendunud töö ja panus läbi aegade suurima laulu- ja tantsupeo korraldamiseks pälvis suvel Vabariigi Presidendi ja peaministri tunnustuse.

Kadrioru roosiaias andsid Eesti Kooriühing, Eesti Rahvatantsu ja Rahvamuusika Selts ja Eesti Laulu- ja Tantsupeo SA koos president Kersti Kaljulaidiga üle ka esimesed laulu- ja tantsupeo kodarrahad. President Kersti Kaljulaidi sõnul on meie rahva suured peod meile alati andnud julgust ja jõudu ning eneseusku, mis on kasvanud üksteise toel ning aidanud meil sammuda suure sihi poole, vaba Eesti riigi poole. Riigipea tänas roosiaeda kogunenud kodarrahade saajaid, kes on kandnud laulu- ja tantsupidude vaimu läbi aegade ning kelle juhatamisel oleme ennast erinevatel aegadel suureks loonud.

Augusti lõpul kogunesid laulu- ja tantsupeo eestvedajad peaminister Jüri Ratase kutsel Stenbocki majja, kus anti üle tunnustused peo korraldajatele ja kunstilistele juhtidele. „Eestlased nimetavad ennast uhkusega laulvaks rahvaks. Üheslaulmine on meid rõõmustanud headel ja lähendanud rasketel aegadel ning saanud seeläbi osaks meie rahvuslikust identiteedist ja mõttelaadist. Ka tänavune laulu- ja tantsupidu aitasid täita eestimaalaste hingi headuse ja soojusega, tuua meid üksteisele lähemale ning pakkuda uuesti seda isamaa-armastust, millest need traditsioonid on alguse saanud,“ tänas peaminister korraldajaid, tantsijaid ja lauljaid, kes panustasid suvise laulu- ja tantsupeo korraldamisesse ja õnnestumisesse.

Laulu- ja tantsupeo peakunstnik Martin Rästa: meeskonna tunnustamine on Disainiauhindade konkursi kõige suurem võit

Sügise hakul kuulutati välja Disainiauhinnad 2019 võitjad. Ehkki laulu- ja tantsupeo sellesuvine visuaalne identiteet seekord auhinnalisi kohti ei pälvinud, on kahe nominatsiooni saavutamine märkimisväärne tunnustus tervele laulu- ja tantsupeo loovtiimile.

Juubelipeo „Minu arm“ visuaalne keel põimib ajaloolised viited kaasaegsete kujunduselementidega. Eesmärgiks oli luua pidulik õhkkond, mis oleks laulupeo traditsiooni saja viiekümnenda aastapäeva ning kahekümnenda tantsupeo vääriline, aga mis kõnetaks publikut ka tänasel päeval. Just sellepärast pakub sellesuvise peo visuaalne keel samaaegselt nii äratundmist kui ka uut avastamisrõõmu.

Visuaalse keele kujundas uue ja vana kombineerimine

Uue ja vana maitsekas kombineerimine põimis laulu- ja tantsupeo pärandi ühtseks tervikuks ja tõi selle tänasesse päeva, kandes sõnumit, et laulu- ja tantsupidu on ka aastal 2019 elujõuline ning kestev traditsioon. Teekond, kuidas peakunstnik Martin Rästa sellise lahenduseni jõudis, polnud tegelikult kõige lihtsam.

„Laulu- ja tantsupeo pärandi edasikandmine on vastutusrikas töö. Osaliselt on meie kõige vanemal kultuurilisel traditsioonil konservatiivne kuvand, teisalt ei tähenda see seda, et laulu- ja tantsupidu koormaks tolmukord või pika ajalooga taak,“ meenutas oma loometöö teekonda Martin Rästa. „Minu suur südamesoov oli kujundada kaasaegsem ja põnevama väljundiga tervik, mis ei astuks samas laulu- ja tantsupeo traditsioonist kuidagi üle ning mul on väga hea meel tõdeda, et meeskonnal oli julgust ideedega kaasa tulla,“ mõtiskles Rästa.

Kummardus traditsioonidele ja avatus uuele

Ehkki juubelipeo visuaalne keel kombineerib uut ja uuenduslikku vana ja traditsioonilisega, pidas Martin Rästa disainimisel oluliseks ka seda, et igale uudistajale jääks ruumi omaenda tõlgendusteks. Nii ei proovinudki ta luua ühe ja ainsa näoga identiteeti, vaid lõi algusest peale ambitsiooni, et inimestel oleks võimalik nähtu ise konteksti asetada ja seda mõtestada. „Visuaalse keele avatus oli mul algusest peale plaanis ja mulle tundub, et see ka toimis. Suur osa positiivsest tagasisidest, mis minuni on jõudnud, on seotud sellega, kui värskelt disainid inimestele mõjusid. Samas ei domineerinud uuenduslikud elemendid meile kõigile armsa traditsiooni üle ja nii õnnestuski rahuldada mõlemat maailmavaadet,“ selgitas Rästa.

Viiteid ajaloole aitasid võimendada seepiavarjundiga fotolavastused. Tegu on kummardusega ajaloolistele traditsioonidele sõna otseses mõttes – fotolavastused tehti laulupeo vanuste plaatkaameratega, samas kõrvutati nendel nii ajaloolisi kui ka kaasaegseid aksessuaare. Kui just fotokunst poleks edasi arenenud, teeksime jätkuvalt selliseid pilte laulu- ja tantsupidudest. „Aja jooksul hakkasin paremini aru saama, kui vastuoluline oli meie loovmeeskonna loodud fotokäekiri. Praegu võib öelda, et risk õigustas end täielikult,“ kinnitas Rästa. Muideks, just fotode erioskuste kategoorias võitsid laulu- ja tantsupeo tööd Disainiauhindadel nominatsiooni.

Meeskonna märkamine on isiklikust tunnustamisest olulisem

Ehkki Martin Rästal oli au kanda laulu- ja tantsupeo peakunstniku tiitlit, oli tal abiks mitmeid inimesi, kes aitasid disainimise või muude töödega. Just sellepärast peab Rästa isiklikust tunnustamisest kordades olulisemaks meeskonna märkamist. Ka Disainiauhindade nominatsioone peab ta eelkõige terve meeskonna saavutuseks. See ei tähenda, et positiivne tagasiside ei annaks peakunstnikule jõudu või uut hingamist. „Diplomitest rohkem hindan isiklikku tagasisidet, kui keegi mitteformaalses õhkkonnas jagab seda, kuidas minu tööd on teda puudutanud või milliseid mõtteid need on tekitanud,“ avas Rästa oma mõttemaailma seoses auhindadega.

Kokkuvõte laulu- ja tantsupeo ligipääsetavusest erivajadustega inimestele

XXVII laulu- ja XX tantsupeo “Minu arm” muutis kõige muu kõrval eriliseks ka soov teha sündmus ligipääsetavaks erivajadustega inimestele. Kuidas see kõik välja kukkus, sellest teeb ülevaate Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia õppejõud Piret Aus.

Kogu ettevõtmisega lähedalt seotud olnud Ausi sõnul tuleb tähelepanu pöörata erivajadusega inimestele ja nende kaasamisele ning töötada välja neile sobivaid lahendusi. See on hoolivasse ja kaasaegsesse kodanikuühiskonda pürgiva Eesti elementaarne tulevik.

„Laulu- ja tantsupeo eeskujul kasvas ka teiste kultuurisündmuste korraldajate teadlikkus, kuidas paremini arvestada puuetega inimeste vajaduste ja ootustega sündmustel osalemisel. Puuetega inimesed ja nende lähedased tajusid paremat kaasatust ühiskonna võrdväärsete liikmetena. Läbi meediakajastuste ja kohapealse töö tõusis Eesti ühiskonna teadlikkus puuetega inimeste vajadustest,“ kinnitas ta.

Juba enne laulu- ja tantsupeole tulekut oli puuetega inimestel võimalik tutvuda loodud võimalustega. Tänu koostatud materjalidele sai end kurssi viia peo kunstilise poolega. Koha peal said nägemispuudega inimesed kirjeldustõlke ja taktiilsete tantsujooniste abil osa tantsupeo lavastustest ning kuulmispuudega inimesed viipekeele tõlke ja järelvaatamise subtiitrite toel osa laulupeost.

Liikumispuudega inimesed pääsesid ühis- või eritranspordiga tantsu- ja laulupeo toimumispaikadeni ja said ka kohapeal mugavalt liikuda. Järgmisi pidusid silmas pidades on oluline leida võimalusi liikumispuudega inimestele mõeldud parkimisruumi laiendamiseks.

Tule tulemine

Esmakordselt tõlgiti Viljandis eesti viipekeelde Friedrich Kuhlbarsi ja Mihkel Lüdigi „Koit“ ning see kõlas laulupeo tule teekonnal Liivi Ilvese esituses 12. juunil Koidu seltsimaja juures. Viljandis oli seda koha peal jälgimas kaheksa kurti/vaegkuuljat. ERR salvestas ja näitas seda ka Tule tulemise erisaates.

Tantsupeo etenduse ligipääsetavus nägemispuuetega inimestele

Tantsupeo paremaks jälgimiseks koostati taktiilne tantsupeo teatmik, mis koosnes tantsupeo logost, tantsustaadioni skeemist, idee lühitutvustusest ja esitamisele tulevas järjestuses tantsude taktiilsetest põhijoonistest. Põhijoonistel oli taktiilses ja punktkirjas toodud tantsu järjestuses tantsu autor, nimi ja esitajad.

Tantsupeo peaproovis oli tagatud kõrvaklappidest kirjeldustõlge ehk nähtava tegevuse selgitamine kõne abil. Kirjeldustõlke teostasid kaks professionaalset kirjeldustõlki ja kaks konsultanti. Kavas oli 28 tantsu (kumbki tõlk kirjeldas 14 tantsu). Välja jagati 88 tõlkekomplekti (raadiosaatja+kõrvaklapid), klappe kasutasid ka mõned meeskonnaliikmed ja ajakirjanikud kogemuse saamise eesmärgil.

Ühtlasi tagati kirjeldustõlge ERR-i tantsupeo etenduse otseülekandel 5. juulil. Kirjeldustõlge toimus ETV2 kanalil, kasutades audiokanali võimalusi.

Laulupeo kontserdi ligipääsetavus nägemispuuetega inimestele

Laulupeo paremaks jälgimiseks koostati punktkirjas laulupeo kava, mis sisaldas peo lühikirjeldust ja laulude pealkirju, autorit ja kooride üldnimetust laulude esitamisele tulevas järjekorras. Kava ühel lehel oli ka taktiilne lauluväljaku plaan. Lauluväljaku mereala taktiilne plaan (A1 formaadis) oli infotelgis kohapeal ligipääsetav.

Peopaikade sissepääsu juures olnud infotelgis jagati teavet puuetega inimestele ning laiemalt kogu projekti kohta. Kohapeal olid abistamas vabatahtlikud. Samuti oli peopaikades tagatud füüsiline ligipääsetavus liikumispuudega inimestele – selleks oli loodud eraldi vaatamisalad ning tantsupeol eraldi vaateplatvorm, kuhu pääses ratastooliga liikuja ja tema saatja.

Laulupeo kontserdi “Minu arm” ligipääsetavus kuulmispuudega inimestele

Laulupeo kavas oli laule orkestripalade ja lisalugudega kokku 41. Viipealal töötas kaheksa eesti viipekeele tõlki. Esmakordselt tõlgiti ka instrumentaalmuusikat. Ligi kaheksatunnise kontserdi kestel jäid tõlkimata vaid intervjuud, mida nägid televaatajad otseülekandes, kuid tõlkide monitorile, kes töötasid viipealal, jõudis pilt ja heli ainult laulukaare all toimuvast.

Lauluväljaku viipealal toimuvat jälgisid ka kõik teised inimesed suure huviga ning korraldajatele esitati erinevates keeltes seinast seina küsimusi. Kui viipekeeletõlgid oleksid “peidetud” stuudiosse, ei oleks see teema nii suurt tähelepanu pälvinud.

Projekti raames toodeti järgmised trükised:

1) tantsupeo taktiilne teatmik – 50 tükki

2) laulupeo punktkirjas kavad – 64 tükki

Osalejate arvud

• Tantsupeo peaproov (4.07) – välja jagati 88 kirjeldustõlke komplekti ja 50 taktiilset teatmikku. Spetsiaalset liikumispuudega inimestele mõeldud platvormi tantsupeo peaproovis kasutas samuti umbes 50 inimest.
• Kirjeldustõlge ERR-i tantsupeo etenduse ülekandel (5.07) – nägemispuudega vaatajate arvu ei ole tehnilisel põhjustel võimalik ERRi kaudu kontrollida. Eesti Pimedate Liidu hinnangul (lähtuvalt ühingule laekunud tagasisidest) oli vaatajate arv ca 500 inimest.
• Laulupeo II kontsert (7.07) – viipealal peost osasaajate arv oli hinnanguliselt 60. Teleülekande vaatajate arv – kokku avati 7. juuli ülekande jooksul veebilinki 700 külastaja poolt (Gemiuse andmetel).
• Laulupeo II kontserdil (7.07) kasutas spetsiaalset vaatamisala hinnanguliselt ca 50 liikumispuudega inimest koos oma saatjatega.

JÄRELVAATAMISES:

• Kontsert “Õpetajale” 06.07.2019 SUBTIITRITEGA https://etv.err.ee/954258/xxvii-laulupidu-minu-arm-kontsert-opetajale
• Kontsert “Minu arm” 07.07.2019 SUBTIITRITEGA https://etv.err.ee/954270/xxvii-laulupidu-minu-arm
• Kontsert “Minu arm” 07.07.2019 VIIPEKEELE TÕLKEGA https://kultuur.err.ee/954820/video-laulupidu-tolgiti-esimest-korda-viipekeelde

Šveitsi professionaalne etendus- ja esituskunstide (kontserdi ja teatri) fotograaf Sabine Burger jäädvustas nelja päeva jooksul nii tantsu- kui laulupeol erivajadusega külastajate osalemist ja nende emotsioone, samuti nii kirjeldustõlke, kirjeldustõlke konsultante kui viipekeeletõlke nende töösituatsioonides. Pildimaterjal on avalikuks kasutamiseks, mõistagi eeldusel, et märgitakse fotode autori nimi.

FOTOD: Sabine Burger

• XX tantsupidu „Minu arm“
• XXVII laulupidu „Minu arm“

Juubelipidu meenutanud Muinastulede öö tõi kodudest välja ligi 80 000 inimest

Augustis lõpul toimunud Muinastulede ööl süüdati lisaks mererandadele tänavu tuled ka juubelipeo tule teekonnal. Korraldajate hinnangul tõi Muinastulede öö välja pea 80 000 inimest üle Eesti.

Muinastulede öö eestvedaja Mairold Vaiki hinnangul süüdati sel aastal lõkkeid üle Eesti eriliselt palju. Olulise panuse andis tema sõnul erakordselt hea ilm. „Muinastulede öö kaardile kanti küll kokku ligi 500 lõket, mis on varasemate aastatega sarnane tulemus, kuid arvestades tegelikkust, siis ilmselt inimesed olid looduses viibimise ajal arvutid maha jätnud ja telefonid rahule, et neid teateid meile tavalisest rohkem ei tulnud. Tuldi kokku, et nautida merd, lõket ja suveööd, et laulda koos laule enda algatusel või esinejatega koos,“ rääkis Vaik.

Laulu- ja tantsupeo ühe korraldaja Sten Weidebaumi sõnul on Muinastulede öö muutunud rannarahva hulgas tõenäoliselt sama loomulikuks ja oodatud osaks aastast nagu jaanipäev. „Eestlased armastavad tuld ja küllap on nii mõnigi särav idee alguse saanud just lõkke juures toimunud vestlustest“, ütles Weidebaum ning lisas, et tänavune Muinastulede öö taassütitas lisaks mererandadele ka sisemaal, 4200 kilomeetri pikkusel juubelipeo tule teekonnal.

Vaik lisas, et iga lõkke süütaja on küll mõtetes merega ja mere juures, aga seda, kuidas üritust korraldada ja mida sel õhtul tätsaks pidada, teab igaüks ise. „Kõigile mere ääres viibijatele on arusaadav ühtsustunne, mis tekib teisi lõkkeid nähes, võibolla seepärast peamiselt mere äärde tullaksegi, et anda märku, et meid on palju. See, kas tähistatakse suve lõppu, meenutatakse viikingiaegseid iilastulesid, mõeldakse esivanematele ja meremeestele, on igaühe südameasi, milliste mõtetega randades lõkkeid süüdatakse,“ rääkis ta.

Tänavuste tammepärgade oksad saabusid juubelipeole kingitusena

Traditsiooniliselt saavad laulu-ja tantsupeo lõpusirgel dirigendid ja tantsujuhid tänutähena kaela massiivsed tammeokstest punutud pärjad. Seda ka sel korral, ent tänavuste tammeokste päritolul on omamoodi eriline tähenduslikkus. 90 pärja punumiseks kuluvad tammeoksad kingib laulu- ja tantsupeole lahke südamega Ege Hirv.

Lagedil asuva kodukoha õuelt pärgadeks saavate tammeokste kohta on Ege Hirvel rääkida oma lugu. “Me istutasime 90ndatel väga aktiivselt puid ja siis said ka need tammed istutatud. Paraku said need aga valesse kohta, lõunakülge päikese ette, ja kui nad kasvasid järjest suuremaks oli selge, et nad tuleb maha võtta. Et aga nende saagimine vähem valulik oleks, mõtlesin, kus neid kasutada saaks,” selgitab Ege Hirv oma tammeokste päritolu tausta.

Nii võttiski Ege oma initsiatiivil laulu- ja tantsupeo meeskonnaga ühendust ja pakkus kodutalu tammede oksi juubelipeo tegijaid ehtima. “Ma olen selle poolt, et inimesed vahetaksid mõtteid ja otsiksid võimalusi asjadele väljundeid leida. Seal on suur vahe, kas sa ootad käsku või teed ise midagi. Mina olen selle viimase variandi poolt: nii areneb kogukondlik elu ja eks laulupeol selgubki, kuidas me hääled kokku kõlavad,” avab Ege Hirv oma ülla teo tagamaid.

Peo nädalavahetuse eel jõudsid tammeoksad Lagedilt Pärnumaale, Mihkel Lüdigi sünnikohast kilomeetri kaugusele Vaskrääma pärjapunujate Kadri ja Pille Kuke kätte, kelle usina töö tulemusena on valminud 60 pärga tantsupeo ja 30 pärga laulupeo kunstilise meeskonna ja autorite kaela. “Tänavused pärjad on lisaks oma okste erilisele päritolule iselaadi ka selle poolest, et varasema traadist aluse asemel on oksad nööriga seatud hoopis vitsaalusele,” sõnab pärjameister Kadri Kukk.

Punumise tehnilise poole pealt on Kuke sõnul kõige keerulisem nüanss see, et kuna on tegemist kaelapärgadega, peab igat pärga punudes hoolikalt jälgima, et sellesse teravaid tüükaid ei jääks. Eraldi väljakutseks saab aga Laulutaadile pärja punumine selle suure diameetri tõttu. Lisaks asjaolule, et punumine on nauditav käeline tegevus, peab Kadri Kukk pärga ka lõpmatuse märgiks, mis näitab, et laulu- ja tantsupidu on igavesti kestev üritus.

Kauakestvaid jälgi õhutab aga endast maha jätma ka Ege Hirv, kes kutsub sarnaselt endale kõiki eestimaalasi üles oma kodukohta rajama alleesid, millel on ajalooliselt lisaks ilusale väljanägemisele olnud ka eluline ja praktiline väärtus – aidata tuisu sees koduteed leida.

Tantsupeolised alustasid ühisproovidega Kalevi staadionil

XX tantsupeol „Minu arm“ osalevad kollektiivid harjutavad tänasest Kalevi staadionil toimuvates ühisproovides ja teevad õhtul koos muusikutega esimese läbimängu. Tantsupeo esimene etendus toimub neljapäeval kell 19.00.

Alates pühapäevast tegid tantsupeol osalevad 713 tantsu- ja võimlemisrühma liigipõhiselt proove harjutusväljakutel üle linna. Tänasest on kõik 11 500 tantsupeolist koos saatemuusikutega juba Kalevi staadionil, et anda selgeks õpitud liikumistele viimane lihv.

„Ma loodan väga, et tantsupidu lubab nii peolistel kui ka pealtvaatajatel tunda, et vabal maal oma rada käia on meie suur võimalus ja niisama suur vastutus. Vastutus nende ees, kes on käinud enne meid, aga veelgi enam nende ees, kes praegu oma esimesi samme astuvad,“ ütles XX tantsupeo pealavastaja Vaike Rajaste. Pealavastaja sõnul on kogu kahe ja poole aasta pikkune peo ettevalmistusprotsessolnud väga arendav kogemus. „Viimased harjutusväljakutel veedetud päeva annavad kinnitust, et oleme liikunud õiges suunas ning ühisproovidega tuleb vaid suur töö ära vormistada,“ lisas ta.

Lisaks imelistele mustritele ja tantsuhetkedele kannavad tantsud ka sõnumeid, mis võiksid panna inimesi rohkem mõtlema Eestimaa peale. XX tantsupeo repertuaaris on kõrvuti vana ja uus, rahvamuusika ja sümfooniline muusika. Palju on äratundmisrõõmu, aga rohkelt ka uut ja arendavat – kokku jõuab vaatajate ette 28 tantsu.

Tantsupeo dramaturgi Liis Aedmaa sõnul on igal tantsul oma lugu ja koreograafia, kuid lisaks imeliste mustrite ja tantsuhetkede kogemisele tuleks mõelda ka Eestimaa ja selle erinevate maastike peale. „Tantsupeo lugu viib nii tantsijad kui ka pealtvaatajad rändama mööda Eestimaa erinevaid maastikke. Minu põhiliseks töövahendiks on seejuures luuletaja Sulev Olli tekstid, ent tantsupeo peategelasteks peavad olema siiski tantsud ning ei sõna ega ka muusika saa nende üle domineerima,“ kinnitas Aedmaa.

Koos tantsijatega harjutavad Kalevi staadionil ka tantsupeo ansambel ja solistid. Muusikajuht Tonio Tamra sõnul on kogu kontseptsioon pühendatud tantsumuusika esitamisele ja solistidena teevad kaasa Jaan Tätte, Haldi Välimäe, Triinu Taul, Aare Külama, Rasmus Erismaa, Mikk Dede ja Oliver Tõkke.

„Tantsupeo ansamblis on minu parem käsi Tiit Kikas, kes on aidanud muusika tehniliselt kokku panna. Dirigendiks on Edmar Tuul, kellega on eelsalvestatud kõik Tallinna Kammerorkestri partiid, mis jooksevad paralleelselt meie enda mänguga. Seega on siin tõesti koos Eesti parimad pillimängijad, lisaks muidugi tõeline tippansambel Estonian Voices,“ tõdes Tamra.

XXVII laulu- ja XX tantsupidu “Minu arm” toimub Tallinnas 4.-7. juulini 2019. Tantsupeo esimene etendus toimub neljapäeval, 4. juulil kell 19.00, teine etendus reedel, 5. juulil kell 11.00 ja kolmas etendus reedel, 5. juulil kell 18.00.

Tantsupeo dramaturg Liis Aedmaa: ei sõna ega muusika saa tantsude üle domineerima

Igapäevaselt Ugala teatris dramaturgitööd tegev Liis Aedmaa teeb samas rollis kaasa ka tänavuse tantsupeo lavastusmeeskonnas. Uurisime Liisilt, milline roll on dramaturgil tantsupeo lavastuse juures kanda ja seda, milliste vahenditega ta oma töö tulemuse saavutab.

Kuidas on tantsupeo protsessi kaasatud dramaturg ning millised on tema tööülesanded?

Mind kutsus endaga koos tantsupidu tegema Vaike Rajaste ja seda selle mõttega, et tänavuse tantsupeo “Minu arm” kavas on väga erinevatest varasematest tantsupidudest olulisi tantse, mis peavad aga tervikuna rääkima ka lugu. Lugu, mis on nii Vaikele kui ka kõigile meile, kes me seda teeme, väga hingelähedane. See lugu viib justkui inimese, kes seda pidu vaatama tuleb ja kes seal tantsib, mööda Eestimaa erinevaid maastikke rändama.

Oleme Vaikega koos koguaeg lisaks imelistele tantsudele ja võimlemiskavadele Eestimaa kui terviku liini lahti mõtestanud, sest eks ole iga inimesel kuskil see oma paik või maastik kas Lõuna-Eesti mägedes või Põhja-Eesti pankrannikul, mis seostub kodutunde ja nagu Vaike nimetab siis armutundega.

Mina dramaturgina olen üritanud võtta selles lavastusprotsessis justkui vaataja positsiooni. Kuigi igal tantsul on oma lugu ja koreograafia, tuleb ka jälgida, kuidas liigub kogu peo lugu, ja et inimene, kes seda pidu vaatama tuleb, mõtleks lisaks imeliste mustrite ja tantsuhetkede kogemisele meiega koos natuke ka Eestimaa ja selle erinevate maastike peale.

Millised vahendid Sul kasutada on, et seda soovitud loo jutustamist tantsuväljakul saavutada?

Kogu peo tegemine on üks meeskonnatöö ja see meeskond on päris suur. Lisaks muusikutele ja tantsijatele on meil meeskonnas üks imeline luuletaja Sulev Oll, kelle tekstid on minu põhiliseks töövahendiks, et see tants, mida inimene just vaadanud ja vaatama hakkab teda veel natuke mingi koha pealt kõnetaks, mõnda asja esile tooks.

Minu roll on olnud leida üles need hetked peo käigus, kus Sulevi tekstid Ester Kuntu esituses kõlama peaksid. Tekstide valikul olen arvestanud, et need tooksid parimal viisil esile väljakul tantsitavate tantsude mõtte, kuid lähtunud seejuures ka printsiibist “nii vähe kui võimalik, nii palju kui tarvis”. Tantsupeo peategelasteks peavad olema tantsud ning ei sõna ega muusika saa nende üle domineerima.

Millised on tantsupidu ette valmistades olnud kõige üllatuslikumad või väljakutsuvamad hetked?

Väljakutsed on olnud väga meeldivad. Üks kahest kõige suuremast üllatusest on olnud see, kuivõrd suure südame ja kirega kõik tantsujuhid ja tantsude loojad seda pidu teevad. Teiseks suureks üllatuseks on seda masinavärki natuke lähemalt näinud olles see, kui suur töö see on. Milline meeletu töö on näiteks kasvõi viimase proovide nädala logistiline töö, rääkimata poolteist tundi kestvast etendusest. Mul vajub suu täiesti lahti, kui ma näen, mida need inimesed minu kõrval teevad. Seejuures on kogu see seltskond pidevalt üksteist toetamas ja asju ühise tiimina arutamas.

Millega on Sinu tööpäevad sisustatud vahetult enne tantsupeo etendusi?

Eile (teisipäeval – toim.) saab ühes Vaike Rajastega üle vaadatud see, et luuletekstide edastamine ladusalt jooksma hakkaks. Tänasest olen aga juba Kalevi staadionil proovide juures, kus mulle on usaldatud lavatagune sujuva liikumise koordineerimine. Eelneva nädala jooksul panin aga kokku kõik need tekstid, mida pealtvaataja peo alguses ja lõpus kuuleb: tänamised, kõned, lisainfo.

Mida tähendab Sinu jaoks käesoleva peo juhtmõte “Minu arm”?

Selle peo juhtmõte on tegelikult “Mu isamaa on minu arm” ridadest justkui 21. sajandisse hüpanud. Minu jaoks on “Minu arm” kogu see Eestimaa ja kui veel väiksemalt võtta, siis Viljandimaa, ja veel väiksemalt võttes minu armas kultuurilinn Viljandi – see koht, kus ma elan ja töötan, ja need inimesed, kes mind ümbritsevad.

Juubelipeo tule tulemisest on ETV vahendusel saanud osa pea iga teine eestlane

Laulu- ja tantsupeo tule tulemine peopaika on olnud tänavu üks suurimaid rahvakultuuriüritusi, mis hõlmas kogu Eestit. Täna pealinna jõudvat peotuld on 33 päeva saatnud ka ETV, kes paneb õhtul peotule liikumisele meeleoluka punkti ja näitab homme kokkuvõtvat erisaadet teekonnast kogu selle ülevuses.

Juubelipeo tule liikumine on ühendanud inimesi üle Eesti ja kõik soovijad on saanud tõrvikut suisa enda käes hoida. Tule teekonda on koostöös Laulu- ja Tantsupeo SA-ga saatnud alates 3. juunist ka ETV saatesari “Tule tulemine”, mis viimast korda jõuab vaatajateni täna kell 20.45.

Rahvusringhäälingu elamussaadete peatoimetaja Karmel Killandi sõnul on viie nädala jooksul kogutud materjal unikaalse väärtusega Eesti kultuuriloos. “Olen tohutult rõõmus, et oleme ära käinud väga paljudes väikestes Eesti paikades, kuhu me poleks muidu filmima sattunud. See, mis meid Eesti peal tuuritades ees ootas oli kaunis ja kirev nagu rahvariideseelik,“ märgib ta ja lisab heatujuliselt, et võttemeeskonda ootasid kõikjal ees rõõmsad ja abivalmid kohalikud. “Kõige rohkem rõõmustaski mind üritustel olles see, kui inimesed väitsid, et aitasime televisiooniga info levikule kaasa ja et nüüd nägid meie maa kirevust sajad tuhanded eestlased“.

ETV ja saatejuhid Jüri Muttika ning Heleri All on laulu- ja tantsupeo tulega kaasas käinud 33 päeva, sellest valminud saatesari “Tule tulemine” on tele vahendusel jõudnud tuhandete kaasaelajateni. Kantar Emor teleauditooriumi mõõdikuuringu andmetel on igat saadet vaadanud otse või järgi keskmiselt 70 000 inimest ja ainuüksi juunis ETV eetris olnud “Tule tulemist” on vähemalt viis minutit vaadanud 44,5% eestlastest. “Oleme soovinud anda sellele olulisele ja kaunile teekonnale suurt kõlapinda, et võimalikult paljud eestlased saaksid oma kodukandist kaugel olevatest tule tulemise üritustest osa. Info liikus sedavõrd kiiresti, et tule kolonni teed olid autodega ääristatud, kui ühest kohast teise liiguti. Kõikjal oli tunda rahvuslikku ühtsust, rõõmu ja koos olemise tunnet,” kirjeldab Karmel Killandi saadud kogemust.

Täna pannakse ETV „Tule tulemise“ Eesti ringreisile väärikas punkt mereäärses Kaberneemes, kuhu tuli jõuab armastatud helilooja Veljo Tormise kodukandist Kuusalus. Kaberneemes said kokku Neeme, Loo ja Anija inimesed ning panid laulja Marek Sadama abiga püsti korraliku külapeo, kus juubelipeo tule tõrviku andis Viimsi vallale üle legendaarne filmi- ja teatrinäitleja Tõnu Kark. See peatükk jõuab vaatajateni juba täna kell 20.45. Ent ilma ei jää vaatajad ka laulu- ja tantsupeo tule tänastest tegemistest, sest kell 21.35 vahendab “Ringvaade suvel” peotule jõudmist Tallinnasse. Peotule teekonnast läbi Eesti annab meeleoluka ülevaate suur erisaade homme kell 20.00.

Põnevaid fakte laulu- ja tantsupeolt

XXVII laulu- ja XX tantsupidu “Minu arm” märgib seni suurimat laulu- ja tantsupidu. Koondasime kokku põnevamad faktid ja numbrid laulu- ja tantsupeolt, mis aitavad peost parema ülevaate saada nii osalejal kui ka kõigil teistel sõpradel.

• Laulupeol osaleb 1020 kollektiivi, kuhu kuulub koos saatjatega enam kui 32 302
• Tantsupeol tantsib 713 kollektiivi (sh 15 väliseesti kollektiivi), kuhu kuulub koos saatjate ja tantsijatega 11 500
• Rahvamuusikapeol esineb 74 kollektiivi, kuhu kuulub 800 pillimängijat.
• Laulupeo ava- ja põhikontserdi kavas on 64
• Tantsupeo kavas on 28
• Rahvamuusikute peakontserdi kavas on 33
• Laulupeol osaleb 25 väliseesti koori ja 17 väliskoori.
• Tantsupeol osaleb 7 väliseesti segarühma, 6 väliseesti naisrühma ja 2 väliseesti pererühma.
• Laulupeo avaühendkooris on laval 25 000
• Laulupeo lõpuühendkooris on laval üle 22 000
• Rongkäigus osaleb 47 000 inimest, rongkäigu trassi pikkus on 5
• Lauljad, tantsijad ja muusikud majutatakse 47 Tallinna ja Harjumaa koolimajas.
• Keskmiselt ööbib ühes koolimajas 450
• juuli öösel ööbib koolimajades üle 19 000 peolise, mis on kõige suurem hulk sel peol.
• Lauluväljakul toitlustatakse 6. juulil 47 000 inimest, mis on läbi aegade kõige suurem arv.
• Peo toitlustuspartner jagab koostöös naiskodukaitsjatega välja 180 000
• Peolistele jagatakse välja 12 000 pätsi leiba.
• Osalejatele toodetud käepaela kogupikkus on 16,2
• Tantsupeol on kokku 7 uut tantsu: „Päevaloits”, “Kirisabalind”, “Selle metsa taga”, “Rabahaldjad”, “Tule, tantsime!”, “Must madu” ja “Maa hing”.
• Laulupeo kõige noorem osaleja on 5-aastane ja kõige vanem 90-aastane.
• Tantsupeo kõige noorem osaleja on 5-aastane ja kõige vanem 74-aastane.
• Laulupeo meeste keskmine vanus: 27 aastat
• Laulupeo naiste keskmine vanus: 25,5 aastat
• Laulupeo meeste enim levinud nimi: Martin
• Laulupeo naiste enim levinud nimi: Laura
• Tantsupeo meeste keskmine vanus: 26
• Tantsupeo naiste keskmine vanus: 31
• Tantsupeo meeste enim levinud nimi: Martin
• Tantsupeo naiste enim levinud nimi: Katrin

Peeter Perens algavast peonädalast: püüan olla vastutuse vääriline

Laulupeo peadirigent Peeter Perens avab vahetult peonädala alguses oma mõtteid pikalt väldanud ettevalmistusprotsessist, viimase hetke toimetustest ning eelolevatest ülevatest tunnetest.

Peonädal on oma alguse saanud. Mis on see, mis viimastel päevadel enne pidu tehtud peab saama? Seejuures, millised ootused on Sul enda meeskonnale?

Viimase asjana peab olema palju-palju kordi üle vaadatud peo stsenaarium, et see oleks täpselt paigas ja jookseks. Samuti peab ikka ja jälle süvenema neisse kolme teosesse, mida mul on au peol juhatada.

Mis aga puudutab ootuseid meeskonnale, siis kuigi ma olen laulupeo peadirigent ja kunstiline juht, siis tegelikuks meeskonna juhiks on ikka sihtasutuse juht Aet Maatee. Mina loen ennast pigem selle meeskonna osaks, püüdes õigustada mulle pandud ootusi, olla vastutuse vääriline.

Milline on see üks hetk, lugu või mälestus, mille peagi lõppevast kahe ja poole aasta pikkusest ettevalmistusest enda jaoks kaasa võtad?

Meelde on jäänud kohtumised ja koostöö inimestega, kellest osadega polnud ma kunagi varem kokku puutunud. Sellised kohtumised on väga harivad. Samuti on olnud suur privileeg olla oluliste teoste sünni juures – ma mõtlen siin aega, mil Pärt Uusberg kirjutas oma “Igaviku tuules” ja Tauno Aints “Üksi pole keegi”.

Peo ettevalmistamine on kindlasti ka pingeline töö. Kuidas Sina pingeliste hetkedega toime tuled ja kuidas kiiretel hetkedel iseendale aega võtad, akusid laed?

Eks see maandamine on keeruline asi, aga laulupeo protsessis on mul olnud õnn koos töötada nende inimestega, kes on samal ajal ka minu sõbrad. Ja eks sõpradega suhtlemine ju maandabki ja laeb ka akusid.

Missuguse emotsiooni, tunde ja mõtetega tahaksid kõndida ära Lauluväljakult, kui ühendkooride esituses on kõlanud nii peo kantaat “Igaviku tuules” kui ka “Mu isamaa on minu arm”?

Ma tahaksin tunda seda, et lauljad, mängijad ja publik ehk Eesti rahvas oleks selle peoga rahul. Et nad tunneksid, et nad on saanud laulda ja nautida laulupidude kullafondi, seda, mida me kõik armastame, ja et meie kõigi ellu on see pidu toonud uusi teoseid mis on väärtuslikud ja mis jäävad meie ajast püsima päranduseks järeltulevatele põlvedele.

Vaike Rajaste algavast peonädalast: mitte kunagi ei saa minna mütsiga lööma

Uurisime XX tantsupeo pealavastajalt Vaike Rajastelt, millised tunded ja emotsioonid valdavad teda peonädala alguses. Muuhulgas selgub, mil viisil Vaike ennast tihedal peo ettevalmistusprotsessil välja lülitab.

Peonädal on oma alguse saanud. Mis on see, mis viimastel päevadel enne pidu tehtud peab saama? Seejuures, millised ootused on Sul enda meeskonnale?

Viimased toimingud enne pidu teenivad seda eesmärki, et terve see kava ikkagi jookseks. See tähendab eelkõige seda, et meeskonna liikmed, kes lähevad mikri taha, mõtlevad üksipulgi läbi tantsude väljakule sättimise, mis on täis pisidetaile. Lavastajad peavad teadma iga kollektiivi kohta ja liikumissuundi ning seda, mis sõnadega nad räägivad, et väljak ühtemoodi aru saaks. Samuti on meeskonnas läbi räägitud, mis järjekorras räägitakse, kus sektoris mingid väljakunumbrid ja tegevused asuvad.

Lisaks on paika saanud tantsupeo muusikute kava ja nad on prooviperioodiks valmis. Hetkel käib veel nootide paljundamine ja mappide koostamine, ka tantsujooniste järjestamine ehk igal rindel idee viimistlemine.

Mis aga puudutab meeskonda, siis ma tean, et mu meeskond on tubli. Meil on kaks ja pool aastat hästi tore koostöö olnud, mille üle on mul siiralt hea meel. Olen tänulik, et nad on võtnud selle ilusa ja raske koorma kanda, iga ilus asi tähendab ju ka muremõtteid, kahtlusi ja ootusärevust. Õnneks olen aga päris mitmel korral adunud seda, et kui minul on kuskil auk, siis täidab selle keegi meeskonnast alati ära.

Milline on see üks hetk, lugu või mälestus, mille peagi lõppevast kahe ja poole aasta pikkusest ettevalmistusest enda jaoks kaasa võtad?

On üks tarkusetera, mida peab ikka aeg-ajalt kõrva taha panema. Siinkohal pean minema “Pikseloitsu” juurde, mille muusika on väga keeruline. Kui selle muusika, tantsu ja seadega tegelema hakkasime, sain taaskordselt aru, kui palju oluline on see, et minul kui lavastajal ja õpetajal oleks see peensusteni selge. Mitte kunagi ei saa minna mütsiga lööma. Seda tõdemust pead endale kinnistama, sest muidu vead alt enda meeskonda. Kui mina õpetajana ei tea, siis kuidas saaksidki teised osata?

Möödunud kaks ja pool aastat on aga olnud pideva arengu protsess. Selle lapsega, kelle mina ideekonkursile välja ja paberile panin, hakkas tööle kogu meeskond. Kuigi mina olen selle välja voolinud, siis lõpptulemuse nimel on toimunud pidev kompromisside otsimine ja uute lahenduste pakkumine. See on tasakaalu otsimine – mina kui pealavastaja ja idee autor ei tohi jääda kinni esialgsetesse mõtetesse, kuid on ka asju, millele ei anta järgi.

Peo ettevalmistamine on kindlasti ka pingeline töö. Kuidas Sina pingeliste hetkedega toime tuled ja kuidas kiiretel hetkedel iseendale aega võtad, akusid laed?

Mulle meeldib aeg-ajalt lihtsalt üksi olla. Koos laste ja lastelastega armastan käia seenel ja maasikal. Mulle tohutult meeldis kui tantsurühma tüdrukutele oli vaja peapaelu teha, sest käsitöö on minu jaoks stressi maandamise koht. Üks nii-öelda patune kirg on mul ka, mulle meeldib ristsõnu lahendada.

Missuguse emotsiooni, tunde ja mõtetega tahaksid aga kõndida ära Kalevi staadionilt, kui kõlanud on “Tuljaku” viimased taktid ja tantsuväljak on täis käed-püsti tantsijaid?

Ma arvan, et ma olen tänulik. Tänulik kõige eest. Selle elu eest, mis on olnud ja mind tantsupeo pealavastajaks välja viinud. Oli ju minu tantsupeo idee esialgne pealkirigi “Alguse valgus”. Olen tänulik emale, kadunud isale, vanaemale ja Aseri koolile, tänulik Viljandi kooli tantsuõpetajatele, minu tantsijatele. Lisaks tänusõnad Laulu- ja Tantsupeo Sihtasutusele, kellega koos on tehtud päris palju pidusid. Tänutunne on kõikide nende inimeste vastu, kes ükskõik kui väikesel või suurel moel on peo heaks kordaminekuks kaasa aidanud. Vaid koos tantsuõpetajate, tantsijate, lavastusmeeskonna ja muusikutega me selle peo koos tegime.

Mis oli viimane raamat, mida lugesid? Soovitad ka teistele?

Lugesin viimati märtsis täiesti igapäevast romaani, ilukirjandust. Lihtsalt selleks, et kõigest eemal olla. Ma ei mäleta enam, mis selle lennujaamast ostetud raamatu nimi oli, aga soovitan kõigile, et vahepeal tuleb ennast lihtsalt ümbritsevast välja lugeda.

Rahvamuusikapeo loominguline juht Juhan Uppin: oleme leidnud oma koha

Peonädala alguses avab rahvamuusikapeo loominguline juht ning koondorkestri ja lõõtspillide liigijuht Juhan Uppin oma mõtteid pillimängu ja rahvamuusikapeo tähenduslikkusest. Ühtlasi heidab ta pisut valgust ka Metodisti kirikus aset leidvale “Kannelde öö“ kontserdile.

Kuidas jõudsid pillimängu ja rahvamuusikani? Mis on Sind selle juures hoidnud?

Minu pillimängutee algas aasta enne kooli Vanalinna Hariduskolleegiumis, kus hakkasin õpetaja Tuule Kanni juures kannelt õppima. Eks Tuule mulle selle rahvamuusika pisiku andis. Hakkasin iseseisvalt rahvakannelt mängima ning jõudsingi juba Eesti lõõtspillini.

Tuule õpetajaroll on olnud ääretult oluline ja mul on väga hea meel, et oleme tänaseks head kolleegid. Ja eks mind olegi ilmselt seesama armastus muusika ja pilli mängimise vastu rahvamuusika juures hoidnud. Ühelt poolt on see üks kõige ägedamaid ja loomulikumaid tegevusi, mida lihtsalt oma rõõmuks teha, aga teiselt poolt on sellest kujunenud ka minu elukutse ja töö.

Mida tähendab sinu jaoks peo juhtmõte “Minu arm”?

Juubelipeo juhtmõte on mõtetest ja tunnetest ülim – armastus. Minu arm on muusika, mida tehakse armastusega selle kõige ülistamiseks, mida armastatakse.

Mida ja miks tooksid esile rahvamuusikute kontserdi repertuaarist?

Tahaksin esile tuua kõiki seitset pilliliiki, sest igaüks neist on eriline nii repertuaari kui ka koosseisu poolest. Rahvamuusikapeo kontsert on mitmekesine, pea kolme tunni pikkune, ja esitleb rahvamuusikat läbi eri pilliliikide liigijuhtide nägemuse. Seal näeb rahvamuusika erinevaid liine, koolkondi, stiile, lähenemisnurki ja kõiki põhilisi populaarsemaid pille. Lugudest ei tahaks ühtegi kuidagi eriliselt esile tõsta, kuna kõik lood on kas selle peo jaoks spetsiaalselt seatud või uudisloominguna kirjutatud.

Rahvamuusikutel on ka kontsert “Kannelde öö“, mis toimub Tallinna Metodisti kirikus. Mille poolest erineb see 5. juulil toimuvast põhikontserdist?

Esiteks on tegu sisekontsertiga. Kui 5. juuli kontsert on Vabaduse väljakul suure helivõimendusega, siis kirikukontsert on intiimsem ja poolakustiline, seda seetõttu, et laval on ka solistid. Põhirõhk on kandlekoori naturaalsel kõlal ning võimendus üksnes toetab kogu terviku tasakaalu.

Võrdluseks laulupeoga, siis ka meil on kaks kontserti. Kirikukontserdil “Kannelde öö“ astuvad üles rahva-, kromaatilised- ja väikekandled kõik omaette ja ühise repertuaariga. Kannelde ühendkoor tuleb esinema ka peakontserdile.

Tegu on vist seni kõige suurema rahvamuusikapeoga. Kas võib öelda, et rahvamuusikud on oma kindla koha laulu- ja tantsupeo kõrval leidnud?

Kui mina 2012. aasta paiku laulupeo protsessiga liitusin, oli olukord see, et me alles otsisime pillipeoga oma kohta. Eelnevalt oli proovitud rahvamuusikuid siduda nii laulu- kui ka tantsupeo kavaga. Omaette pidu oli valdkonna arengut silmas pidades aga parim lahendus. Nüüd, kui mul on kolmas pidu, julgen kinnitada, et kuvand ja suhtumine on kõvasti muutunud ja enam ei pea muretsema, kas me paistame selle suure peo kontekstis välja. Paistame ikka välja küll nii pressikajastuses kui oleme igati pildil võrreldes viie aasta taguse ajaga. Oleme leidnud oma formaadi ja loodan väga, et Vabaduse väljaku näol ka jäädava asukoha. Igal juhul ootab ees läbi aegade suurim rahvamuusikapidu, sisult suurim kindlasti, osalejate arvu poolest puuduvad täpsed andmed, aga võib öelda, et taasiseseisvumisaja suurim kindlasti.

Kommenteeritud üldlaulupidude märgid Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi galeriis

Näitus „Laulupidu 1869–2019. Kommenteeritud märgid“

Eesti laulupidude saja-aastasesse traditsiooni mahub kakskümmend seitse üldlaulupidu.

Laulupidude seost disainiga saab käsitleda väikevormide kaudu nagu kostüümid, lipud, vimplid, maskotid jms. Kõige rohkem on publik aga kokku puutunud rinnamärkidega, mille kujundus on tuttav nii trükistelt kui ka teistelt formaatidelt.

ETDMi galeriis saab näha nende visuaalse identiteedi kesksete elementide, sümbolirohkete märkide lahtikodeeringuid, mis panevad kõnelema esmapilgul ehk märkamatud või oskuslikult kujunduslikuks tervikuks sulanud sümbolid, kirjatüübid ja muud detailid. Märkidel kujutatut on kommenteerinud graafiline disainer ja disainiajaloolane Ivar Sakk.

Märk on kontsentreeritud pildilise info allikas, mis räägib ajastu vaimust, ürituse olemusest ja aktuaalsetest moevooludest. Laulupidude märgid peegeldavad eri riigikordi, ideoloogilisi valikuid ning esteetilisi eelistusi. Tihti on ühel laulupeol kasutusel olnud erinevaid sümboleid, kuid üks keskseid kujundeid on lüüra, antiikse jumala Apolloni atribuut. See ilmub esimese laulupeo märgil ning on nähtav viimati 21. sajandi künnisel, 1999. aastal.

Meie laulupidudelt on hästi teada heliloojad, dirigendid, kontsertide repertuaar ja osalenud koorid, sümboolika autorite nimed on aga vajunud unustusse. Selle näituse eesmärk on eksponeerida laulupidude tunnusmärke ning püüda välja selgitada nende kujundajate nimed. Mõnel juhul on see õnnestunud, kuid paljud märgid on jäänud siiamaani anonüümseks. Kõige viljakam autor on siiski teada – professor Paul Luhtein kavandas noore mehena oma esimese laulupeo märgi 1933. aastal ning viimase elukogenuna 1980. aastal. Tema loodud kujund, lüüra-kannel, esineb peaaegu kõigil 20. sajandi teise poole laulupidude visuaalidel.

Kuna eri autorite kujundatud originaalkavandeid ei ole teadaolevalt säilinud, on kasutatud läbi aastate trükis ilmunud reproduktsioone neid kohendamata. Need kujutised on omakorda suurendatud kümnekordseks ja märgile koondatud infokogum lahti seletatud piltjutustuseks.

Rahvusliku identiteedi seisukohast ülioluliste sündmuste märkidel kujutatud sümboolika ja detailid on reeglina väga kõnekad, andes aimu nii poliitiliste ja kultuuriliste eripärade, ajastuspetsiifiliste kujundusvõtete kui ka väärtushinnangute muutumisest läbi aja.

Näitust saadavad videojäädvustus laulupeo traditsiooni tähistamise 100. aastapäevast 1969. aastal ja valik metallmärke läbi aastate.

Näituse kuraator ja kujundaja: Ivar Sakk

Näitust on toetanud Laulu- ja Tantsupeo SA.

Suur tänu Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumile, Eesti Filmiarhiivile!

Laulu- ja tantsupeo käepaelaga on 3. -7. juulil sissepääs muuseumi tasuta!

XXVII Laulu- ja XX tantsupidu „Minu arm“ jõuab 14 maakonda

Pühapäeval, 7. juulil saab jälgida laulupidu otsepildis suurte ekraanide vahendusel 14 paigas üle Eesti. Ühesvaatamine toimub linnaväljakutel, mõisahoovides ja teistes paikades, näiteks Taagepera lossi pargis Valgamaal, Paide keskväljakul, Narva linnuse hoovis, Viljandi lauluväljakul jne. Osades kohtades algab pidu juba hommikul tantsupeoetenduse järelvaatamisega. Sissepääs on kõikjal prii ja pidu toimub iga ilmaga. Oma kodule lähima ühesvaatamise koha leiab Rahvakultuuri Keskuse kodulehelt (rahvakultuur.ee).

Eesti rahvusliku liikumise eestvedaja, rahvaluule- ja keeleteadlane, vaimulik Jakob Hurt on öelnud, et kuna me pole suured jõult ega arvult, siis peame saama suureks oma vaimult ja kultuurilt.

On selge, et vaimult ja kultuurilt ei saa olla aga suur, kui selle taga ei ole inimest, indiviidi  – mineviku, oleviku ja tuleviku peategelast.

Ka Lennart Meri on oma raamatus „Hõbevalge“ väga ilmekalt kirjeldanud meie inimese vajalikkust ja seda kui oluline on meile meie kultuur. Nimelt kirjutas ta, et eestlane tunneb nimepidi oma allikasilmi ja suuremaid puid, jõekäärusid ja moreeninõlvu, mida nõudlikult mägedeks nimetame, ja igaühe juurde on meil mõni pärimus. Maa kõneleb meiega meie keeles, kuid muidugi ei ole see metsade ega vete hääl, mida kuuleme, vaid kümnete põlvkondade sosin, nende tööde ja rõõmude, vaevade ja heitluste, tõdede ja vastutõdede kauge kaja.

Ja nii see ongi. Pole vahet, millise režiimi alla oleme elanud, oma kultuuri on eestlased alati südames kandnud ja seda ka raske töö kõrvalt. Talgud, üksteise aitamine ja rahvapeod koos tantsu ja lauluga on samuti meie südames.  Seega pole enam üllatuseks kellelegi see, et selle suve suursündmuseks on XXVII Laulu- ja XX tantsupidu „Minu arm“. Tänavu tähistame 150 aasta möödumist esimesest laulupeost ning 85-aastane tantsupidu toimub 20. korda.

Paraku on aga nii, et kõik huvilised ei saa pealinna selleks ajaks minna. Põhjuseid on mitmeid. Samas soov ühte hoida ja pidu nautida olemas. Mis siis teha?

Siinkohal tuleb nüüd öelda, et Kultuuriministeeriumi kantsler Tarvi Sits tuli imelisele ideele – teeme taaskord ajalugu ning viime laulu- ja tantsupeo igasse maakonda. Oli ju Lätiski eelmisel laulu- ja tantsupeol Riia parkides suured LED-ekraanid, et pidu ikka võimalikult paljudeni jõuaks.

Kokku sai kutsustud erinevad koostööpartnerid ja nii sündiski ideest teostus. Ürituse korraldamine anti Rahvakultuuri Keskusele. Mais saadeti välja üleskutse rahvapeo korraldamiseks maakondades ja nüüd saab tõdeda, et koos Kultuuriministeeriumi, Eesti Laulu- ja Tantsupeo sihtasutuse, Eesti Rahvusringhäälingu ja piirkondlike korraldajate abiga tuuakse 7. juulil maakondadesse rahvapidu, kus üheskoos saab pealinnas toimuvat jälgida ning miks mitte ka kaasa lauda ja tantsida.

Selleks toimetatakse 14 maakonda 3×5 meetri suurused mobiilsed LED- ekraanid ning toolid. Iga koht võis  meeleolukama peo tarbeks pakkuda rahvapeol veel lisategevusi (käsitöölaata, rahvuslike toodete müüki, toitlustus jne).

Näiteks Valgamaal Taagepera lossi pargis on tore perepäev, kus saab vaadata ja osta Mulgi käsitööd, süüa pannkooke ja tutvuda ning soetada kohalikke tooteid. Võrumaal Loosis, on terve päeva jooksul avatud Uma Meki toiduala ja kohvikud, võimalik on osaleda erinevates õpitubades ja osta kohalike meistrite käsitööd. Silmailu ja uudistamist pakub lapitööde näitus jne. Eriprogramme on teisteski maakondades.

Osades kohtades saab enne laulupidu, aga vaadata ka eelmise päeva tantsupeo etendust. Sellise programmiga on liitunud Taagepera lossi park, kus rahvapidu algab juba kell 10 hommikul ning Põlva linn, kus pidu keskväljakul saab alguse kell 11. Samal kella-ajal saavad võrokad oma sammud sättida Loosi mõisa hoovi, Jõgevamaa rahvas Jõgeva kultuurikeskuse juurde, narvakad Narva linnuse hoovi ning läänemaa laulu -ja tantsupeo huvilised Rootsi turu juurde. Tartlased ja ümbruskandi rahvas saab rahvapeo laulu- ja tantsupeo ühisvaatamisega ühineda Eesti Rahva Muuseumi A sissepääsu ees, katuse all. Viljandi lauluväljakul hakkab pidu, aga kell 11.30 ning Paides alles kell 12.

Laulupeo ühisvaatamise ja laulmise rahvapidu saab nautida Rapla linna – ja Kuressaare linna keskväljakul. Pärnus lastepargis ning Hiiumaal Orjaku sadamas. Nendes kohtades algab rahvapidu kell 14.

Kuigi XXVII Laulu- ja XX tantsupidu „Minu arm“ toimub Tallinnas, siis on selge, et kõik ei saa selle päeval lauluväljakul viibida. Nende jaoks on samuti rahvapidu laulupeo ühisvaatamiseks (LED-ekraani vahendusel) olemas. Selleks oodatakse huvilisi Vabaduse väljakule, et siis kell 14 elada kaasa meie suursugusele rahvuspeole.

Kõikides nendes kohtades on sissepääs tasuta ja nagu eestlasele kohane –  pidu toimub iga ilmaga.

Tunneme koos rõõmu juubeliüritustest, loome ajaloos uue toreda lehekülje ja hoiame oma vaimu ning kultuuri jätkuvalt läbi meie olulise vara – inimese.

Kaja Mõts

Rahvakultuuri Keskus

kommunikatsiooni- personalijuht

Viimane võimalus külastada sõna- ja koorilaululavastust “Hakkame, mehed, minema”

Möödunud nädalal Noblessneri sadamalinnakus Noblessner Shipyardis esietendunud Gustav Ernesaksa elu käsitlevat sõna- ja koorilaululavastust „Hakkame, mehed, minema“ on kõigil huvilistel võimalik järgmisel nädalal veel külastada.

Eesti Laulu- ja Tantsupeo Sa teabejuht Sten Weidebaumi sõnul on tähelepanuväärne, kuidas etenduse loojatel on õnnestunud niivõrd ehedalt ja tundlikult anda pealtvaatajatele sissevaade legendaarse laulutaat Gustav Ernesaksa keerukale elukäigule. “Ernesaks on ju meie kujutelmas kindlasti suurem, kui aeg – lavastuses avaneb aga Gert Raudsepa suurepärase rollilahenduse kaudu Ernesaksa inimlik pool pildikestena tema elust. Etendus ei püüa vastata küsimustele vaid jätab kõigile võimaluse ise edasi mõelda, arvata ja huvi korral juurde lugeda. Etenduses lööb kaasa ka dirigent Hirvo Surva, kelle hoida on alates 2014. aastast Ernesaksa enda taktikepp, koos oma Estonia poiste- ja noormeestekoor. Etenduses on kesksel kohal suurepärases esituses kõlav Gustav Ernesaksa looming. Juubelilaulupeo eel on lavastuse pealkiri „Hakkame, mehed, minema“ kenasti mitmetähenduslik – lisaks kutsele külastada etendust on see suurepärane võimalus sättida end emotsionaalse laenguga teele juubelipeo poole, mis kohe-kohe kätte jõuab,“ rääkis Weidebaum.

Etenduse lavastaja Veiko Tubin ütleb: „Gustav Ernesaksa lugu räägib lisaks kõigele muule eestluse püsimajäämisest ja laulu võimust. See on harukordne võimalus vaadata Eesti ühe suurkuju ellu nii mälestuste kui ka koorimuusika kaudu. Nii nagu Ernesaks lõi pärast sõda noorusest pakatava RAMi koori, on lavastuse läbivaks teljeks Rahvusooper Estonia poiste- ja noormeestekoor, kes Hirvo Surva dirigeerimisel põimib lavastusse laulutaadi loomingu ja aitab mõtestada Ernesaksa läbi muusika. See teatriõhtu on sõnaline, muusikaline ja visuaalne rännak, kus kohtuvad erinevad ajad, tegelased ning laulutaadi tuntud helilooming.“

Piletid on müügil Piletilevi müügipunktides üle Eesti.

FOTOD TULE TEEKONNALT: Vaata, kuidas on tuli eri maakondades liikunud

Praeguseks 22 päeva teel olnud juubelipeo tuld on kantud nii autol, mootorpaadil, rullsuuskadel kui jalgrattal. Kogusime meie fotomeeskonna pilgu läbi erilisemad hetked tule senisest teekonnast. Täna ja homme jätkab tuli liikumist Tartumaal, kus see põleb ereda leegiga ka seal toimuval laulupeol.

Tule esimeseks peatuseks olid Muhu- ja Saaremaa. Kahe päeva jooksul liikus seal tuli nii külgkorviga mootorratta, hoburakendi, mootorpaadi, tõukeratta, jalgratta kui elektriauto abil. Muhulased võtsid tule vastu sadamas randunud Uisulaev Moonlandilt.

Saaremaal Nasva jõe sadamas anti tuli Kuressaarelt üle Anseküla kihelkonna esindajatele, kust tuli liikus kaatriga jõge mööda edasi Salme jõesadamasse.

Hiidlased tervitasid tuld endale omase külalislahkusega igas saare otsas meeleoluka laulu ja tantsuga. Päeva lõpuks sõitis tuli Eesti oma elektriautol Nobe Orjaku sadamasse, kus seda võtsid vastu kohalikud rahvatantsijad, kes olid sinna kogunenud, et tervitada tuld kohaliku tantsupeoga.

Tulega liigub iga päev kaasas ka hulk olulisi inimesi, kes hoolitsevad selle eest, et tuli teekonnal kordagi ei kustuks ning kõik olulised sündmused saaks pildis ja sõnas jäädvustatud. Pildil osa meeskonnast Läänemaal lõunasööki nautimas.

Pärnumaal liikus tuli avatud autol, et kogu linnarahvas tulest osa saaks ja sellest osa ka endale koju viia saaksid.

Valgamaal oli tule liikumise üheks erilisemaks hetkeks, kui kohalikud rullsuusatajad tule Tartu Maratoni Palu toitlustuspunktis tule enda kanda võtsid ja sellega IRONMANile sõitsid. Rullsuusatajaid saatis elektriauto NOBE.

Lisaks panid Valgamaalased tule ka hobukaarikule.

Valgamaalased andsid tõrviku kätte ka jalgratturile, kes andis Otepää valla poolt Keeni raudteeülesõidu juures tule üle Valga vallale.

Võrumaal kandis laulu- ja tantsupeo tuld puusuuskadel Anti Saarepuu.

Lisaks maakondadele liiguvad omanäoliste masinatega ka Tule Tulemise korraldusmeeskond. Head autod on välja pannud partner ABC motors. Kõik kusjuures juubelipeo värvides ja mustrites. Pildid Tule Tulemise sotsiaalmeedia eest hoolitsev Kätlin.

Koppadest moodustatud südamekujutisega tervitati juubelipeo tuld ka Põlvamaal.

Kõiki pilte tule teekonnalt näeb laulu- ja tantsupeo veebilehelt www.laulupidu.ee. Samuti jõuab kõige uuem pildimaterjal laulu- ja tantsupeo Facebooki ja Instagrami.

Tuletame meelde, et tule teekonda saad jälgida mistahes maailma nurgast, laadides alla selleks loodud mobiiliäpi „Laulupidu“ või hoides silma peal laulu- ja tantsupeo veebilehel asuval interaktiivsel kaardil. Ära unusta ka sotsiaalmeedias oma tulega kohtumise emotsioone ja hetki jagamast. Kasuta selleks teemaviidet #tuletulemine.

Ettevalmistused käivad: mida tasub osalejatel peonädalaks kaasa võtta, mida mitte?

Laulu- ja tantsupidu tähendavad paljudele lauljatele, tantsijatele ja muusikutele ööbimist kodust kaugel ja võõras kohas. Seetõttu tasub hoolikalt läbi mõelda, mida kaasa võtta ja mida mitte.

Tallinna ja Harjumaa koolimajades majutatakse ühtekokku 22 000 peolist. Kõige olulisem on seejuures hoolitseda pehme küljealuse eest. “Mida mugavam see on, seda rohkem puhkab ka välja. Voodit pole tarvis kaasa võtta, aga kummimadrats või alusmatt tasub igal juhul kaasa pakkida,” rääkis majutuskorraldusega tegelev Andres Vakra.

Vakra sõnul tuleb ühes koolis 500-600 inimesega koos ööbides kaasa võtta ka rahulik meel ja hea tuju. “Nii suure hulga inimeste puhul tuleb arvestada järjekordade tekkimisega, eriti hommikutel, kui kõik tahavad korraga hambaid pesta,” lisas Vakra. Seda, et koolimajad pole mõeldud majutamiseks, teavad kõik peolised, mistõttu tasub kooli võimlas saja või rohkema inimesega koos ööbimist võtta ägeda kogemusena, millest viimast võtta.

Pesemisasjad ja hügieenivahendid tuleks samuti endal kaasa võtta. Söögiasju pole eraldi tarvis, kuna toitlustamine toimub koolimajade sööklates. Lähtuvalt enda soovidest ja vajadused võib kaasa võtta ka energiat andvaid suupisteteid ning vabal hetkel poest lisaks kehakinnitust võtta.

Laulu- ja tantsupidu tähendavad paljudele pea tervet nädalat proove ja etendusi. Seega tuleb arvestada ka vajaliku hulga riietega. “Mõeldes muutlikule ilmale, tasub kaasa pakkida mitu komplekti nii külmadele kui ka soojadele ilmadele sobilikke riideid. Üks täiskomplekt vahetusriided peaks olema kaasas ka proovides ja harjutusväljakutel käies. Siis on võimalik seal riideid vahetada ja ei pea vihma korral märgades riietes külmetama. Pükste, särkide ja kilejopede kõrval ei tohiks unustada ka varusokke,” rääkis meditsiiniteenistuse juht Erik Velleramm. Hea oleks kaasa võtta ka õla- või seljakott, kuhu varuriided sisse mahuksid ja mida oleks mugav harjutusväljakule või proovi kaasa võtta.

Riided võiksid olla kihilised, nii saab soojema ilma korral kihte vähemaks võtta ja külmema ilmaga juurde panna. “Ka peakate tasub proovi kaasa võtta, et päike liiga ei teeks. Samuti tasub heledale nahale päikese korral päikesekreemi määrida,” rääkis Velleramm. Üks lihtne asi, mis alati taskusse pista, on vihmakeep.

Kindlasti tuleks mõelda ka ravimite peale. “Eriti neil, kellele arst on kindla raviskeemi määranud. Seda ei tohi peo ajal muuta, seega tuleb määratud hulk ravimeid endaga kaasa võtta,” rääkis Velleramm. Kui sul on teada allergia ning kasutad selle jaoks ravimit või ravimeid, siis kanna neid endaga päeva jooksul kaasas. Kui peol osaleval lapsel on mingi allergia, siis tuleb sellest eelnevalt teavitada kindlasti lapse kollektiivijuhte ja saatjaid ning vajadusel selgitada ravi- või käitumisjuhiseid. Näiteks selleks, et laps teadmatusest ei sööks koos oma kaaslastega midagi sellist, mis võib tuua kaasa allergilise reaktsiooni või muu tervisehäda.

Kõikides koolides on olemas meditsiinipunktid ning harjutusväljakutel ja peopaikades esmaabiosutajad. Meditsiiniteenistuse juhi sõnul tasub igal juhul vajadusel abi saamiseks kollastes vestides esmaabi osutajate poole pöörduda. Harjutusväljakuid külastab ka spetsiaalne kiirabibrigaad. Kui abi vajades esmaabiosutajat ei näe, siis võib pöörduda ka kõigi turvameeste või korraldajate poole. Samuti aitavad kiiret abi leida kaaslased.

Kõige enam teevad just tantsijatele muret jalgadele tekkivad villid. “Loomulikult aitavad ville vältida mugavad ja juba sissekäidud jalanõud. Uued jalavarjud võiks võimalusel kandmiseks jätta mõneks teiseks korraks. Kaasa tasub pakkida ka villiplaastreid,” lisas meditsiiniteenistuse juht. Oluline on kogu nädala jooksul enda lähedal hoida ka veepudel, et piisavalt vedelikku tarbida.

Eile algas Tartu laulupidu

Eile algas laulupeo sünnikodus Tartus laulupidude 150. sünnipäeva tähistamine. Kolme päeva jooksul toimuvad nii ühiskontsert, tasuta ajastukontserdid kui Tartu laulupeo peakontsert koos simmaniga.

Pidustused juhatas sisse eile õhtul kell 18.69 ehk 19.09 toimunud Tartu laulupeo ja XXVII laulupeo pidulik ühiskontsert „1869. 2019“, mis toimus Tartu Maarja kirikus, kus toimus 1869. aastal ka esimese laulupeo peaproov. Kontserdil astusid üles Eesti rahvusmeeskoor ja Tartu Ülikooli Akadeemiline naiskoor. Ühiskontserdi kavas olid palad I laulupeo kavast – Kunileid, Klein, Brenner, Beethooven, Stuntz, Kalliwoda, Abt, Lvov. Kontserdi teises osas kuulsime Mari Amori ja Patrik Sebastian Unti muusikat.

Esimest korda esitati ka Jüri Reinvere uudisteost „Mu isamaa. Mu õnn ja rõõm“.

Täna, 21. juunil kell 12 algab koostöös EELK Tartu praostkonnaga Tartu toomkiriku varemetes Toomemäel jumalateenistus. Kaasa teenivad Tartu Maarja kirikukoor (dirigent Lilyan Kaiv) ning Kose kiriku pasunakoor (dirigent Kahro Kivilo). Sissejuhatuse ajalukku teeb kirjanik, näitleja ja kultuuriloolane Enn Lillemets. Jumalateenistus on ilma armulauata, jutluse peab Tartu praost Ants Tooming.

Päev jätkub tasuta ajastukontsertidega, kus laulu ja vahetekstide kaudu minnakse ajas tagasi 150, 100 ja 50 aastat.

Kell 16.00 algab laulupeomuuseumi õuel (Jaama 14) ajastukontsert „1869”, mis räägib laulupeo sünnist kuni 1918. aastani. Vahetekste loeb näitleja Priit Strandberg ning kaastegev on Väägvere pasunakoor. Kell 18.00 jätkub rännak Raadi lennuangaaris (Roosi 83) ajastukontserdiga „1919”, mille sisuks on aastad 1919–1968. Vahetekste loeb näitleja ja lavastaja Anu Lamp ning kaastegevad on bariton Taavi Tampuu ja kontsertmeister Jorma Toots. Ajarännaku lõpetab kell 20.00 Tartu ülikooli staadionil (Staadioni 41) algav ajastukontsert „1969”, mis räägib ja laulab aastatest 1969–2018. Vahetekste loeb näitleja Maria Annus. Kaastegev on ansambel Estraadiraadio, juhendaja Tanel Aavakivi.

Päeva lõpetavad kell 22 Kassitoomel algav rahvatantsuetendus „Loodud jääma” ning kell 23 Raadi kalmistul toimuv mõtisklus „Väike suurvaimude öömuusika”. Kalmistul viiakse küünlad nii laulupeo loojatele ja hoidjatele kui kõigile neile, kes meid ennast loonud ja hoidnud. Mälestustseremoonial esineb Maarja Nuut ning selle erilise kokkusaamise juhatab sisse Tartu ülikooli-Jaani koguduse õpetaja Triin Käpp. Mälestustseremoonia ja kontsert on tasuta. Tantsuetendusele pääseb piletiga.

Laupäeval, 22. juunil kell 15.45 algab lauljate-pillimeeste rongkäigu rivistamine Tartu südalinnas. Rongkäik alustab kell 16.30 liikumist lauluväljakule marsruudil Vabaduse pst – Lai tn – Jakobi tn – Fr. R. Kreutzwaldi tn – Fr. Tuglase tn – Tähtvere tn. Rongkäiguliste tuju hoiab üleval Gaute Kivistik.

Peole paneb punkti kell 18 Tartu lauluväljakul algav peakontsert, kus enam kui 8500 lauljat lasteaedade mudilastest vanemade-vanaisadeni esitavad Arvo Pärdi, Veljo Tormise, Gustav Ernesaksa, Miina Härma jpt muusikat. Kontserdil astuvad üles puhkpilliorkestrid, kaastegev on Vanemuise sümfooniaorkester, dirigendiks Taavi Kull, ning solistid Tõnis Mägi, Ivo Linna, Jarek Kasar, Reigo Tamm (rahvusooper Estonia) jt. Kell 22.30 jätkub pidu simmaniga, kus astub üles ansambel Curly Strings.

Peakontserdi piletid on müügil Piletilevis.

Peakontserdi repertuaari ja täpsema info ürituste kohta leiab Tartu laulupeo kodulehelt.

Rongkäigus soovib osaleda 459 ettelaulmiste või ettetantsimiste tulemusel mittepääsenut

11. juunil kogunenud Eesti Laulu- ja Tantsupeo Sihtasutuse nõukogu arutas muuhulgas ettepanekut lubada XXVII laulu- ja XX tantsupeo rongkäigust osa võtta ka peole ettelaulmise või ettetantsimise tulemusel mitte pääsenud kollektiivid.

Selgitamaks välja, milline on sellise otsuse mõju laulupeo avakontserdi algus- ning lõpu kellaaegadele, millest omakorda sõltuvad teleülekande algusaeg ning kõigi peoliste kontserdijärgne kojusõit ühistranspordiga, paluti kõigil XXVII laulu- ja XX tantsupeo teises eelproovis osalenud, kuid ettetantsimiste, -laulmiste või -mängimiste tulemusel peole mitte osalema pääsenud kollektiividel oma soovist rongkäigus osalemiseks teada anda maakonna kuraatorile.

Kokku avaldas Sihtasutuse üleskutsel soovi rongkäigus osaleda 459 inimest. 19. juunil arutas korraliselt kogunenud Eesti Laulu- ja Tantsupeo Sihtasutuse nõukogu küsimust uuesti ning hindas sellise hulga inimeste mõju rongkäigu erinevatele logistilistele lahendustele ja turvameetmetele pigem tagasihoidlikuks ning otsustas juubelipeol erandkorras anda soovi avaldanutele võimalus osaleda rongkäigus koos oma maakonna kolonni koosseisus.

Oma vastavast soovist teada andnud inimestega võtavad lähipäevil ühendust maakonna kuraatorid, kes paigutavad nad rongkäigus oma maakonna kolonnidesse. Nõukogu juhib tähelepanu, et peole akrediteeritud kollektiividele tagatud muud õigused neile ei laiene ning rongkäigus osalemiseks tuleb neil endal hoolitseda nii transpordi, toitlustuse kui ka võimaliku majutuse eest.

Eesti Laulu- ja Tantsupeo SA nõukogu

Tallinnasse püstitati viimane juubelilaulupeo installatsioon

Sel nädalal avati Tallinnas Pikakari rannas viimane laulu ja tantsu juubeliaasta installatsioon. Kokku on südamekujulisi installatsioone üle Eesti kuus. Samasugusedinstallatsioonid onpaigaldatud ka Tartusse, Viljandisse, Elvasse, Torisse ja Muhu saarele.

Tallinnas asuv Pikakari rand sai Sinilipule lisaks ka sinise südame, Katariina kai kõrvale paigaldatud südamekujuline laulu ja tantsupeo installatsioon viitab Lydia Koidula sõnadele “Minu arm”, mis on valitud sel aastal toimuva juubelilaulupeo juhtmõtteks.

Kino Maastikuarhitektid OÜ poolt valmistatudinstallatsioonid on kasutatavad pildiraamina ja varustatud laulupeo teemalise teabega. Pikakari rand sinise südame asupaigana sai valitud eelkõige ilusa merevaate tõttu.

“Juubeliaasta installatsioonidegasoovime näidata neid olulisi väärtusi, mida laulu- ja tantsupeo liikumine juba 150 aastat endaga kaasas kannab. Läbi Pikakari randa paigaldatud südame saame näha nii Tallinna siluetti kui ka laulukaart, kus juba 90 aastat on laulupidusid peetud. Täname Tallinna linna laulupidude võõrustamise eest ja oleme rõõmsad, et saame kümne aasta jooksul neljal korral Tallinnasse Eesti rahva suurimat pidu pidama koguneda,” ütles Eesti laulu ja tantsu juubeliaasta projektijuht Sten Weidebaum.

Helle-Mare Kõmmus kuraatoritööst: see on igal hetkel olemas olemine

Usutavasti mitte ainult hiidlastele, vaid ka tervele laulu- ja tantsupeo perele tuttav Helle-Mare kõmmus on nii Hiiumaa kuraator, tule teekonna organiseerija kui ka tänavuse tantsupeo lavastusmeeskonna liige. Uurisime Helle-Marelt, millised on lisaks tule teekonna korraldamisele kuraatoritöö ülesanded ning mis motiveerib teda nii mitmel rindel töötama.

See, et tule teekond Hiiumaal ühe päevaga käidud sai, oli Sulle vast suur kergendus, kuna kuraatori roll on tegelikult palju suurem ja tule teekond on ainult üks paljudest ülesannetest. Mida aga teeb üks laulu- ja tantsupeo kuraator? Mis on tema täiendavad ülesanded?

Kuraatorite töö algab poolteist kuni kaks aastat varem. Kõigepealt tuleb võimalikele osalejatele edastada teavitus, et pidu on tulemas,. Seejärel avaneb laulu- ja tantsupeo register, kuhu kõik peole soovijad saavad ennast kirja panna. Kuraatori ülesanne on jälgida registri täitumist ja kui tundub, et mõni potentsiaalne osaleja on veel üles andmata, siis tuleb saata meilikiri või teha telefonikõne asjaosalisele. Reeglina tuleb siis vastus kas lubadusega ennast kohe registrisse kanda või pisut ebalevas vormis „me siin praegu kaalume-mõtleme, meil on mõned mängijaid või lauljaid puudu ja võib-olla seekord ei saa üldse osaleda“. Siis on kuraatori roll asjaosalised jutulauda kutsuda ja arutada läbi võimalused protsessis osalemiseks. Mõnikord tuleb kollekiivi juhti veenda registrikannet just nüüd tegema, sest hiljem ei pruugi see enam võimalik olla. Nii et kuraatori ülesanne on see maastik läbi vaadata ja olla kindel, et kõik, kellel on võimalik peole kandideerida, seda ka teeksid.

Protsessi järgmises etapis hakkab tulema informatsiooni kõikvõimalike õppematerjalide ja õppeseminaride kohta. Kuraatori ülesanne on jälgida, et teave on jõudnud juhendajani ja ta seda ka kõige paremal moel kasutab.

Pool aastat enne pidu käivitub eelproovide tsükkel. Olenevalt peo liigist tuleb õpitu üks või kaks korda peo kunstilisele toimkonnale ette näidata. Minu kui Hiiumaa kuraatori jaoks on nüüd vaja läbi mõelda, kas eelproov saab toimuda saarel või tuleb maakonnast välja sõita. Viimane on küll väga ajakulukas, võttes terve päeva, kuid paraku sageli hädavajalik. Põhjuseks kollektiivide vähesus ühes või teises peo liigis või väike osalejate arv. Pisike laulukoorike üksinda ei saa kuidagi kätte seda tunnet, mis on suures ühendkooris laulda. Vähem oluline pole näha, et neid, kes selle huvialaga tegelevad, on  tegelikult palju.

Niisamuti orkestriga. Tihti pole meil vajalikku pillide koosseisu kuskilt võtta. Saame kodus ära õppida oma partiid, kuid kuidas kõlab orkester kokku, ei ole võimalik teada saada. On olnud päris naljakaid puhkpilliorkestri proove, kus dirigent üsna mitu takti tühja vehib, sest meie orkestris just neid pille pole, mis sel hetkel mängima peavad. Teiste orkestritega koos aga saame kätte selle õige orkestritunde. Ka tantsurühm saab oma tegemistest parema pildi kui on võimalik võrrelda.

Eelproovide periood on pingeline aeg kollektiivi juhile. Mõnikord on vaja teda toetada, nõu anda või vajadusel väljastpoolt abi otsida. On vaja olemas olla.

Lisaks sellele korraldavad kuraatorid suure peo raames justkui 15 väikest laulu- ja tantsupidu. Milles peitub nende olulisus?

Ma usun, et igas maakonnas on see mõte, et kui kõik kollektiivid ka peole ei pääse, siis kodusel väikesel laulu- ja tantsupeol saame kõik osaleda ja hooajal õpitud lood, laulud ja tantsud ette kanda. See annab suurele peole minejale veelkord võimaluse repertuaar läbi proovida ja peolt kõrvale jääjale annab võimaluse teistega koos olla. See on väga oluline.

Milles seisneb aga maakonna akrediteerimine. Mida see tähendab?

See tähendab seda, et laulupeo registris on üsna palju toimetamist. Kõik peole pääsenud on välja selekteeritud, kollektiivi juhid on kinnitanud nii liikmete üldarvu kui iga inimese osalemise eraldi ja registrisüsteem on teinud ära vajalikud taandused. Viimane tähendab seda, et näiteks tantsija, kes on ka laulja, saab osaleda mõlemal peol ühe isikuna. Nüüd saab kuraator teada, palju tal tegelikult peole minejaid maakonnas on. Viimase sammuna tuleb Laulu- ja Tantsupeo sihtasutuses maakond akrediteerida ehk oma jah- sõnaga kinnitada, et mul on 380 lauljat, tantsijat, pillimängijat, võimlejat linna tulemas; et mul on toimkond, kes nende olemise linnas koduseks teeb; et mul on koolimaja, meie linnakodu, kus me terve nädala elame; et minu inimesed on turvaliselt linna viidud ja koju tagasi toodud. Ent Hiiumaa saarelisus seab siin oma tingimused – me peame ära määrama kõik praamid, millega me liigume. Praam teatavasti käib siis kui ta käib! Ja see ei pruugi alati kokku sobida peo protsessiga. Siis on vaja natuke näiteks praamigraafikut muuta või pidulisi varem Tallinnasse tuua. See on kõik suure kaardipaki ritta seadmine, mis tuleb ära teha enne lõplikku jah-sõna.

Peole minekuks oleme valmis siis, kui maakond on akrediteeritud, vajalik info osalejateni viidud, käepaelad ja majutuskaardid osalejale kätte jagatud.

Lisaks kuraatoritööle on Sinu vedada ka tantsupeo tantsud ja seda juba aastaid. Olles ka tantsupidude lavastusgrupi liige, kuidas need kaks tööd ühele töölauale ära mahuvad?

Need töölauad on kindlasti eraldi. Ma arvan, et üks asi on see, et ma elan ja olen Hiiumaal, mis on piisavalt väike, et saan kuraatoritööd rahulikult teha. Koore ja tantsurühmi on mõõdukalt ja mul jätkub aega nii kahe tantsurühma juhendamiseks kui tantsupeo lavastusgrupis kaasalöömiseks.

Peo loominugline pool on juhuse tahtel minu ellu tulnud. Esimene pidu, mida ma lavastajana tegin oli 1994. aastal. Minu õpetaja Mait Agu helistas paar aastat enne seda ja ütles, et nüüd oleks vaja Lääne-Eesti plokki lavastama tulla. Vajasin veidike mõtlemisaega, mul oli just kolmas laps sündinud. Võtsin siis kõik oma kolm last kaasa ja sõitsin Tallinnasse õpetajaga kohtuma, et aru saada, mis see ettepanek tegelikult tähendab. Siis ta vaatas mulle otsa ja küsis, et noh, ega sa ometi ära ütlema ei tulnud? Kes siis õpetajale julgeb ära öelda? Ja nii ma sellele reele sattusin.

Kohe esimese peoga sain teada, kui palju üks lavastus nõuab eeltööd ja tegemist. Kui sinu ees on 900 või 1000 tantsijat, siis sa ei tohi seal väljakul alles mõtlema hakata, vaid sul peab olema kõik põhjalikult ette valmistatud. See ei ole olnud kerge, sest see aeg tuli leida pere ja kõikide muude tegemiste kõrvalt, aga lavastusgrupis kaasalöömine pakub nii palju lisaväärtust, et olen selleks valmis. Meeskonnatöö meeldib mulle.

Kummas rollis oled Sa rohkem laulu- ja tantsupidudeks valmistunud: kas kuraatori või lavastusgrupi liikme või suisa lavastajana?

Ma hakkan praegu mõtlema, et ikka lavastusgrupi liikmena erinevates rollides. Esimene kord oli mul 1987. aastal assistendina peol olla, nii et ma olen lavastusprotsessis kindlasti pikemalt olnud.

Mitmendale peole Sa nüüd kuraatorina vastu lähed?

Jäin isegi ükspäev mõtlema. Ma arvan, et see oli möödunud sajandi üks lõpupidudest, kas 1997 või 1999. See tähendab, et mul on 20 aastat kuraatorirolli, lavastajarolli juba üle 20-ne.

Kas see ongi see, mis on Sinu arm?

Ma arvan küll. See protsess ise on nii põnev, iga kord teistmoodi. On mõned momendid, mis on eelmiste pidudega läbi käidud ja selle peoga käiakse ja järgmiste pidudega käiakse, aga alati on midagi muutunud või muutumas. Maailm meis ja meie ümber ei püsi ju paigal! Seda tööd ei saa teha viha või mõru tundega. Ma väga loodan, et jõuame ka seekord ilusasti lõpuni ja kõik toimib ja ilm on meiega. Laulu- ja tantsupidu on Minu arm.

Laulupeo lavaliikumise juht Margus Luur: ühendkoori pealetulek on vähemalt sama võimas etteaste kui pärastised laulud

Igapäevaselt Pärnu Kontserdimaja haldusjuhi tööd tegevast Margus Luurist saab juba viimased 12 aastat iga laulupeo ajaks lavaliikumise juht. Sellele, kuidas mahutab laulukaar ära ühendkoori oma 25 000 liikmega, annab vastuseid Margus Luur.

Kui Sa laulupeole tuled, siis saab sinust lavaliikumise juht. Kas Sa täpsustaksid, mis roll või amet selle nime taga ennast peidab?

Lavaliikumise juhi esmane ülesanne on see, et kõik koorid saaksid õigel ajal õigesse kohta lavale nii, et see muusikaline sooritus saaks kõige paremal moel tehtud. Koosseisud on erinevad ja siit tulevad ka erinevad ülesanded. Kõige väiksem koosseis on näiteks meeskoorid 1400 lauljaga ja kõige suurem koosseis, mis lavale peaks ära mahtuma on avaühendkoor 25 000 lauljaga.

Kuidas aga leiavad koorid laval oma õige positsiooni ehk et mis on Sinu töö saladus?

Minu töö saladus on võib-olla see, et lauljad on äärmiselt distsiplineeritud liik. Nad teavad tegelikult väga hästi, kes kus oma kooris asuma peab. Aga puht tehniliselt käib see nii, et kuna rahvast on palju, siis nad peavad lavale sattuma õiges järjekorras ja sellepärast rivistatakse laululava väravate taha üleş vastavad kolonnid õiges järjekorras nii, et kui hakatakse lavale liikuma, siis satutaks ka õigesse kohta.

Minu asi on proovides harjutada just nimelt liikumisi, et kui kontsert algab, siis peale selle, et tükid on selged, teaksid inimesed juba ilma minu sekkumata, kuhu neil täpselt minna tuleb ja niimoodi on viis viimast pidu minuga juhtunud. Loodame, et ka see läheb samamoodi.

Kui istuda vaatega laulukaare poole ja minu sõber laulab ühendkooris näiteks tenorit, siis kuhu poole tuleks seal laval vaatada?

See sõltub kooriliigist, mis parasjagu laval on ja ka kooriliigist, kus sinu sõber laulab. Juhul kui ta laulab segakooris, siis sõltuvalt, kui ta näiteks on valikühendkooris, siis sellisel juhul on koor pandud meeskoori loogika järgi ehk see tenor asub publikust vaadates vasakul pool; kui on ühendkoor üles pandud segakoori loogika järgi, siis asub ta sinust paremal pool.

Kui palju erinevaid lavaplaane Sul on? Kuidas see käib: kas need sünnivad koostöös dirigentidega või on need mingisugused väljakujunenud tavad, mida Sina lihtsalt jätkad?

Koori paigutus laval on suhteliselt traditsiooniline, kuid on ka päris palju erisusi vastavalt sellele, milline on kava, millised on dirigentide soovid. Me oleme liigijuhtidega koos ikkagi maha istunud ja need plaanid ükshaaval üle vaadanud, kuhu just parasjagu kedagi paigutada. Need plaanid on just äsja valminud, viimaseid jooni ma alles tõmban ja siis lähevad plaanid arvutisse joonistamisele. Eelmisel nädalal oli viimane koosolek, kus me vaatasime ka tehniliselt asjad üle, ehk kus olid ka helitehnik ja -režissöör kohal, sest see paigutus tuleb ka viia publikule kuuldavaks ja peab ka tasakaalustatud moel telesse jõudma nii, et kõik häälerühmad oleksid kuulda. See on tegelikult päris suur väljakutse kõigile, aga õnneks on meil meeskond, kus on kõik inimesed neid asju juba kordi teinud, nii et ma usun, et see juubelipidu saab kindlasti ilus olema.

Kui suur on see meeskond, kes aitab Sul seda inimväge sinna lavale paika sättida? Millised on nende täiendavad ülesanded?

Meeskonnas on 18 inimest. Kaks inimest tegelevad ülemises lavatsoonis kooride vastuvõtmise ja vastavalt juhendile paigutamisega; 3–4 inimest on kummaski väravas, kes rivistavad, jagavad rivistussilte laiali ja hakkavad õigel ajal koore peale lükkama; kaks inimest on lava ees; neli inimest on lava all ja rivistvad koondorkestreid ja suuri puhkpilliorkestreid ja üks inimene räägib lava taga mikrofoni, võtab inimesi vastu ja suunab mereväravast tulijaid õige värava poole: kas tuletorni või raadiotorni poole.

Kust aga saada infot rivistumise kohta, et õigel ajal õigesse kohta jõuda?

Lava taga on üleval suured ekraanid, kus rivistuse alates tuleb näiteks tekst “algab segakooride rivistus”. Siis tuleb leida oma silt, minna sinna sildi juurde ja muidugi hoida ka kõrv kikkis, et kuulaks siis ka, mis valjuhäälditest tuleb, sest sama infot jagatakse ka kõlarite kaudu.

Kui pikalt enne lavale minekut ühe kooriliigi rivistamine algab?

See sõltub kooriliigi suurusest. Väikeseid koore ja ka mudilasi ja poisse me väga vara ei hakka kohale tooma, kuna nad lähevad rahutuks ja hakkavad ringi jooksma, aga suure koosseisu, näiteks ühendkoori 25 000 inimese rivistamine hakkab kohe pärast rongkäigu lõppu. Tavaliselt see rivistus kestab kuskil 20 minutit ja ühendkoori pealetulek kestab 24–26 minutit.

Oled Sa välja arvestanud kui palju üldse kulub laulupeo teisel päeval kooride peale- ja mahaliikumiseks sellest kontserdikavast aega?

Seda kokku liidetud ei ole. Sageli on see liikumine ka lavastatud ja on laulupeo kontserdi osa. Inimesed, kes esimest korda laulupeole tulevad on minu käest küsinud, et kuhu need 25 000 inimest ikkagi pannakse. Ma olen öelnud, et minge siis publiku hulka ja vaadake. Pärast olen saanud tagasisidet, et see ühendkoori pealetulek on vähemalt sama võimas etteaste kui pärastised laulud.

Kui laulupeo avakontsert tähendab Sinu jaoks põhiliselt avaühendkoori rivistamist, siis kas esimene päev on Sinule kui masside liigutajale lava ees lihtsam päev kui teine päev?

Kuidas võtta, siiani on see niimoodi olnud, aga seekord on kava nii keerukas, et valikkooride kontserdi ajal on üheksa erinevat lavapilti ja koore tuleb ka liigutada laval kahele poole külgedele, alt üles ja tagasi selleks, et kõik kooriliigid saaksid kõige paremas helindamise tsoonis oma keerulised tükid ette kantud. Ei ole siin puhkust midagi.

Milline liik on Sinu jaoks kõige keerukam lavale paika sättida?

Eks ühendkoor on keerukas. Ma tegin sellel aastal sellise töö, et võtsin laululava ehitusprojekti ja mõõtsime siin ühe projekteerija abil ära, et laululavale jääb 2701 meetrit astmeid lauljatele pärast seda, kui orkestri lavad on üles ehitatud. Ehk siis kui me paneme igale astmele ühe rea lauljaid, näiteks iga meetri peale kaks lauljat, siis meil mahub lavale 5400 lauljat; kui me paneme igale astmele kaks rida lauljaid ehk siis ühele astme meetrile neli lauljat, siis mahub kuskil 10 000 –11 000 lauljat. Meil aga on ühendkooris 25 000 lauljat ja minu ülesandeks ongi see illusioon siis niimoodi tekitada, et kõigil on hea olla ja mis oluline, et oleks see oleks ka inimestele turvaline. See ongi kõige raskem väljakutse.

Kas see number 25 000 on absoluutne maksimum või kannataks sinna Sina võluväel paigutada veel mõnikümmend tuhat lauljat?

Kõik on ju võimalik. Vastavalt lauljate hulgale tuleb arvestada, kui palju tuleb lava ette ruumi jätta, võib-olla publikuridasid natukene tahapoole lükata. Tegelikult me ju täpselt veel ei tea, kas ka kooride juhid lähevad oma kooridega avaühendkooris lavale või nad jäävad publiku hulka. See summa kõigub, aga pigem on ta natukene üle 25 000, ehk see on natukene rohkem lauljaid kui oli 2009. aastal. Kui te võtate kasvõi Youtube’st 2009. aasta avaühendkoori pildi, siis te näete, et poistekoorid, kes seisid kõige ees, tallasid Andrus Ansipi varvaste peal, kes istus esimeses reas, nii et publik ja lauljad saavad jälle kokku.

Laululava on läbinud väikese uuenduskuuri. Oled sa kursis, kas pärast renoveerimist on laululava muutunud ka ülemistes ridades natukene õhurikkamaks?

Ma käisin eelmisel nädalal seal üleval ja rääkisin ka lauluväljaku uue juhi ja haldusjuhiga, et ehitusprojektis oli ette nähtud ja sinna on ka tehtud ei saa küll öelda, et süsteem, aga terves laulukaare perimeetris vasakult paremale on siis kivimüüri ja laudise vahel tehtud vahe, kust kaudu õhk liigub. Ma läksin üles, panin käe sinna vastu ja õhk tõepoolest liikus. Kui piisav see on, mul on raske öelda, ma ei ole projekteerimise juures olnud, aga selle peale on mõeldud küll.

Kas renoveerimine on muutnud ka laulukaare kõlapilti?

Ma kahjuks ei ole veel seda kuulnud, aga väidetavalt kiideti laulukaare avamise üritusel seda kõlapilti küll. Kui nüüd akustiliselt võtta, siis eks iga pind, mis on jäigem, peegeldab heli konkreetsemalt ja paremini ja nii ta on, et see laulukaare uus laudis on märksa paksem ja jäigem ja tõenäoliselt on see helipilt ka küllaltki täpsem.

Kui pikalt enne laulupidu tööd alustad? Kui palju võtab nende lavaplaanide lava peale joonistamine?

Puht tehnilisest ei võta see väga palju aega, sest mul on eelmiste pidude põhjad olemas ning arvestan siin lauljate arvuga ja astmete meetriga. Aktiivselt hakkasin ma tegutsema selle aasta jaanuaris, kui asjad olid sealtmaalt küpsed, et leiti, et nüüd on tarvis plaanidega tegelema hakata. Plaanid sünnivad ikkagi koostöös dirigentide ja liigijuhtidega siis, kui kava on koos ja eelproovide käigus hakatakse mõtlema, kuidas seda asja paremini ette kanda.

Siis võib tekkida ka muudatusi häälerühmade ümberpaigutamises, kuna häälerühmade omavahelise lauljate arvu suhte osas on aegade jooksul toimunud põnevad muutused. Seda võiks isegi analüüsida, aga üldiselt on naishääled läinud madalamaks, niisamuti ka laste hääled on madalamad. Kui vanasti oli lastekooride esimene hääl kõige suurem rühm, teine oli väiksem ja kolmas kõige pisem, siis täna nad hakkavad enam-vähem juba tasakaalu jõudma.

Lisaks sellele, et laulupidu on aina suuremaks kasvanud, siis kas ka Sinu töös on midagi oluliselt muutunud või lauljad on ikka lauljad ja lava on ikka seesama lava?

Eks ülesanded on läinud keerukamaks. Kui ma alustasin, siis näiteks ei teatud mitte midagi suurtest sümfooniaorkestritest: 1500 mängijat, 100 tšellotooli laval, igasugu muid tehnilisi kaelamurdvaid trikke, mis sellega kaasneb. Tol ajal oli nii, et puhkpilliorkestrid rivistusid väravatesse, marssisid lavale nii nagu kooridki ja tegid oma tükid ära. Täna käib ju laululava sees, mida publik ei näe, ikka tõsine tohuvapohu: laululava sisse tuleb ära mahutada kaks suurt orkestrit. Nad peavad seal endale pesa leidma, oma pillid häälde saama, õigel ajal laululaval rivistuma ja peale tulema, pärast sinna jälle ära kaduma. See on vast kõige suurem erisus.

Sul on 12 väga pingelist aastat tööd laulupidudega seljataga, võiksid ju lihtsalt publikus istuda ja kuulata. Ütle palun, miks Sa seda teed?

See on põnev. See on väljakutse. Ma olen ka aktiivne kaitseliitlane ja me käisime möödunud nädalavahetusel metsas kompaniiõppusel.  Metsas oli 120 meest, neid seal paigutatakse–rivistatakse ja siis mul oli tore öelda, et mul on nüüd kuu aja pärast 25 000 inimest rivistada. Ja pealik sügas kukalt. 

Vabaduse väljakul näeb fotonäitust „Laulupeo teekond läbi aja“

Kingitusena Eesti laulu ja tantsu juubeliaasta puhul avatakse täna kell 13.00 Vabaduse väljakul fotonäitus “Laulupeo teekond läbi aja”. Näituse on koostanud ajaloolane Jaak Juske koostöös Fotomuuseumi ja Tallinna Kultuuriametiga.

Tallinna abilinnapea Vadim Belobrovtsevi sõnul räägib uus fotonäitus Tallinnas peetud üldlaulupidude loo läbi rongkäikude. „Esimene laulupidu Tallinnas oli III üldlaulupidu aastal 1880 ja sellest ajast peale on pealinnas võõrustatud pidulisi üle kogu Eesti. Juba paari nädala pärast saavad lauljad, tantsijad ja pillimängijad taas rongkäigus kokku ja moodustub pidulik kolonn läbi linna. Vanad fotod annavad hea võrdluse, kuidas linn ja pidu on aastakümnetega muutunud,” lisas abilinnapea.

Näituse koostaja Jaak Juske valis näituse fookuseks just rongkäigu. „Valisime välja üle 70 ajaloolise foto üldlaulupidude rongkäikudest aastatel 1896-2014. Fotodelt on näha, kuidas on rongkäigu teekond varasemalt kulgenud ning see annab kõneka ülevaate, kuidas on erinevad riigikorrad ja ajastud muutnud rongkäigu ilmet. Mõned rongkäigu teekonna äärde jäävad paigad on üpris vähe muutunud, kuid rida kohti läbinud lausa mitu suurt muutust,” sõnas Juske.
Näitus on avatud Vabaduse väljakul 20. juunist kuni 9. juulini.

Jälgi laulu- ja tantsupidu ERRi kanalitest

Juunis ja juulis kajastab ERR juubeli laulu- ja tantsupidu põhjaliku programmiga nii teles, raadios kui portaalis. Vaata, kuidas ja millal saad peole Sina kaasa elada.

Neljapäev, 4. juuli. Tantsupeo 1. etendus, Kalevi staadion

Kell 19 Vikerraadio, ERR.ee portaal

Vikerraadios vahendavad pidu Tarmo Tiisler ja Lisete Velt.

Neljapäev, 4. juuli.  Kontsert “Kannelde öö”,  Tallinna Metodisti kirik

Kell 21 Vikerraadio ja Klassikaraadio

Reede, 5. juuli. Rahvamuusikapidu, Vabaduse väljak

Kell 14 ETV, saatejuht Grete Lõbu

Kell 15 Vikerraadio, vahendavad Lisete Velt ja Miina Pärn

Reede, 5. juuli. Tantsupeo 3. etendus, Kalevi staadion

Kell 17.45 ETV, ETV+ (valitav kirjeldustõlge ETV erikanalilt).

Pidu vahendavad Urmas Vaino ja Katrin Viirpalu

Laupäev, 6. juuli. Rongkäik

Kell 12.50 ETV, ETV2, ETV+

ETV-s kommenteerivad Margit Kilumets ja Tarmo Tiisler, teeliste emotsioone vahendab Urmas Vaino. Lauluväljakul on peo ootel Astrid Kannel, Anu Välba, Taavi Eilat ja Margus Saar.

Kell 13 Vikerraadio, Raadio 4

Vikerraadiosvahendavadrongkäiku Taavi Libe ja Kadri Põlendik, Lisete Velt ja Bert Järvet ning Meelis Süld.

Laupäev 6. juuli.  XXVII laulupeo kontsert “Õpetajale”, Tallinna Lauluväljak

Kell 18.50 ETV, ETV+

ETV-s vahendavad pidu Astrid Kannel, Taavi Eilat, Anu Välba ja Margus Saar.

Kell 19 Vikerraadio, Klassikaraadio, Raadio 4

Raadioülekannet vahendavad Marge-Ly Rookäär ja Tarmo Tiisler, rahva seast toovad kuulajateni emotsioone Taavi Libe, Lisete Velt jt.

Pühapäev, 7. juuli.  XXVII laulupidu, Tallinna Lauluväljak

Kell 13.55 ETV, ETV+ (viipetõlkega kontserti vahendab ERR.ee portaal)

ETV-s vahendavad pidu Astrid Kannel, Taavi Eilat, Margus Saar ja Anu Välba.

Kell 14 Vikerraadio, Klassikaraadio

Raadioülekannet vahendavad Marge-Ly Rookäär ja Tarmo Tiisler

Kõiki laulu- ja tantsupeo ülekandeid saab jälgida ka ERR.ee portaalist Eesti Rahvusringhäälingu juubelipeo erileht on laulupidu.err.ee.

Lisaks pidustuste kajastamisele on juunis ja juulis Eesti Televisioonis ka mitmeid juubelipeo erisaateid:

“Tule tulemine”– kuni 3. juulini argipäeviti kell 20.45, kokkuvõttev erisaade 4. juulil kell 20.

“Laulu- ja tantsupidu – Eesti ime”– esmaspäeval, 1. juulil kell 22.20 (ETV+ näitab saadet neljapäeval 4. juulil kell 18.15).

Mälestusi laulu- ja tantsupeost jagavad Leelo Tungal, Heinz Valk, Ivo Linna, Aet Maatee, Hirvo Surva, president Kersti Kaljulaid, legendaarsete üldjuhtide lapsed ja lapselapsed Märt Agu ning Pille ja Mart Ernesaks, kuid ka mitmed teised pidulised.

EKI keelekillud – alates 1. juuli kell 18.25.

Elisabet Reinsalu, Jan Uuspõld ja Tambet Tuisk tutvustavad laulu- ja tantsupeoga seotud sõnade ja nimede päritolu ning tähendusi. Autorid Eesti Keele Instituudi keeleteadlased Tiina Laansalu, Peeter Päll, Ene Vainik, Meeli Sedrik, Jüri Viikberg, Tiina Paet, Udo Uibo, Maire Raadik ja Fred Puss.

Vikerraadio erisaated juunis-juulis:

“Vikerhommik”

–  Tule tulemine: 1. juunist kuni laulupeoni (1.06-4.07) jälgib “Vikerhommik” laulu- ja tantsupeo tule tulemise teekonda üle Eesti.

–Klassikaraadio minirubriik “Laulupidu 150” – 24. juuni – 5. juuli

–Kaja Kärneri laulupeo ajaloorubriik – 24. juuni -7. juuli

Piret Kriivani “Eesti lugu” laulupeo erisaated laupäeviti kell 13.05

• juuni – “Laulupeo toidulaud” – räägib ERMi toiduajaloolane Anu Kannike
• juuni – “Laulupeod eestluse kandjana” – jutustab TÜ kultuuriteaduste professor Kristin Kuutma
• juuni – “ESTO-d eestluse kandjana” – külas Rootsi Eestlaste Liidu auliige Mai Raud-Pähn
• juuni – “Triibukood” ehk Eesti värvid laulupeol – teemat avab TLÜ kultuuriloolane Marju Kõivupuu

Klassikaraadio

Klassikaraadio erisaade “Laulupeo nähtamatud lood” on eetris 29. juunil kell 10.05.

Ülle Karu ja Alo Põldmäe laulupeo ajaloo teemalised erisaated on eetris T 25. juuni, K 26. juuni, N 27. juuni kell 14.05.

“Päevatee”

• Laupäeval, 15. juunil kell 16.05 on eetris “Päevatee” muusikasaade, kus Alo Põldmäe räägib laulupeo lauludest, nende saamisloost, heliloojatest jne.
• Laupäeval, 22. juunil kell 16.05 on kavas I laulupeole pühendatud sarja lõpusaade, milles tuleb juttu kahest laulupeo päevast 150 aastat tagasi – mis toimus, kus toimus ja kuidas toimus.

Tiia Järg “Laulupidu 150” (saade Klassikaraadiost), eetris 1. kuni 3. juuli 14.05.

Haldi Normet-Saarna “Laulukaare loomine” erisaade – kolmapäeval, 3. juulil kell 15.05. Laululavast kui nähtusest 1928. aastast kuni tänaseni räägivad EKA rektor ja arhitektuuriloolane Mart Kalm ning kauaaegne Lauluväljaku direktor Riho Rõõmus, kõlavad ka meeleolud 1960nda aasta laulukaare avamiselt.

Muusikaline eriprogramm. Laulupeo nädalal on Vikerraadio muusikavalikus suur osakaal kodumaisel muusikal, tulemas on eesti muusika päevad: 4. ja 5. juulil kõlab eesti muusika, 6. ja 7. juulil kõlab emakeelne ja isamaaline muusika.

Klassikaraadio erisaated juunis ja juulis:

2., 9. ja 16. juuni kell 9 – “Eesti interpreedid”: intervjuud koorijuhtidega (Heli Jürgenson, Lennart Jõela, Ants Soots ja Peeter Perens

21. juuni kell 13 – “Suvila”: Tartu, laulupidude häll
22. ja 30. juuni ning 7. juuli kell 9 – “Laulupidu 150”: muusikateadlase Tiia Järgi saated laulupidude ajaloost
23. ja 5. juuli kell 13 – “Suvila”: saated Tallinna Lauluväljakult

Tervist! Siit on puudu Klassikaraadio sari “Laulupeo nähtamatud lood”, autor Sten Weidebaum. Eetris jaanuarist juulini kaks korda kuus laupäeviti kell 10.

Juubeliaasta ja Klassikaraadio koostöös on alates jaanuarist Klassikaraadio eetris olnud kahel laupäeval kuus saatesari “Laulupeo nähtamatud lood”, mis jälgib laulu- ja tantsupeo juubeliaasta olulisemaid sündmusi.

Raadio 4 erisaated juunis-juulis:

“Tere hommikust”: teisipäeviti ja neljapäeviti on saates temaatiline rubriik “Tule tulemine”. Räägime sellest, kuidas tuli liigub maakonnast maakonda ning kajastame maakondade kohalikke sündmusi. Rubriik on eetris juunikuu lõpuni. Toimetaja Irina Svensson.

Laulu- ja tantsupeo liikluskorralduse muudatus toob peo linna tänavatele

4.-7. juulil toimuva XXVII laulu- ja XX tantsupeo “Minu arm” juubelipidustused haaravad endaga kaasa Tallinna linna alates Kassisaba asumist kuni Kadrioruni. Peol esinejate ja pealtvaatajate turvalisuse tagamiseks korraldatakse peonädalal nende piirkondade liiklus ümber.

Koostöös Eesti Laulu- ja Tantsupeo Sihtasutusega aitavad Ühisteenuste sajad liikluskorraldajad linnaliikluse peo perioodiks ümber suunata ja turvaliseks muuta. “Tahame kindlustada toreda peomeeleolu ja turvalise liiklemise nii esinejatele kui ka pealtvaatajatele, keda koguneb Tallinnasse tänavusel juubeliaastal erakordselt palju ning kellest paljud igapäevaselt Tallinnasse ei satu või on siin koguni esimest korda,” selgitas Ühisteenuste spetsialist Henrika Hain, kelle sõnul on peo perioodil Tallinnas ainuüksi rohkem kui 45 000 esinejat.

Peamised muudatused liikluses puudutavad Haini sõnul linnaliikluse ajutist ümberkorraldamist ning tekkivaid liiklus- ja parkimispiiranguid tantsupeo piirkonda Kalevi staadioni lähistel, laulupeo piirkonda Tallinna Lauluväljaku lähistel ning rongkäiguga marsruuti nii enne kui pärast sündmusi. Samuti tuleks Haini sõnul pöörata tähelepanu sellele, et ühistransport on rongkäigu päeval suletud aladelt ümber suunatud.

“Mõnusa peomeeleolu hoidmiseks tasub kindlasti nii esinejatel kui ka publikul pidudele tulekuks ja sealt lahkumiseks rohkem aega varuda ning end eelnevalt nii liikluspiiranguid, parkimist kui ka ühistransporti puudutavate muudatustega aadressitel parkimine.ee ja laulupidu.ee kurssi viia,” soovitas Hain, kelle sõnul jagatakse muudatuste täpsem info peagi ka muudatustega seotud piirkonna elanikele ja asutustele.

Selleks, et muudetud liikluskorralduse ajal oleks linnas ohutu liikuda, tasub Haini sõnul eelistada peopaika minekuks ühistransporti ja jälgida hoolikalt ajutiste liiklusmärkide ning liikluse korraldajate nõudeid. Samuti saab linnas kiiremini liikuda jalgrattaga, mille hoiustamiseks on loodud peopaikade lähedale valvega jalgrattaparklad.

Samuti tasub Haini sõnul nii peamistel peopäevadel kui ka 6. juuli rongkäigu päeval arvestada sellega, et suuremad rahvamasside liikumised toimuvad juba enne üritusi ja ka pärast nende lõppemist. Seega on liiklus on piiratud kuni kümned tuhanded jalakäijad ümbruskonna tänavatel ja sõiduteedel kontsertidele kogunevad ja samuti siis, kui rahvamassid pärast kontserte paari tunni jooksul tagasi kesklinna liiguvad.

Tantsupeoga seonduvad liikluskorralduse muudatused Kalevi staadioni lähistel

Liikluskorralduse muudatused 1.-5. juulini puudutavad peamiselt Kalevi Staadioni lähistel asuval Püssirohu, Herne, Staadioni, Võistluse ja Juhkentali tänavaid ning parkimistingimusi. Samuti kehtestatakse sõidukiirus 30 km/h Juhkentali, Staadioni, Herne, Võistluse ja Püssirohu tänavatel. Seoses tantsupeo etenduse publiku liikumisega suletakse Juhkentali tänav ajutiselt 4. juulil kell 13-23 ja 5. juulil kell 9-23.

Laulupeoga seonduvad liikluskorraldse muudatused Tallinna Lauluväljaku lähistel

Liikluskorralduse muudatused 1.-7. juulini puudutavad peamiselt Joa, Pirita, Vana-Pirita, Kuristiku, Oja tänavaid ja Narva maanteed ning parkimistingimusi, samuti kehtestatakse selleks perioodiks osadel teedel sõidukiiruseks 30 km/h.

Rongkäiguga seotud liikluskorralduse muudatused 

Seoses 6. juulil toimuva rongkäigu ja selle ettevalmistustega muudetakse liikluskorraldust ja sõidukite parkimise korda juba alates 5. juuli õhtust kuni 6. juuli õhtuni rongkäigu rivistumise aladel Tõnismäel, Hariduse, Wismari, Roosikrantsi tänavatel ning Falgi teel. Rongkäigu läbiviimiseks muutub liikluskorraldus ka tänavatel, mis jäävad Kassisaba asumi Luise ja Endla tänavatest linna poole, läbi Vabaduse väljaku ja Narva maantee kuni Lauluväljaku Mereväravani.

Ühistranspordiga seotud ümberkorraldused pidustuste ajal

Seoses muudatustega liikluskorralduses muutub ühistranspordi sõidugraafik 4.-7. juulil tihedamaks nii kesklinnast Piritale Lauluväljakule suunduvatel kui ka sealt tagasi sõitvatel linnaliinidel. Samuti avatakse Tallinna linna poolt peo nädalavahetuseks kesklinna ja Lauluväljaku vahel busside ajutine ringliin ning pikendatakse Kadrioru trammiliini nr 3 väljumisaegu.

Laulu- ja tantsupeolised majutatakse 47 koolimajas

30. juunil saabuvad pealinna esimesed tantsupeolised, mõned päevad hiljem ka laulupeolised, kokku ligi 45 000 peolist. Juba ligemale aasta tagasi alustati aktiivselt tööga, et kõik juubelipeole saabujad saaksid majutatud ning selleks on lauljate, tantsijate ja muusikute kasutuses 47 Tallinna ja Harjumaa koolimaja.

Kokku on kasutusel 20 maja, kus seitse ööd veedavad tantsupeolised ning 27 maja, kus kaheks-kolmeks ööks peatuvad laulupeolised. Keskmiselt ööbib ühes koolimajas 450 peolist.

Kuna tantsijad viibivad võrreldes lauljatega pealinnas pikemalt, on nad paigutatud koolidesse, mis on lähemal Kalevi keskstaadionile ja harjutusväljakutele. Juba ligemale 20 aastat Tallinnas koolimajutust korraldavad Andres Vakra sõnul on tantsijad koolimajades siiski üsna väikese osa päevast. “Proovid algavad hommikul vara ja kestavad õhtuni välja. Seetõttu on oluline paigutada tantsijad võimalikult harjutusväljakute lähedale, et säästa nende liikumisele kuluvat jalavaeva ja aega,” ütles Vakra. Niisamuti püütakse majutamisel hoida traditsiooniliselt joont, et aastaid samas koolimajas majutatud maakonnad saaksid ka sel korral tulla juba tuttavatesse ruumidesse.

Tantsijatele ja lauljatele pole peo ajal mugavus kunagi kõige olulisem olnud. “Tänaseks on kõik koolid renoveeritud, suur osa spordisaale korda tehtud ning duširuumegi juurde ehitatud. Samas tasub ikka ja jälle märkida, et koolimajad pole siiski mõeldud majutamiseks. Pigem on kooli võimlas saja või rohkema inimesega koos ööbimine äge kogemus, millest viimast võtta,” kirjeldas Vakra. Ikka võetakse ööbimiskohtades laul ja tants üles ning tutvutakse teiste kooride või tantsurühmadega. See on üks osa laulu- ja tantsupeost – oma emotsiooni jagamine teistega.

Üks pidusid ühendav jututeema on alati olnud ilm. Vakra sõnul pole tänapäeval enam vaja oodata mingit käsku, et koolimajas küte sisse või välja lülitada. „Kui on külm ja vihmane, siis vajadusel keerame koolimajades soojakraanid lahti, see pole mingi küsimus,“ rääkis ta. Hoopis suurem väljakutse on see, et pärast tantsupidu teevad tantsijad koolimajades ruumi oma maakonna mudilastele, kes tulevad laulupeole. „Kutsun üles kõiki koolidest lahkuvaid lauljaid, tantsijaid ja pillimängijaid enda järgi klassiruume korda tegema. Eesmärk võiks olla see, et sellisena nagu koolimaja on sinna jõudes, jäetakse see maha ka sealt lahkudes,“ lisas ta.

Kõige väiksemad koolimajad mahutavad umbes 200 ning suuremad kuni 600 peolist. Koolis ööbijatele toimub hommiku- ja õhtusöök koolitoitlustajate baasil. “Võib ette kujutada, milline logistiline väljakutse on ühe kooli sööklas 600 inimese toitmine. Kuskil pole ju nii palju kohti, rääkimata sööginõudest,” rääkis Vakra. Järjekordi tekitab ka duši all käimine või hammaste pesemine, aga sellega on kõik arvestanud.

Samuti korraldavad maakonnad majutusperioodil koolidesse turva- ja meditsiinitöötajad. Ka on igas koolimajas oma kontaktisik, kes hoolitseb selle eest, et ruumid saaksid külaliste saabumiseks valmis seatud. Samuti määratakse tuleohutuse eest vastutav isik, kes peab majutusperioodil olema ööpäevaringselt kättesaadav ning tutvustama majutatavate gruppide juhtidele ja saatjatele koolis kehtestatud ohutusnõudeid ja tegevuskava evakuatsiooni korral.

“Kõige olulisem on alati peoliste hoolivus ja tähelepanelikkus. Erilist tähelepanu tuleb juhtida ka Päästeameti ohutusnõuetele – näiteks tuleb ruumid mööblist tühjaks teha, ent seejuures peab veenduma, et klassiruumidest väljapääs poleks takistatud,” ütles Vakra.

Kogu koolimajades veedetud aja tasuks jälgida sedagi, et mööbel poleks klassides asetatud niimoodi üksteise otsa, et see võiks sealt kergesti alla kukkuda ja kellelegi viga teha. Ettevaatusega tuleks suhtuda ka elektriseadmete kasutamisesse klassides – mobiiltelefone ei tohi kindlasti laadida padja all, elektripistikud ei tohi olla madratsite taga kinni ning ühte pistikusse ei tohiks panna korraga liiga palju seadmeid ega jätta neid klassinurka üksi laadima.

Laulu- ja tantsupeolisi toitlustab koolimajades kümme ettevõtet

XXVII laulu- ja XX tantsupeo ajaks ehitatakse peopaikadesse üles kaks välisööklat, milles antakse osalejatele lõunasööki. Hommikusöök ja õhtusöök jääb aga traditsiooniliselt koolitoitlustajate kanda. Koolitoitlustuse eest vastutav Jaan Laidmets lubab, et kõik saavad kõhu täis ning söök saab olema maitsev. 

Juba 1977. aastast laulu- ja tantsupidudega seotud, aastaid transpordikorraldusega tegelenud ning nüüd toitlustamisega seotud Jaan Laidmetsusub,et kõik peolised jäävad pakutava söögiga rahule. Nii sortiment kui ka kvaliteet on aastatega ainaparemaks läinud. „Kokku suhtleme kümne erineva koolitoitlustust pakkuva ettevõttega. Neist ühe kanda on koguni 14 kooli toitlustus, ent on ka firmasid, mis toitlustavad ainult ühte kooli. Kõik nad saadavad meile oma näidismenüü, mille pealt julgen kinnitada, et kõik peolised saavad koolimajades kõhud täis,“ rääkis ta.

Hommikusöögiks pakutakse peolistele reeglina putru, juurde võileibu ning kindlasti ka teed, mahla ja puuvilja. Lõunasööke pakutakse koolimajades vähe, kuna sel ajal on osalejad harjutusväljakutel või peopaikades ning söövad seal. Koolides söövad lõunat vaid seal pidevalt kohal olevad turvamehed, meditsiinitöötajad ja teised toetavad personaliliikmed – neile pakutakse suppi või praadi ning magustoitu. Õhtul ootab lauljaid, tantsijaid ja pillimängijaid koolimajas aga korralik soe praad ning juurde kindlasti magustoit, puuviljad ja joogipoolist.

Kui rääkida kõige õigemast laulupeosupist, siis Laidmets kiidab kogu sortimenti, ent nimetab selleks siiski seljanka. „See on kõige toitvam ja mulle endale maitseb see väga. Ma ei kujuta ette, kuidas muu maailm elab, sest ega seal niisuguseid suppe, nagu meie sööme, ei tunta,“ teab ta rääkida.

Kõikidel koolimajades toitlustust pakkuvatel ettevõtetel on tihe koostöö ka maakondlike kuraatoritega, et selgitada välja osalejate söögiga seotud võimalikud erisoovid ja -vajadused. „Varasemalt on majutuskohtades toitlustamisel üksikutel juhtudel sellised vajadused tekkinud ja need lahendused on leitud maakondade esindajate ja toitlustajate kokkuleppel. Kui tänavusel juubelipeol sellised vajadused tekivad, siis on majutuskohtades toitlustamise korraldamisel kindlasti võimalik nendega arvestada ning täiendavaid kulutusi see kaasa ei too. Erisoovidest soovitame teada anda oma maakonna kuraatorile võimalikult varakult, et saaks nendega ka esimesel võimalusel arvestada,“ täpsustas Laidmets.

Lisaks tegeletakse Laidmetsa eestvedamisel väljakutoitude talongide jagamisega maakondade esindajatele ja külalistele. Näiteks on 6. juulil Lauluväljaku välisööklas sööjate arv 47 000, mis on läbi aegade kõige suurem. „Kõigil peab olema talong ette näidata kõikidel päevadel nii Lauluväljaku kui ka Kalevi staadioni välisööklas,“ lisas ta.

Ehkki mees on kindel, et koolimajades pakutavast söögist saavad kõik kõhu täis, on paljudes koolimajades avatud ka puhvetid, kust saab soovi korral igaüks endale lisatoitu osta. Väljakutse on pigem see, et logistiliselt ühes koolisööklas näiteks 600 inimest lühikese ajaga ära toita. Kuskil pole ju nii palju kohti, rääkimata sööginõudest. Samuti tuleb paratamatult arvestada järjekordadega.

„Kõik sujub tõrgeteta, kui tehakse nii, nagu juhendajad ütlevad. Kui on vaja vahetuste kaupa süüa, siis nii ka teha tuleks. Ja mis peamine, enne sööki tuleks kindlasti käsi pesta. Head tuju ja head isu kõigile,“ soovib Laidmets.

Tule Tulemise tehnilise meeskonna liige Jaak Kortel: kustunud pole tuli kordagi

Laulu- ja tantsupeo tule süttimise hetkest on lisaks tõrvikukandjatele kogu teekonna tuld saatnud ka Tule Tulemise Akadeemiline Meeskond ehk Tehnikaülikooli Akadeemilisest Meeskoorist moodustunud tehniline meeskond, kes seisab igapäevaselt tule käekäigu eest.

Uurisime Tule Tulemise tehnilise meeskonna liikmelt Jaak Kortelilt, kuidas tule teekond seni kulgenud on ning millised on tulega toimetamise tehnilised tagamaad.

Kui suure osa tule teekonnast Sa tulega kaasas käid?

Olen tulega kaasas 1.–16. juuni õhtuni. Seejärel teen oma igapäevast tööd kaks nädalat ja sealt edasi tegelen kuni laulu- ja tantsupeoni taas Tule Tulemisega.

Kuidas teekond siiamaani kulgenud on?

Võin otse öelda, et hästi, arvestades veel seda, et esimesed päevad olid endalegi õppimise perioodiks. Lisaks oli saarte logistika teistsugune kui mandril ning selle aja sees toimusid veel ka meeskonnas esimesed vahetused.

Mis on olnud seni Tule Tulemise kõige meeldejäävamateks sündmusteks?

Eks tule süütamine oli mulle endale eriti meeldejääv sündmus. Ma pole tule süütamist varem nii lähedalt näinud või veel vähem selles ise ka osaline olnud.

Kuna aga meie meeskonna ülesanne on hoida tuld põlevana, tuleb meil end veidi muust emotsioonist tagasi tõmmata. Seepärast on meie jaoks pigem näiteks igasuguste transpordivahendite vahetused (laevad, paadid, vankrid, autod) omaette sündmuseks.

Milline on aga nende inimeste vastukaja, kes on tulnud tuld tervitama?

Väga hea tunne on kõiki neid inimesi näha ja neile rõõmu valmistada. Tänu äratuntavale vormiriietusele tahavad paljud meeskonnaga pilti teha.

Mis on kõige põnevamad kohad, kuhu on satutud?

Olen varasemalt päris palju mööda Eestit ringi sõitnud ja enamus kohti on mulle tuttavad. Siiski olen ma alati olnud üllatunud laste ja noorte hulgast kõikvõimalikel Tule Tulemise sündmustel, mis teeb siiralt rõõmu. Kohtadena võiks ehk välja tuua tuletornid või jahiga merel sõidud.

Kas kuskil on tulega midagi erakordset juhtunud, kustunud äkki?

Kustunud pole tuli kordagi. Seda sellepärast, et iga kord, kui tuli kuhugi keerulisemasse kohta läheb, on meil tagavaratuli kaasas. Ehk siis merel laevas või lahtises sõidukis (hobuvankris, autos või veoauto kastis) on alati Tule Tulemise meeskonnast keegi tagavaratulega kaasas.

Aga näiteks Raplamaal elasid laternad üle korraliku äikesetormi, ent ka väga tugev vihmasadu ja tuuleiilid ei suutnud tuld kustutada. Küll aga ei tahtnud pool järgmist päeva laternate klaaskuplid kuidagi maha käia – vee tõttu pundus puitosa piisavalt üles, et pitsitas lukumehhanismid kinni. Selleks puhuks võtsime siis kasutusele järgmised laternad, mida on meil kokku viis tükki, sest see ju ongi meie meeskonna ülesanne – tagada tule põlemine terve kuu vältel.

Lisaks sellele, millised on tehnilise toe peamised rollid ja ülesanded?

Tegelikult sai päris pikalt tehtud eeltööd, käidud läbi kõik maakonnad ja joonistatud koos kuraatoritega igast sündmusest tehtud kaardilehtedele selle toimumise erisused ja märkused. Märkuste järgi tegime tule põlemiseks tarvis mineva gaasivajaduse kalkulatsiooni ja hankisime vajaliku määra erinevat tüüpi gaasiballoone.

Lisaks sai neist märkmetest tehtud veel identne koopia. Miks? Sest seda on vaja meeskonna teises bussis. Nimelt on meeskonna käsutuses Abc Motorsi abiga kaks Renault’ bussi, mis teineteist peaaegu täielikult dubleerivad. Nii saame me sujuvamalt kontrollida tuld ja tagada tehnika (tulevahendite) tõrkevaba töö.

Lisaks abistame me ka alati kohapeal kohalikke tulekandjaid, sest neile on see pea alati esimene kord üldse laulu- ja tantsupeo tuld käsitseda.

Milline on tulega toimetamise tehniline pool?

Kõigepealt suhtlen ma kohalike kuraatoritega. Selle tulemuseks valmib järgmise päeva tulelogistika plaan, mis erineb enamasti sellest, milline see oli paar kuud tagasi, kui sai maakondades kohapeal käidud. Siis igal õhtul pärast tule ööbimispaika jõudmist teeme me meeskonnaga koosoleku, kus koostame värske plaani põhjal järgmise päeva meeskonna liikumised. Selleks on siis tulega koos liikumine, tulevahendite ettevalmistamised ning tulega koos liikurvahendis liikumine.

Muidugi vaatame veel üle tõrvikute gaasivalmiduse ja viimase asjana vahetame me kahel tagavaralaternal gaasiballoonid välja. Kahel sellepärast, et kummaski bussis on pidevalt üks laternatest kogu aeg varuks, et tuli ei saaks kordagi kustuda. Kusjuures üks nendest laternatest on meeskoori Punane Latern.

Tule jätkuva põlemise tagamiseks peab ka varustus – tõrvikud, laternad, tulealus – olema selline, mis ei tõrgu. Selle tagamiseks on tegelikult tehtud tugev eeltöö, et seadistada kõik tõrvikud sarnasel viisil ning sarnaselt toitelt tööle.

Tõrvikuid on kokku viis tükki ning peaaegu iga tõrvik oli enne erineva gaasiballooni kinnitusega, mistõttu oli ka  nende gaasipõletuse aeg erinev. See tähendanuks aga hulga erinevaid gaasiballoone ja väga kriitilist põlemise jälgimist. Ehk et tõrvikud oleksid sama põlemisajaga, tuli neil välja vahetada gaasiballooni liitmikud ühe standardi vastu ning et see balloon poleks visuaalselt nähtav ja keegi ei saaks ballooni kuidagi vigastada, sai tõrvikutele alla treitud lisasoklid, mis varjaksid ning kaitseks balloone. Lisaks, et tõrvikuid võiks vabalt ka koos ballooniga transportida või võtta kasutusele seal, kus vaja, siis sai neile kõigile ventiil sisse ehitatud. Seega nüüdsest töötavad kõik tõrvikud sama gaasiga, nende põlemisaeg on sama ja nad on hulga lihtsamad käsitseda ka neil, kes tõrvikut esimest korda elus käes hoiavad.

Mis puutub laternatesse, siis esimese asjana sai valmis mõeldud ja tehtud selline latern, mida oleks lihtne avada, mis näeks hea välja ning kust tuli oleks hästi vaadeldav, mis oleks tuule- ja vihmakindel ja mis põlemisel ei suitseks. Ainus variant oli teha latern gaasil töötavaks. Koos koorivenna Indrek Luugiga joonestasime valmis ja lasime CNC-pingislaserlõigata ja freesida laterna komponendid, mis tuli põhimõtteliselt pärast vaid kokku kruvida. Klaaskupli küll hankisime siiski eraldi.

Kellest teie meeskond koosneb?

Meeskond on 28-liikmeline ning koosneb 26-st Tehnikaülikooli Akadeemilise Meeskoori lauljast ja kahest entusiastlikust Tehnikaülikooli Kammerkoori tütarlapsest, kellele lihtsalt ei saanud ei öelda. Korraga liigub tulega kaasas 6 tehnilise meeskonna liiget.

Laulu- ja tantsupidu saab olema varasemast keskkonnasõbralikum

Laulu- ja tantsupeo korraldajad peavad oluliseks hoida peo jalajälge ümbritsevale võimalikult väiksena, kasutada võimalusel Eestimaist toorainet ja siin olemasolevaid ressursse. Lisaks korraldajatele peavad samu põhimõtteid silmas kõik suuremad partnerid ja hankijad, kelle ühise panusena juubelipidu sünnib ja teoks saab.

Toome välja, millised on olulisemad sammud ja viisid, kuidas korraldajad juubelipeo jäetavat jalajälge ümbritsevale keskkonnale võimalikult väiksena hoiavad:

Jäätmeid sorteerivad nii peolised kui toitlustajad.Soovime, et laulu- ja tantsupeo käigus kokku kogutud jäätmed leiaksid võimalikult suurel hulgal tee ringlusesse ja ümbertöötlemisse. Selleks suuname inimesi Lauluväljakul ja Kalevi staadionil panditaarat ja muid jäätmeid eraldi sorteerima, nagu suurel hulgal Eesti inimestel tänaseks juba harjumuseks on saanud. Partnerite abiga korraldatakse võimalused nii peokülalistele kui ka toitlustajatele ja kauplejatele oma jäätmete sorteerimiseks, jäätmete äravedu ja edasine käitlemine. Põhjalikku jäätmete sorteerimist oodatakse ka kõigilt toitlustajatelt ja kauplejatelt.

Peosupid valmivad eestimaisest toorainest. Laulu- ja tantsupeo toitlustuspartner Põltsamaa jagab osalejatele välja 180 000 supiportsjonit, mis valmivad 30 tonnist eestimaisest köögiviljast ja lihast. Lisaks sellele keedetakse suppi mõõdukates kogustes, mis tähendab, et toorainesse suhtutakse säästlikult. Suppides on toorainena kasutatud Eesti liha ja köögivilju (kartul, porgand, kapsas ja punapeet), supid on säilitusainete vabad ning ei sisalda kunstlikke maitse- ega lõhnatugevdajaid. Kuna taimse toidu eelistamine on kasvav trend kogu maailmas, siis on tänavu esmakordselt menüüs ka kaks taimset suppi (lihata rassolnik ja läätse-köögivilja supp). Kohaliku tooraine kasutamine ja eelistamine välismaisele hoiab kokku ka selle transpordilt tekkivad mõjusid ümbritsevale.

Koostöös toitlustuspartneriga jagatakse tänavu kõigile laulu- ja tantsupeolistele peo korraldajate poolt korduvkasutatav veepudel, millega vähendatakse liigse plastprügi ja taara tekkimist. Kõigil peolistel on proovinädala jooksul võimalus ja ligipääs veele, kus oma veepudelit täita. Kui möödunud laulu- ja tantsupeol jagati peolistele välja ligikaudu 60 000 ühekordset veepudelit, siis on sel korral see asendatud korduvkasutatava pudeliga.

Laulu- ja tantsupeo erijäätise pakend on valmistatud paberist. Jäätisetootja Premia sõnul on jäätisepakendi paberist tootmine pigem erandlik, kuna kilepakend on selle säilitamiseks ja temperatuuri hoidmiseks oluliselt parem ja efektiivsem lahendus. Laulu- ja tantsupeo erijäätise puhul kasutatakse paberit, mis on keskkonnasõbralikum lahendus. Jäätist toodetakse väikeste partiide kaupa, et need jõuaksid võimalikult kiiresti tarbijateni ning ei veedaks pikalt aega ladudes.

Jätkusuutlikkuse põhimõtteid silmas pidades on toodetud ka kõik laulu- ja tantsupeo ametliku kingipoe meened. Meenete tootmisel peetakse silmas, et igal tootel oleks kindel ja praktiline otstarve ning need oleks kasutatavad ka pärast laulu- ja tantsupidu. Meenete tootmist ja müüki korraldab Sokisahtel OÜ, kes soovib, et suveniirid, mis juubelipidu meenutama jäävad oleksid nutikad ja keskkonnasõbralikud.

Laulu- ja tantsupeo ametlikud t-särgid on toodetud koostöös Reet Ausiga ja kannavad Fair Trade ehk õiglase kaubanduse märki; kõik trükised, mälumängud ja kleebised on toodetud koostöös keskkonnasõbraliku trükikojaga Ecoprint; sukkpüksid on toodetud Ecocare niidiga, mille tulemusena 55% vähem ressursse (vett ja energiat) kui tavalise sukkpüksi tootmise puhul ning tootmisjäägid on viidud praktiliselt niidi taaskasutamise tõttu nullini. Kõigiks materjalideks on kasutatud võimalikult palju naturaalset materjali ja tähelepanu on pööratud sellele, et toode oleks mitmekordse kasutusväärtusega. See haakub meenete müügi eest vastutava Sokisahtli sõnul ka laulu- ja tantsupeo kandva ideega luua asju, mis on kestvad ja meenutavad laulu- ja tantsupidu ka aastate pärast. Kokku on laulu- ja tantsupeo ametlikus kingipoes enam kui 30 toodet. Meenete tootmist ja müüki korraldab riigihanke korras Sokisahtel OÜ.

Fair Trade märgis tagab, et arengumaade väiketalunikud saavad oma toote eest miinimumhinda (ingl minimum price), mis katab kulud ja võimaldab kestvat arengut; istanduste ja tootmisühistute töölised saavad inimväärset palka (ingl living wage) ja töötavad inimlikes tingimustes; tootmisprotsessis on keelatud kasutada orja- ja lapstööjõudu; õiglase kaubanduse hinnalisa või lisatulu kasutatakse kogukonna sotsiaalseks arenguks; tootmisel lähtutakse keskkonnasäästlikest põhimõtetest (www.fairtrade.ee).

Keskkonda silmas pidades on valitud ka meediale ja korraldajatele kaela riputatavad paelad.Kaelapaelad on toodetud bambusekiust, mis on looduslik materjal ning trükkimiseks kasutatakse veepõhiseid trükivärve.

Laulu- ja tantsupeo tõrvikus põlev tuli põleb Eesti Gaasi toodetud rohe- ehk biogaasi põhjal, mis on toodetud kääritamise teel biojäätmetest. Biogaasi kohta on võimalik rohkem lugeda siit.

Laulu- ja tantsupeo käepael viib soodsalt nii kinno kui muuseumisse

Laulu- ja tantsupeo osalejakäepaela alusel saab alates juuni lõpust tavapärasemast soodsamalt külastada nii kinosid kui erinevaid muuseume. Koondasime kokku laulu- ja tantsupeo korraldajateni jõudnud info kõigile peolistele pakutavatest soodustustest.

Nimekiri laulu- ja tantsupeolistele pakutavatest soodustustest täieneb jooksvalt ning anname nendest ka edaspidi uudiskirja vahendusel teada.

Soodsam kinopilet Apollo Kinos

Terve juulikuu jooksul pakub Apollo Kino laulu- ja tantsupeolistele kõigile 2D filmidele piletihinda 3,50 eurot ja 3D filmidele 3,90 eurot. Pileteid on võimalik soetada nii kinokassades kohapeal kui ka Apollo Kino kodulehelt. Sooduspileti realiseerimiseks tuleb piletiostjal näidata teenindajale käe ümber kinnitatud käepaela.

Vaata lisa siit.

Soodushind Lennusadamas

Lennusadam ootab kõiki laulu- ja tantsupeolisi endale külla. Peo käepaela ettenäitamisel on muuseumi õpilaste pilet 8 eurot ja tavapilet 12 eurot. Lapsed alla 9 eluaasta pääsevad muuseumisse tasuta. Soodustus kehtib 25. juunist kuni 31. juulini 2019.

Vaata lisa siit.

Sooduspiletiga okupatsioonide ja vabaduse muuseumisse Vabamu

Vabamu kutsub laulu- ja tantsupeolisi 30. juunist kuni 20. augustini külastama uut püsinäitust „Vabadusel ei ole piire“. Laulu- ja tantsupeo käepaela ettenäitamisel kehtib kõigile piletihinnast soodustus -50%.

Vaata lisa siit.

Laulu- ja tantsupeo lõpusimman 7. juuli õhtul

Ajaloomuuseum kutsub kõiki lauljad, tantsijad ja teisi huvilisi 7. juulil peale laulupeo suurkontserdi lõppu Maarjamäelossiparki,kus ansambel Justamendi eestlaulmisel toimub suur juubelipeo lõpusimman. Maarjamäe lossipargis on võimalus muusikat kuulata, tantsu keerutada ja laulupeo ülevat meeleolu teistega jagada. Pidu jätkub hiliste öötundideni, kui ansambel hääli puhkab on võimalik ise viis üles võtta.

Piletid on müügil siin. Laulu- ja tantsupeo käepaelaga osalejatele on pileti hinnaks 3 eurot, kõigile teistele on piletid saadaval hinnaga 5 eurot. Lapsed alla 8 eluaasta pääsevad simmanile tasuta.

Kohapeal on piletid müügil alates 18.00.

Vaata lisa siit.

Soodsam kinopilet Forum Cinemas kinodes

Forum Cinemas kutsub kõiki laulu- ja tantsupeol osalejaid eritingimustel Coca-Cola Plazasse, kus piduliste gruppidele kehtivad soodushinnad, kino tagatubades korraldatakse ekskursioone ning näha saab filme, mida kinos isegi enam ei näidata.

• Tavafilmid 3,20 €, iSense ja LUXE saalides 3,70 €
• 3D-filmid 3,70 €, iSense ja LUXE saalides 4,20 €
• Saatjad saavad filmi nautida tasuta!

Vaata lisa siit.

Uus dirigendipult jõuab Tallinnasse järgmisel nädalal

Sel nädalal valmis Viljandimaal, Kamara külas asuvas tehases uus dirigendipult, millega asendatakse seni 1960. aastast kasutusel olnud pult. Senine dirigendipult jääb Lauluväljakule nähtavale kohale huvilistele vaatamiseks.

Möödunud aasta kevadel Eesti Laulu- ja Tantsupeo SA ja Eesti Arhitektuurikeskus MTÜ välja kuulutatud avaliku ideekonkursi uue dirigendipuldi leidmiseks võitis Martin Ausi ja Andres Truusiideekavand nimega “Risttee”.

Kavandi järgi valminud dirigendipult meenutab oma ehituselt X-tähte, mille harud on erineva pikkusega. Kõrgem haru on dirigendile juhatamiseks ning madalam osa on mõeldud publiku suunal kõnede pidamiseks. Olulise uuendusena on uue dirigendipuldi kõrgus mootori abil muudetav, et see sobiks igale koori ja dirigendi vajadustele.

Võidutöö autoril oli eesmärk teha funktsionaalne ja teostatav lahendus. “Dirigentide sõnul polnud vana puldi konstruktsioon alati kindel. Suurema tuulega või järsemaid liigutusi tehes pult kõikus.Uue puldi lahendus on turvaline ja loob ka dirigendile kindlustunde,” rääkis Aus.

Uus dirigendipult valmis Viljandimaal, Kamara külas asuvas AMV Metalli tehases. Juhatuse liige Andre Aavastik ütles, et soovist puldi ehitamine enda õlule võtta andis ta ise konkursi korraldajatele märku. “Meile tundus, et tegemist on eestlaste jaoks sümboolse objektina ja soovisime valmistada puldi juubelipeo puhul kingitusena,” rääkis Aavastik.

Puldi konstruktsioon valmis Viljandimaal. Konstruktsioon transporditakse Tallinna Lauluväljakule järgmise nädala jooksul. Lauluväljakul paigaldatakse ka välisfassaadi plaadid ja viimased puitdetailid.

Dirigendipuldi ehitasid AMV Metall OÜ (karkass, paigaldus), Alas Kuul AS (mootor ja komponendid), Fraxinius OÜ (trepid, tasapinnad, puitmaterjalid), Plaat Detail OÜ (fassaadidplaadid), Ilmar Riisalo (mootorite paigaldus), Janar Villback (fassaadiplaatide ja puitdetailide paigaldus), Kominox OÜ (roostevabast käsipuud), Plasmapro OÜ (lehtmetall ja plasma).

Uue dirigendipuldi kavandi valisid välja Raul Talmar (Eesti Kooriühingu juhatuse esimees), Hirvo Surva (Eesti Laulu- ja Tantsupeo SA nõukogu liige), Raul Järg (Eesti Arhitektuurikeskus MTÜ juhataja), Peeter Laurits (kunstnik), Rasmus Puur (dirigent), Pent Talvet (disainer) ja Alvin Järving (arhitekt). Konkursi idee autor on Argo Peever.

Saame tuttavaks: puhkpilliorkestrite liigijuht Bert Langeler

XXVII laulupeo puhkpilliorkestrite liigijuht Bert Langeler jagab oma mõtteid eesootava peoga seotud ootustest, repertuaarist ja mälestustest.

Mis on Sinu lugu? Kuidas jõudsid muusikani ja mis on Sind selle juures hoidnud?

Minu muusikutee sai alguse Hollandis, kui alustasin seitsmeaastaselt trompetitundidega Harry Sevensterni juures, kes oli Hilversumi Raadio orkestri trompetist. Kuna ta elas kaugel, siis liitusin kodulinna Hertogenboschi sümfoonilise puhkpilliorkestriga „Koninklijke Harmonie” ja kodulinna muusikakooliga, kus trompeti eriala õpetajaks oli Peter van Helvoort.

Muusikakool oli päris algusest minu jaoks nagu kodu. Käisin eraldi ka klaveritunnis ning lisaks erialatundidele toimusid seal sümfooniaorkester, bigbänd,jazz–improvisatsioon, kammerorkester ja palju multidistsiplinaarseid muusikaprojekte. Õpetaja Peter van Helvoort asutas dirigendina uut orkestreid erinevad linnad. Ta oli üks  suur inspiraator arranžeerija ja korraldaja.

Pärast muusikakooli käisin Tilburgi Riiklikus Konservatooriumis, kus mu erialaks oli trompet ja dirigeerimine, lisapillideks klaver ja kontrabass. Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias õppisin dirigeerimise erialal.

Konservatooriumis oldud aja jooksul suurenes orkestri dirigeerimise ja repertuaari otsimise osakaal ning praegugi olen aktiivne ja väga huvitatud, kuidas saame meie keskkonnas muusikalise ja sotsiaalse poole panna orkestreid hoidma.

Minu saabumisel Eestisse jätkasin sedasama tunnet. Sümfooniline (puhkpilli)orkester on selline koht, kus elu värvid paistavad pillikõla läbi, peegeldades meie igapäevast elu.

Olen väga tänulik, et saan muusikalist eluviisi jagada ja järgmistele põlvkondadele edasi viia. Muusika on alati olnud iga päev ja iga hetk – terve elu – nagu elustiil!

Mida tähendab Sinu jaoks järgmise peo juhtmõte “Minu arm”? Kuidas oled selle enda jaoks lahti mõtestanud? Millega see Sinu jaoks seostub?

See puudutab isiklikku tausta ja selle tõlgendamist lähiümbrusesse kultuuri, mida me üksteisega vormimine ja arendamine. Kultuur elab meie elus läbi seoste kodu, sugulaste, sõprade ja keskkonnaga.

Kui oled seotud oma kodus, sugulaste, sõprade ja keskkonnaga, siis elab kultuur meie elus. Tegutseda armastusega igapäevases keskkonnas, on meie kultuur ja elu, mille alguspunktiks on meie kodu.

Millise ootusega lähed laulu- ja tantsupeole vastu?

Minu jaoks on see teist korda osaleda laulupeol dirigendina. Esimene kogemus oli noorte laulupidu 2017  ja seekord liigidirigendina. Laulupeo traditsioon pärast 150 aastat jätkub ja ootan, et see traditsioon säilib ja areneb noorte põlvkonnale.

Repertuaaris on seotud helikeel, emotsioon ja ajalugu. Ootan, et liigid, pillimängijad, lauljad, tantsijad hoiavad ja kasvatavad toetavat rahvast, osalejaid ja publikut. Laulupeo protsessis liiguvad erinevad mõtted, mis on väga hea, ja ootuseid on, et saame need taaskord koos üles tõsta.

Mida ja miks tooksid esile oma liigi repertuaarist?

Puhkpilliliik on saanud neli uudisteost, mille terviknimi on „Väike sümfoonia“. Repertuaari on rõõmuga esitatud ja ettevalmistatud. Põhimõtte oli, et iga stiil repertuaaris annaks musitseerimisrõõmu ja et mängijad leiaksid teosetes üles oma maitse. Tähtis oli, et kõik puhkpilliorkestreid saavad kaasa tulla ja mängida – raskusaste ja liisapartid annavad need võimalused kõigile.

Rääkides sümfooniast, siis esimese loo, avamängu, on kirjutatud noor andekas helilooja Riivo Jõgi. „Sinule, Eesti“ sees on tsitaadid paladest „Hoia , Jumal, Eestit“ ja „Mu Isamaa armas“.

Kava jätkub rondovormiga. Helilooja Mart Siimeri, arranžeerija Mati Põdra, “ Ärka, kannel ja harf“ on inspireeritud kolmest laulikust – kuningas Taavetist, Orfeusest ja Vanemuisest.

Ott Kase „Kolm eesti rahvapillilugu“ on kolmas lugu, mis põhineb eesti pärimusmuusikal puhkpillidele. Kõlavad „Orja torupillivalts“, „Tsirgu Liisa“ ja „Torupilli Jussi lugu“. Kaasa teeb torupillirühm.

Viimane lugu, finaal, on Tõnis Kõrvitsa tehtud estraadimuusika popurii „ Käes on jälle suvi“. Uno Naissoo lauludest kõlavad „ Kui käes on jälle suvi“, Ühe suve muinaslood”; rokkansamblilt Fix Vello Toomemetsa „Jaanipäev“ ning viimaseks Rein Rannapi „Suvised huvid“.

Kolmes loos kavast esinevad koos orkestriga ka riivitrummid.

Mida tuleks teha, et laulu- ja tantsupeo traditsioon jõuaks oma 200. sünnipäevani? Mis meid selleni viiks?

Aeg läheb edasi keele ja kultuuriga. Laulupidu on jõudnud millenigi, millele inimesed 150 aastat tagasi aluse panid. See on tugev ja ühtehoidev kogukond, kuhu kuulume me kõik, kes selle kallal töötavad ja traditsiooni alal hoiavad. See, kuidas see edasi läheb, sõltub järgmisest põlvkonnast. Nemad on need, kes võtavad küll meie hoitud traditsioonid, ent muudavad vormi.  Aga kuidas see teistmoodi on, seda me ei tea.

Elu läheb edasi. Kõik viimased aastad on kiirelt läinud, viimased 25 aastat sama kiirelt kui viimased sada. Kuidas aga üks riik paistab maailmas välja ja edasi liigub? Kuidas ta paistab 150 aastat hiljem? Kuidas on riik ise arendanud haridussüsteemi, mis hoiab traditsioone edasi? Kas koolisüsteem hoiab muusikaõpet ja selle kõrget taset? See on poliitilise valiku küsimus. Mis täpselt saab, seda me veel täna ei tea.

Eesti Pank kutsub uudistama näitust ehterahadest

Eelmisel reedel, 7. juunil avas Eesti Pank koostöös Eesti Rahva Muuseumiga laulupidude traditsioonile pühendatud näituse “Ehterahad.” Näitus on Eesti Panga muuseumis (Estonia pst 11) avatud kuni 31. augustini.

Näitusel olevad ehted on valitud Eesti Rahva Muuseumi kogudest. Väljapanekus on rikkalikud Setu keed, kannaga rahad ja Eestile ainuomased kodarrahad.

Erilisematest ehetest on näitusel väljas näiteks Lihulas kullassepana tegutsenud Johann Friedrich Baumanni (1815–1890) kodarrahad, mis on äratuntavad nii meistrimärgi kui ka müntidel kujutatud motiivi – tugeva lõua ja kongninaga matroonide järgi. Huvipakkuvad on ka Pärnus aastatel 1808–1862 Magnus Wilhelm Brackmanni töökojas valminud kodarrahad – omapärase tehnika ja stiiliga pseudomündid, millel kujutatud tegelased imiteerivad ilmselt kas Preisi kuningat Friedrich II või Vene tsaari Peeter I.

Väljapaneku kõige suursugusemad ehted on aga Setu rahadega keed. Hõbeehetel oli kindel koht Setu üleminekuriitustes, millega märgiti sünnitust ja ristimist, abiellumist ja surma. Kantavate ehete hulk muutus naise vanusega. Kõige rikkalikumalt ehtisid end keedega mõrsjad ja sünnitusealised abielunaised. Suurt sõlge, keesid, kõrvarõngaid, sõrmuseid ja käevõrusid sisaldav ehtekomplekt võis kaaluda 3–5 kilo.

Vanimad mündid, mida näitusel olevates ehetes on kasutatud, pärinevad 16. ja 17. sajandist. Nii saab ehetes näha Poola-Leedu 6-krossist münti (1599) ja Saksa-Rooma taalreid (1627, 1695).

Lembit Michelsoni fotonäitus “Laulupidu 150”

Alates käesolevast nädalast ääristab Admiraliteedi basseini fotonäitus “Laulupidu 150”. Fotograaf Lembit Michelsoni kaamerasilma läbi jäädvustatud fotod kajastavad hetki viimase kümne aasta laulu- ja tantsupidudest, mille hulka mahuvad nii kolm noorte- kui ka kolm üldpidu.

Vabasse õhku üles seatud näitusel on eksponeeritud üle 60 fotograaf Lembit Michelsoni tehtud pildi alates 2007. aasta noorte laulu- ja tantsupeost. “Seal on fotosid melust, tule tulemisest, headest ja rõõmsatest tunnetest. Üle 60 eri formaadis pildi on kokku miksitud, et meeleolu hästi esile tuua,” kirjeldab fotostuudio Akriibia projektijuht Õie Õll vast üles seatud väljapanekut.

Näitusele saanud fotode valikut põhjendab Lembit Michelson järgmiselt: “Fotode valik sai tehtud nii, et näidata, et laulu-ja tantsupidu on massiüritus ja seal osaleb väga palju inimesi nii ühel kui ka teisel pool, ehk siis nii pealtvaatajaid kui ka tantsijaid-lauljaid. Olen pildistanud varem ka, aga enne 2007. aastat oli filmiaeg ning nende fotode kaasamine on eraldi teema.”

Tantsu- ja laulupeoliste emotsioonide jäädvustamine on Michelsoni jaoks “Üks niisugune sündmus, mis kõiki eestimaalasi puudutab ja seob ja ega sellepärast ei pea olema laulja või tantsija, et seal käia. Pigem on see missioonitunne kui suur muusikahuvi, kuigi see on ka olemas.”

Näituse autor julgustab kõiki huvilisi fotodega tutvuma tulema, et näha ühe professionaalse fotograafi nägemust laulu- ja tantsupidudest, seda enam, et näha kõige sotsiaalmeedias rippuva kõrval suurt ja vahetut pilti.

Tallinna Sadama initsiatiivil algatatud välinäitust on huvilistel võimalus minna kaema ööpäevaringselt ning seda pea terve eesoleva aasta jooksul.

Fotod ja video: Juubelipeo tuli süttis iidsel kombel

1. juuni varahommikul süütasidXXVII laulu- ja XX tantsupeo „Minu arm“ kunstilised juhid koos oma õpetajate ja lähedaste kolleegidega Tartus Eesti Rahva Muuseumi juures järveveerel juubelipeo tule.

Tuli ei süttinud tavapäraselt tiku abil, vaid selleks kasutati tulekivi, -rauda ja taela. Tulekivist tekkinud sädemed süütasid tule, millest omakorda süütasid tule laulu- ja tantsupeo tõrvikus XXVII laulupeo peadirigent Peeter Perensi ja XX tantsupeo pealavastaja Vaike Rajaste õpetajad Ilma Adamson ja Silvia Mellik.

Tänavuse laulupeo avakontsert „Õpetajale“ on pühendatud meid eluteel suunavatele õpetajatele. Kontsert on justkui ekskursioon eesti muusikalukku kummardusena kõikidele õpetajatele. Laulupeo kunstilise juhi Peeter Perensi sõnul on ta sel tähenduslikul hetkel eriti õnnelik, et saab seda jagada oma armsa õpetaja, Silvia Mellikuga. „Silvia on mulle eluteele rohkem kaasa andnud, kui vaid oskuse koore juhatada. Tema järjekindlus ja suutlikus innustada ka lootusetuna näivates olukordades, on mind aidanud koorijuhi-teel rohkem, kui ta ise aimatagi oskab.“

Tantsupeo pealavastaja Vaike Rajaste sõnul on Ilma Adamson oma vitaalsusega jätkuvalt muretsemas eesti rahvatantsu järeltuleva põlve eest. Ilma hoolib ja hoolitseb rahvatantsu ja tema põhisammude eest ning väärib meie kõigi austust ja tänu, kui Ullo Toomi õpetuse jätkaja ja tema pärandi hoidja. „Olen uhke, et saan seista Ilma kõrval sel varasel hommikutunnil ning tunnen, et selle tulega annab Ilma mulle justkui õnnistuse peo heaks kordaminekuks,“ lausub Vaike Rajaste.

1. juunil käib juubelipeo kunstiline toimkond laulu- ja tantsupeo tulega austust avaldamas Johann Voldemar Jannseni haual Raadi kalmistul ning I laulupeo mälestuskivi juures Peetri kiriku vastas, kus süüdati 50 aastat tagasi esimest korda laulupeo tuli.

Vaata fotosid tule süütamisest siit.

Esimesed viis päeva juubelipeo tulega

Praeguseks on juubelipeo tuli jõudnud rännata läbi kolm maakonda. Viie tihedalt tegevusi täis pikitudpäeva jooksul on peotuld saanud tervitada nii saarlased, hiidlased kui ka läänemaalased. Laulu, tantsu ja pillimänguga, vallavanemate ja rõõmupisaratega.

Pühapäeva hommikul uisulaevaga Moonland Kuivastu jahisadamasse randunud tänavuse laulupeo peadirigent Peeter Perens ja tantsupeo pealavastaja Vaike Rajaste andsid sadamakaile kogunenud muhulaste ja saarlaste korraldatud vastuvõtutseremoonial peotule üle Saaremaa, Muhu ja Ruhnu vallavanematele.

“Muhulased olid rabedad, värin sees, sest emotsioon oli nii suur. Aga eks see nii ole, et kui inimesed muutuvad ärevaks, siis see läheb neile järelikult korda,” tõdes Saaremaal Tule Tulemise eest vastutav Aste Klubi juhataja Triino Lest.

Muhu ja Ruhnu vallavanemate poolt oma saarte jaoks tuli ühes võetud, jätkus tule teekond mootorratastel Saaremaa poole. “Kui me tavapäraselt näeme praamilt maha sõites mitte just kõige viisakamat liikluskultuuri, siis terve praamitäis autosid sõitsid tuld kandnud mootorrataste taga ning kellelgi polnud ühtäkki kiire,” muljetas Triino Lest asetleidnud südantsoojendavast autojuhtide žestist.

Rannarahvale kohaselt pidasid saarlased oluliseks saata tule üleandmine korda ka mere peal. Nii sai, vihma trotsides, Pöide kihelkonna tulekandja anda peotule üle Kungla sadamast vastu sõitnud Saaremaa merepääste kaatriga saabunud Valjala kihelkonna tulekandjale. Vaata droonivideot siit.

Saaremaa Tule Tulemise meeldejäävaima sõnumina tõi Lest välja just kihelkondi puudutava mõtte:“Kuigi nüüd on Saaremaa paljude väikeste valdade asemel suur ühisvald, siis meil on siiski Saaremaa peal säilinud 11 väga eriilmelist kihelkonda. Mulle nii väga meeldis see, et kõik kihelkonnad olid omamoodi ning pannud pidustustesse enda “mina” ja juuretunnetuse, mis kõik mõjus kokku saarlaslikult rahulikult ja soliidselt.”

Ühelt saarelt teisele

3. juuni õhtul Triigi sadamast Triigi filharmooniast “Tule minemise” kontserdiga teele läkitatud tõrvik jõudis järgmisel hommikul halulaeval HiiuIngel Sõru sadamasse. Maabunud peotuli asus tervituspeo järgselt elektriautoga Nobe Hiiu saarele ringi peale tegema.

Hiiumaal käis Tule Tulemine käsikäes ekskursiooniga, mille päevagiidiks on SA Hiiumaa Muuseumid teadusdirektor Helgi Põllo. “Mõte oli siduda Hiiumaa ajaloo kildudega kõik kohad Tule Tulemisel, sest teekond läbis kõiki kihelkondi ja kunagisi valdu, algas ühest sadamast ja lõppes teises,” seletas Põllo hiidlaste Tule Tulemise kontseptsiooni.

Ekskursiooni käigus käis laulu- ja tantsupeotuli noorte segarühma Patsiusti liikmete abil Kõpu tuletorniski ning vaatas sealt üle terve Hiiumaa.

“Mõnel pool sobisid esinejad hästi, mõnes kohas oli rahvas reibas ning kolmandas sõnum tugev,” kuid kõige imeilusamaks Tule Tulemise sündmuseks Hiiumaal peab tulega terve tee kaasa sõitnud päevagiid Helgi Põllo õhtul Orjaku sadamas aset leidnud Hiiumaa tantsupidu. “See oli kõik, mida saarel elamine võib ette tuua: imeilus vaikne meri, päikeseloojang, purjelaevad – vanad ja uued, muud alused, kõigile jagatud lipud,” räägib Põllo.

Tagasi mandrile

Saarerahvaste emotsioonide tuules asus peotuli HiiuIngli pardal Läänemaale teele, kus päev kulmineerus Haapsalu piiskopilinnuses Läänemaa rahvapeoga „Ilmaratas“. Tänu sellele võtsid kätte rahvapeo korraldasid, selle muutis rahvapeo laulu juubeliaasta osaks.

Läänemaal külastas tuli ka Martna kirikut, kus sealsed lauljad tuld pikisilmi ootasid ja võtsid selle vastu terve öö kestnud laulmisega. Rõõmu valmistas läänlastele kohtumine ka Viive Ernesaksaga.

Täna hommikul alustas juubelipeotuli liikumist Raplamaa, kus see veedab järgmised kaks päeva. Raplamaad on laulu- ja tantsupidude tuli külastanud põgusalt ka varasemate pidude eel, ent sel korral läbib tuli mitmeid kohti, kuhu sellega nüüd esmakordselt jõutakse. Kahe päeva jooksul antakse tuli kõikide maakonna valdade kätte. Raplamaa on väga eriilmeline paik – killuke Lääne-Eestit, killuke Põhja-Eestit ja killuke Kesk-Eestit – seega näeb nende kahe päeva jooksul mitmeid aardeid, alates metsadest ja pisikestest küladest ning lõpetades mägede ja ägedate inimestega.

XXVII laulupeo ja XX tantsupeo „Minu arm“ Tule Tulemine on avamäng juubelipeole, kandes endaga laulu- ja tantsupeo väärtusi ja väge igasse Eestimaa nurka. 2019. aastal saab Tule Tulemise traditsioon 50-aastaseks, esimest korda toimus üle-eestiline Tule Tulemine 1969. aastal seoses laulupeo sajanda juubeliga. Tuli jõuab Tallinnas Kalevi staadionil toimuvale tantsupeo esimesele etendusele 4. juuli õhtuks. Lauluväljaku tuletornis süttib peotuli 6. juuli õhtupoolikul peale rongkäiku.

Politsei: kuidas liiklejana Tule Tulemisest turvaliselt osa saada?

Laulu- ja tantsupidu on suursündmus, mille turvalisele õnnestumisele aitab kaasa koostöö ja teistega arvestamine. Täpselt samasuguseid nõudmisi esitab inimestele iga päev ka liiklus. Põhja prefektuuri Kesklinna jaoskonna juht Kaido Saarniit annab mõned soovitused kõigile, kes plaanivad Tule Tulemisele kaasa elada ja neile, kelle teed võivad ristuda tule teekonnaga juhuslikult.

Tänavuse laulu- ja tantsupeo tuli liigub rohkem kui kuu jooksul mööda Eesti teid, läbides enam kui 4200 kilomeetrit väga erinevatel sõiduvahenditel, alustades lahtistest veoautodest ja bussidest ning lõpetades hobukaarikute ja jalgratastega. Arusaadav, et sellise vaatepildi nägemine meie teedel pole igapäevane. Sellest hoolimata tuleks hoida oma tähelepanu liiklusel.

Sattudes liiklejana Tule Tulemise teekonnale:

• Ole liikluses tähelepanelik.
• Väldi äkilisi manöövreid.
• Valmistu rahulikuks möödasõiduks.
• Võta hetk, peatu ja naudi Tule Tulemise teekonda.

Siseriiklikke pikemaid sõite planeerides arvesta laulu- ja tantsupeo tule liikumisteekonnaga ning vajadusel säti oma sõite vastavalt sellele. Laulu- ja tantsupeo tule liikumist saad reaalajas jälgida siinvõi tasuta allalaadimiseks mõeldud äpist „Laulupidu“.

Kadri Voorand: loodan, et inimestel ei lähe laulukaare all meelest nautida iga viimsetki nooti

XXVII laulupeol „Minu arm“ esineb segakooride liigis teiste hulgas kollektiiv nimega Kassisaba džässmuusikute koor(ekiht), mille üheks liikmeks on armastatud muusik Kadri Voorand. Tähelepanuväärseks muudab asjaolu aga see, et Kadri on ühtlasi kirjutanud muusika ka ühele seekordse peo segakooride teosele „Ära mind lahti lase“.

Millest räägib teos „Ära mind lahti lase“?

Triin Soometsa sõnad on ääretult rikkad ja sisukad. Samas igal korral ja iga inimese poolt ka veidi erinevalt tõlgendatavad. Minu jaoks on neis peamine ikka armastus – lähedaste, perekonna, ema-isa-laste, kallima või isamaa vastu. Ma olen isiklikult väga õnnelik, et mul on tugev seos oma kodupaiga ja esivanematega. Seda juurtega maa küljes kinni olemist tunnetan igapäevaselt. Mina ei pea seda välja mõtlema, aga usun, et need, kelle jaoks seda juurikat kindlas paigas pole, peaksid selle välja mõtlema, et oma armastust toita.

Sõna isamaa kõlab kuidagi paatoslikult ja millegi sellisena, mis on väljaspool inimest. Arvan, et see ei peaks nii olema, vaid see on väga isiklik suhe selle maa, looduse ja esivanemate vaimudega.

Kuidas see lugu sulle segakooride esituses kõlab?

Üllatuslikult hästi – seda pole kindlasti raske laulda, aga ta sisaldab kohti, mis on riskantsed just tähelepanu mõttes. Tundub, et lauljate silmad säravad vanusest sõltumata seda lugu lauldes, mis ongi peamine. Olen neile äärmiselt tänulik! Selles teoses on nii hetki niisama unistamiseks ja iseendale laulmiseks, kui ka neid osasid, mille jooksul tuleb sõnum nii kiiresti lauale lajatada, et hingamisekski palju mahti ei jää. Publik peab täiel määral aga sinu tunnet mõistma. Selline üles-alla sõit käib läbi selle laulu.

Mis on selles laulus sellist, mille peale lauljad peaksid kindlasti mõtlema, millele tähelepanu pöörama?

Kui me tahame laulu kaudu kõneleda iseenda või mis iganes armastusest, siis see muutub ajas. Igal hetkel pole see päris sama, ehk see teos algab kõigepealt jutuajamisest iseendaga.

Alguse osa, just see ümina moment, võiks olla selline väike hetk. See tuleks võtta iseendale ning mõtestada, kellele ja miks ma täna laulan. Kui esimesed laulusõnad algavad, siis on juba igaühe enda jaoks selge see, kellele ta seda laulab. Sealt edasi võib anda kõik, et see sõnum ometigi kohale jõuaks ja kui on tarvis jälle tõmmata tagasi ja iseendasse vaadata, siis seda tasub jällegi teha, sest see laulupidu ju sellisena mitte kunagi ei kordu. Võimalust kõiki neid emotsioone läbi elada ei tule enam selle lauluga, seega tasub see hetk mõtestamiseks või miks ka mitte suure tunde tundmiseks maksimaalselt ära kasutada.

Muusika laseb meil lennata ilusates unistustes. Kaare all lendame kõik koos, loodetavasti lendab publik koos meiega!